Walpurgi öö. Heli Reichardt
ja hetke pärast kummardus mees poolest saadik hekist välja.
„Vabandage, ma otsin maja Räägu tänav 27,” hingeldas Helde mehega kohakuti jõudes.
„Nii,” kummardas mees tema poole. „Ja keda teil sealt vaja on?”
„Proua Parvet, mul on tingimata vaja temaga isiklikult kohtuda.” Helde häälest kostuv kindlus veenis meest, et tundmatul on tõsi taga.
„Kui nii, siis tulge koos minuga,” lükkas mees hekkipeitunud väikese värava lahti.
„Aga see,” viipas Helde valgustatud kivilahmaka suunas, „see on ju 27.”
„Siin krundil on kaks maja. Kui teil on vaja proua Parvet, siis tema elab tagumises,” hoidis mees väravat lahti.
Keeruline olukord oli lahenenud nii hõlpsasti, et Heldel viimanegi kahtlusevari kadus. Naine astus aeda, värav langes tasase kolksuga ta selja taga kinni.
Tihe ja kõrge viirpuuhekk piiras mõlemalt poolt sissekäiguteed ja varjas uusehitise pea täielikult. Rada oli kitsas, kaks inimest ei mahtunud kõrvuti käima. Mees läks pikkade sammudega ees, Helde sibas järel.
„Proua Parve on minu ema,” viskas mees üle õla. „Mina olen Eduard Parve.”
Tagaaias peituv maja oli hoopis teistsugune – väheldane puust ehitis.
„Ilma peal ei oleks ma seda kohta ise üles leidnud,” mõtles Helde valjusti, „valges ka mitte. Jumal tänatud, et te tulite.”
„Te ei ole siin siis varem käinud,” märkis mees ja keeras oma võtmega välisukse lahti.
„Ema liikumine on viimasel ajal kehv, aga ta ei taha, et sellest räägitakse,” hoiatas mees väikeses esikus tuld põlema pannes. Kollastes soojades toonides ruum võttis tulijad sõbralikult vastu.
„Mina olen Heldia Treumann,” ulatas Helde tervituseks käe. „Asi on selles, et ma ei ole teie emaga kunagi kohtunud. Aga mul on talle üks teade.”
Võhivõõra mehe käepigistus oli soe ja kindel. Korraga Helde usaldas seda meest.
Külmast kohmetanud sõrmedega otsis Helde kotipõhjast saatusliku paberitüki: „Ma leidsin selle täna külmutatud kala pakendi seest,” oli kõik, mis ta oskas selgituseks öelda.
„Oot-oot,” istus mees, leheke näpu vahel, esiku ainsale toolile. Lühike teade paistis teda rabavat.
„Ma peaksin ema teie visiidiga kurssi viima, ta on viimasel ajal,” mees otsis sõnu, „natuke aeglane.”
„Istuge teie seni elutoas,” avas ta keskmise kolmest uksest ja juhatas naise sisse.
Helde toetas end diivani kõrge seljatoe vastu ja võttis padja toeks sülle. Väike seinalamp pea kohal jättis toa õdusasse poolhämarusse. Naine tundis järsku, kui hirmus väsinud ta on. Mitte ainult tänasest teekonnast ja sellele eelnenud ehmatusest, vaid kogu viimaste aegade pingest, millele ta ei osanud nimegi anda. Nüüd, selles võõras toas tahtis ta jalad enda alla kerida ja kogu maailma murede eest sügavale patjade vahele peitu pugeda.
Vaikne köhatus virgutas naise ärkvele. Eduard ja ta ema, väheldane tumedas kleidis hallipäine naine, seisid uksel. Helde krapsas piinlikkust tundes püsti. Ta oli end tõesti endale märkamatult diivanile kerra tõmmanud ja võõras kohas magama jäänud.
„Me oleme teile südamest tänulikud,” kuulis ta kummaliselt tuttavat häält, „et võtsite vaevaks meile seda teadet tooma tulla. Et te olite nii julge,” naise hääl vakatas hetkeks, „praegusel ajal … ”
Perenaine võttis Helde käe oma käte vahele ja hoidis seda tänutundes. Oli näha, et ta on äsja nutnud.
Aga hääl – kust see nii tuttav hääl?
„Mu ema töötas eluaeg raadios,” märkas Eduard Helde kimbatust ja nihutas tooli emale lähemale.
„Jaa muidugi, Maarja Parve,” lõi Heldel pea klaariks.
Mõni hetk seisid Helde ja Eduard vaikides ema tooli kõrval. Niisama viisakusjutt siia tuppa ei sobinud.
„Aga istuge ometi, saame lähemalt tuttavaks. Te olete meie jaoks lausa ingel, hea sõnumitooja, ja me tahame teist rohkem teada,” kumas tuttav madal hääl läbi toa.
„Peab vist teile ka meie olukorda natuke selgitama,” tajus Eduard õhus rippuvaid küsimusi.
„Asi on selles, et meil ei ole kaua aega olnud minu vanemast vennast ega tema perest mingeid teateid. Organisatsioon, kellega nad teenistuslepingu sõlmisid ja Eestist ära läksid, väidab, et nendega on kõik korras, et nad on salajasel missioonil ega saa praegu ühendust pidada … ” alustas mees.
Ema katkestas teda, kannatamatuse noot hääles: „See praegu on kestnud juba ligi aasta ja ma ei usu enam ühtegi selle libekeelse Richardi sõna. Mingist salajasest missioonist ei olnud Frediga kunagi juttu ja pealegi – kus siis Reet ja lapsed on?”
„Kõike Fredi meile ei rääkinud, aga tundus, et ta teab, mis ta teeb,” venitas Eduard mõtlikult.
„Sellest ajast, kui need majapaberid meile ette pisteti ja maja üle võeti, ei ole mul rahu südames,” pühkis ema silmi.
„Muidugi, tühja sest majast, aga kõik muutus nii lootusetuks, et kas tulevadki enam tagasi, kas ongi üldse elus,” tõmbas naine sügavalt hinge.
Dramaatilise kohtumise tagapõhi oli järgmine.
Parve vanem poeg Manfred, arvutiside asjatundja, oli astunud rahvusvahelise Vähemate Vendade ordu teenistusse ja nende ülesandel kogu perega kodumaalt teadmata suunas lahkunud. Üldsõnalised meilid, millega ta koduseid – ema ja venda – teavitas, ei reetnud ei nende uut asupaika ega tegevust.
„Meile hakkas tunduma kummaline, et ta kordagi ei helistanud,” ohkas ema. „Tema aadressiga kirju võib ju kes tahes saata.”
Olukord läks veel segasemaks, kui ühel päeval ilmusid mr Richardi, Vähemate Vendade ordu territoriaalpealiku kätte digiallkirjastatud paberid, et Manfred Parve on andnud oma Räägu tänava maja määramata ajaks ordu käsutusse. Et vanem vend kodumaalt lahkudes oli notari juures oma noorema venna enda esindajaks määranud ja talle maja asjus kõik volitused andnud, üritas Eduard – Eedi, nagu ema teda kutsus – advokaatidelt abi otsida, aga nood kehitasid vaid õlgu ega olnud nõus ordu vastu kohtusse minema. Fredi endaga ei õnnestunud kuidagi ühendust saada ja Richard vehkis võidukalt teise samasuguse paberiga, millele Manfred oli oma käega alla kirjutanud. Orduga liitumise leping nägi ette organisatsiooni prioriteetide vastuvaidlematut ülimuslikkust ja organisatsiooni teenimist kogu oma jõu ja varaga. Samuti oli kirjas punkt, mis ordu huvides keelas jagada teenistusinformatsiooni kõrvalistele isikutele.
„Ma ei saa aru, kuidas ta niisugustele paberitele alla kirjutas,” pühkis Maarja Parve silmi. „Ja vedas oma pere ka selle supi sisse kaasa.”
Mingeid salaplaane ei paistnud Manfredil Eestist lahkudes olevat. Algselt pidid nad suunduma Viini, kus asus ordu ametlik peakorter. Sealt pidi neid pärast täiendõpet ja instruktaaži suunatama asukohamaale, kus neil tuli ordu eesmärke kohaliku elanikkonna seas ellu viia. Kõik tundus lihtne ja selge. Eedi pidi maja eest hoolt kandma, kuni vend tagasi tuleb.
Et aga juba mõne kuu möödudes maja ordu kasutusse läks, muutus ema ja poeg Parve elu täielikult.
„Heldeke, te tulite sealtpoolt, nende kaamerad võtavad ju kõik üles ja pärast olete jälgimise all nagu kõik, kes meil käivad,” ehmatas vanadaam.
„Ei, tema ei tulnud suurest väravast sisse,” pani poeg käe rahustavalt ema õlale, „me saime juhtumisi väikese värava ees kokku.”
Nad olid väga sarnased, ema ja poeg, kui nad nõnda Helde vastas istusid. Lähedased oma mures kadunud poja ja venna ning tema pere pärast. Aga nende hoiakus oli ka võitlusvalmidust ja trotsi.
„Mis hirmus aeg! Isegi advokaadid ei saa midagi teha – ütlevad, et inimesel on õigus oma varaga teha, mida ta ise tahab. Aga kui inimest ei olegi enam, kui ta on jäljetult kadunud,” tõstis ema jälle taskuräti