Puhas kui liilia. Catherine Cookson
ja Mary sosistas talle: „Ma tean, et maksad, vanaisa. Ja pane tähele,” ta torkas oma nina vanaisa nina juurde, „ma võtan intressi.”
Nad väljusid valjult naerdes onnist ning Peter pani käe tema piha ümber ja hakkas sügaval meloodilisel häälel laulma:
„Ma armastan üht piigat,
üht ilusat-ilusat piigat,
kes puhas kui liilia all orus
ja lõhnab kui kanarbik magus,
kui kanarbik kaunislillake,
oh Mary, mu sinikelluke.”
Üks mehehääl hüüdis üle aiamaade: „Lauluvorm on sul täna hea, Peter,” ja Peter hüüdis vastu: „Väga hea, Sam. Väga hea. See on sellest soojast ilmast.”
Nad naersid ja nende hingeõhk moodustas külmas õhus pilvi.
Kui nad Alecile järele jõudsid, kõndis Mary nende vahel ja võrkkotti isale ulatades lausus ta: „Kas sa kannaksid seda, isa?” Siis võttis ta kummalgi käe alt kinni ning nad kõndisid naerdes ja krobedal pinnasel komistades aiamaalt minema.
Biddle Streetile jõudes nad peatusid ja Peter, kes oli ikka veel kõrgendatud meeleolus, hüüdis: „Siin lähevad meie teed lahku, mu armas.” Mary vastas samal toonil ja tema häält jäljendades: „Jää hüvasti. Jää hüvasti, me ei pruugi enam kunagi kohtuda!” Ronald Colman, suur film, eelmise teisipäeva õhtul.” Peter ja Mary naersid jälle ja Alec lausus: „Teie kaks peaksite laskma oma pead kontrollida. Tule nüüd,” ta haaras Maryl käsivarrest. „Või saadetakse heerold välja meid otsima.”
„Üks hetk.” Mary pistis käe taskusse. „Võta, vanaisa.” Ta ulatas vanamehele kaks Mintoed ja too lausus neid vastu võttes: „Oh, Mintoed! Pai tüdruk, ma armastan Mintoesid. Aga tead,” ta suskas sõrme tüdruku poole, „kui ma ühe neist suhu panen, siis kargab su vanaema mulle kraesse nagu marutõbine koer, ausõna, ja vannub siis, et ma püüan oma hingeõhku varjata. Ja et kust ma joogi jaoks raha sain! Ja et tal on kõrini sellest, et ma täis kui tarakan koju kakerdan, ja tema läheb ära Charlie Riddle’i juurde.”
„Ah, jäta.” Alec heitis pea kannatamatult kuklasse ja tõmbas Mary isa juurest eemale.
„Aidaa!” hüüdis Peter.
„Aidaa, vanaisa,” hüüdis Mary vastu. „Aidaa!”
„Ah, aidaa, head aega ja nägemist!” ütles Alec. Siis, olles mõne sammu edasi läinud, vaatas ta Mary poole ja Mary vaatas isa poole. Siis võttis Mary uuesti isal käe alt kinni, nad naersid mõlemad tasakesi ja Mary lausus vaikselt: „Ma armastan teda.” Alec vastas: „Loodetavasti armastad sa teda praegu meie mõlema eest, sest ta väänas selle kolmepennise sinult välja, eks?”
„Ah, isa! Mis tähtsust sel on? Kolmepennine!” Siis meenus talle, et isal arvatavasti ei olnud kolmepennist. Need vähesed vaskmündid, mis ema lubas tal töötu kahandatud abirahast endale jätta – kahandatud selle pärast, et peres käis nüüd kaks inimest tööl –, oli ta arvatavasti kulutanud tänahommikusele üle jõe sõidule. Ta teadis, et isa oli end pisut paremini tundnud, kui tema ja ema tööl ei käinud ja kui ta ühe korra kuus nädalat järgemööda sai köögilauale panna kakskümmend seitse šillingit, nagu oleks see ta palk. Nüüd ta mõtles, et oli olnud rumal, ta oleks pidanud andma selle kolmepennise hoopis isale ja mitte vanaisale.
Teine peatükk
Cornice Streeti majas number üheksakümmend viis olid neli tuba, nõudepesuruum ja kaks treppi. Tagahoovis oli tualettruum, mis seisis number 93 omast eraldi, aga pesumaja jagasid nad allkorruse rentnikega, nagu ka oma ainsat veeallikat, hoovis olevat pumbakaevu.
Alice Waltonit oli kuuldud kiitlemas, et tema kodu on kogu tänava kõige paremini sisustatud kodu, ja selles osas oli tal õigus. Kui ta oli 1916. aastal seitsmeteistkümneaastaselt Aleciga abiellunud, oli too just õpipoisiaja laevatehases lõpetanud ja teenis sõja tõttu head raha. 1918. aastaks teenis ta kolm korda nii palju, kui ta isa oli teeninud 1914. aastal. Alice oli algusest peale teadnud, mida ta elult tahab, ja oli kindlalt nõuks võtnud selle ka saada. See otsusekindlus oli toonud ta ühest Church Banki tipus asunud möbleeritud toast Hope Streetile kahetoalisse korterisse ja sealt edasi Cornice Streetile neljatoalisse elamisse. Nad olid saabunud Cornice Streetile 1921. aastal, kui Mary oli neljane ja Jimmy kahene, ning ta oli kavandanud, et nad ei jää sinna pidama kauemaks kui kõige rohkem kolmeks aastaks, sest siis on Maryle vaja juba omaette tuba. Ta ei kavatsenud rohkem lapsi saada, kui seda vähegi vältida andis ja ta oli Alecile selgelt välja öelnud, et too peab midagi ses osas ette võtma. Ta ei teadnud, mida ta täpselt tahtis, et Alec ette võtaks, ja ka Alec ei teadnud, mida ta peaks ette võtma, välja arvatud seda, et midagi peab kasutama. Aga ta ei kavatsenud sel teemal pikemat vestlust ette võtta. Nii et oli see siis juhuse tahtel või asjade nõnda korraldamise tõttu, kuid rohkem lapsi nad ei saanud. See võimaldas Alice’il hakata maja korralikult sisustama.
1923. aastaks oli tal olemas kena eestuba, kus olid kolmeosaline diivanikomplekt, portselanikapp, klaasustega raamaturiiul ja kaks lauda. Põrandat ei katnud mitte linoleum, vaid hall nöörvaip, mis ulatus seinast seina – noil päevil väga uuenduslik. Elutoas võis ta uhkust tunda ülestõstetavate pooltega laua, puhvetkapi, nelja George’i stiilis tooli (ta oli need ostnud kasutatutena ja nende väärtust ta ei teadnud) ning kahe kunagi üht klubiruumi kaunistanud tugitooli üle. Magamistoas oli tal rangeilmeline siidpuidust magamistoakomplekt ja kahekohaline puuvoodi; ei mingeid messingnuppe tema jaoks. Laste magamistoa jaoks pidi ta aga leppima kahe raudvoodiga. Kardinad olid kõik raskest Nottinghami pitsist ja kollaste paberkardinate allservas oli lai pitsiimitatsioon.
Oli 1924. aasta, kui ta vaatas kaugemale ja tema silm jäi pidama Vallikraavi majakesel. Miks oli linna servas paikneval pooleaakrisel maalapil seisvale kuuetoalisele majale pandud selline nimi, polnud selge, sest maapind selle ümber oli tasane ja mingist kraavist, ei märjast ega kuivast, polnud jälgegi. Ta oli sellest majast tihti mööda käinud, kui läks lastega linnast välja jalutama, aga alles siis, kui ta nägi seda tühjana seismas, hakkas ta seda endale ihaldama. Kui ta oli kannatamatusest põlevana sellest Alecile rääkinud, oli tolle esimene küsimus: „Mis on üürihind?”
„Kaksteist ja kuus penni.”
Peaaegu kaks korda rohkem, kui nad maksid praeguse maja eest. Kas ta on hull?
Hull või mitte, oli ta mehele öelnud, ta pidi selle maja endale saama. Ta ei kavatsenud kogu eluks Cornice Streeti sugusel kasimatul tänaval elada ning kellegi teise kööki vaadata ja lasta teistel enda omasse vaadata. Pealegi oli ta juhmardite keskel elamisest tüdinud.
Selle peale oli Alec talle vaikselt öelnud: „Mul on sulle uudiseid, järgmisel nädalal töötame poole kohaga.”
Ning see oli olnud tema Vallikraavi majast unistamise lõpu algus. Siis oli hakanud muutuma ka tema iseloom. Varem olid tema loomuse ebameeldivamad küljed leidnud väljapääsu ta edasipürgimissoovis, soovis saada endale varasemast aina parem kodu, aina paremais rõivais lapsed, aina targemad lapsed. Aleci roll tema auahnetes plaanides oli varustada teda vahenditega, millega saaks vähemalt kaks tema eesmärkidest ellu viia.
Üsna kiiresti sai Alecist tema ärriti, aga kui Alec jäi töötuks, asendus Alice’i ärritus tigedusega, milles ei jäänud palju puudu mehe vihkamisest, ning selle vähese armastuse, mis tal tema vastu veel säilinud oli, koondas ta mitte oma esmasündinule, tütrele, vaid oma pojale Jamesile. James pidi saavutama kõik selle, mida tema isa polnud suutnud.
Nüüd vaatas ta poja poole, kes istus hiirekõrvul koomiksisse süvenenult kõrge kaminavõre nurgas, põlved lõua alla keritud, ja ütles: „Pane see käest ja hakka koolitöid tegema!”
„Mida, ema?”
„Sa kuulsid küll. Pane see rämps käest ja hakka õppima.”
„Aga ema, ma ei õpi kunagi enne, kui olen õhtust söönud.” Ta piilus üles ema poole ja Alice teatas: „Me ei söö enne, kui need kaks on koju jõudnud, ma ei hakka kaks korda kartuleid purustama. Ja kuhu see tüdruk oma arust on jäänud? Kell on juba peaaegu viis ja ta lõpetas kell