Puhas kui liilia. Catherine Cookson
ruumi kasutati kartulite ja aedviljade ladustamiseks. Tagahoovist esimesse ruumi viiva ukse ülemine osa oli klaasist. Selle ukse kõrval oli teinegi uks, mis viis hoonepoolde, mis oli kunagi olnud eraldi maja. Alumine korrus oli muudetud garaažiks, aga ülemisel korrusel, kus oli varem olnud neli tuba, olid seinad ja põrand maha võetud ja see oli liidetud poega. Kõik see kokku oli üks suur maja. Mary oli vaid ühe korra ülemisel korrusel käinud ja elutuba näinud, aga selle suurus oli teda rabanud. Härra Tollett oli lasknud kaks tuba üheks liita, seal oli väga kena. Ema oli ta sealt minema kihutanud. Ta oli öelnud, et ei tohi segama tulla, et härra Tollett ei taha, et inimesed tänavalt sinna tuleksid. Ta oli tahtnud emale öelda, et ta pole inimene tänavalt, ta on tema tütar, kes oli tulnud talle isalt sõnumit tooma.
Ta sammus nüüd majja viiva ukse poole, kui silmas äkki vihmamärja klaasi taga üht siluetti välja joonistumas. See oli tema ema. Ta aitas ehk tellimusi valmis panna. Samal ajal, kui ta käsi liikus ukselingi poole, lähenes ta nägu klaasile ja nüüd nägi ta mitte ainult oma ema, vaid ka härra Tollettit, ning märkas, et nad rääkisid omavahel midagi.
Ruum oli eredalt valgustatud, kuid vihmamustriline klaas moonutas ema näojooni ja algul arvas ta, et just see oli põhjus, miks ema nägi teistsugune välja. Siis langes ta käsi lingilt ja ta piilus teraselt aknast sisse. Ema nägi tõepoolest teistmoodi välja, kuid mitte märja klaasi tõttu. Ta polnud ema kunagi sellisena näinud. Ema vaatas härra Tollettile otsa ja tema ilme oli leebe ning anuv, ta paistis noorena. Mary märkas, et ta niisutas aina huuli. Ta nägi, kuidas härra Tollett pea langetas, sellal kui ema muudkui rääkis; tuule ja vihmarabina tõttu ei kuulnud ta, mida too ütles. Ent nüüd silmas ta, kuidas härra Tollett võttis midagi toolilt. See oli ema mantel. Mary jälgis, kuidas ema selle selga pani; nüüd oli tema pea norus.
Kui härra Tollett korraga ukse poole tuli, hüppas Mary tagasi ja oleks peaaegu seina äärde kuhjatud kastide otsa kukkunud. Kui tuult poleks olnud, oleksid nad kindlasti kuulnud, kuidas ta nende kõrval rüseles. Mary seisis paigal, selg vastu ülalt kinnist vihmaveetoru surutud, ja vesi pladises talle kaela ning muutis ta nägemise peaaegu olematuks, aga tüdruk ei julgenud kätt tõsta, kartes nende tähelepanu tõmmata, sest nüüd olid nad hoovis.
Ta kallutas pea veejoa alt ära ning nägi ukseavast paistvas valgusjoas härra Tollettit ja ema. Härra Tolletti käsi oli välisuksel ning ta lausus: „Mitte, et ma oleksin tänamatu, Alice, seda mitte, aga … aga see poleks õige. Alec on tubli mees, ma olen tundnud teda aastaid, ta on tubli mees.”
Nüüd kuulis Mary ema peenikese ja vihase häälega lausumas: „Või tubli mees! Sa ei tea midagi. Ta ei vaja mind ega mina teda, meie vahel pole midagi olnud, juba aastaid. Ma räägin sulle, Ben …” Järgnes vaikus, nagu oleks keegi talle käe suule pannud.
Härra Tollett hoidis tagaust lahti ja Mary nägi, kuidas ema sellest aeglaselt välja tänavale astus. Ta nägi, kuidas härra Tollett riivi kinni lükkas, hetkeks peatus, käsi ikka veel riivil, ja seejärel tagaukse poole pööras. Ta arvas kuulvat teda pomisemas: „Halastaja jumal!”, aga ta polnud selles kindel. End liigutada kartes jäi Mary paigale, kuni kuulis nõrgalt läbi ukse poekella helinat. Ta ootas veel paar minutit, avas siis riivi ja läks välja tänavale ning kummalisel kombel ei mõelnud ta mitte emast ja härra Tollettist, vaid isast, ning kordas mõttes endamisi: „Oh, isa, isa.”
Alles siis, kui ta oli juba peaaegu koju jõudnud, mõtles ta, et ema tahab härra Tollettiga jalga lasta, ta ise pakkus ennast härra Tollettile. Tüdrukule meenus ähmaselt, et ema oli tundnud härra Tollettit umbes sama kaua, kui oli tundnud isa. Siis oli härra Tollett läinud ära lõunasse tädi juurde elama ja oli töötanud autotehases – või oli ta mingil muul moel autodega seotud, see kõik oli väga hägune –, aga ta mäletas, kuidas isa oli sellest vanaisaga rääkinud ja öelnud: „Ta ei taha poodi pidada; ta ei kannatanud neid poode, sellepärast ta ära läkski.”
Isa polnud tööta jäämisest saadik olnud õnnelik, aga viimasel aastal, sellest ajast saadik, kui ema oli härra Tolletti juurde tööle läinud, oli tema õnnetuolek süvenenud. Ja põhjus peituski selles. Ta teadis, et ema tahab härra Tollettit.
Kui oma esimese armastuse Hughie nägemisele reageeris Mary keha värisemisega, siis nüüd, oma pideva armastuse – isa – häda tajudes tundis ta lausa ahastusele sarnanevat füüsilist valu. Isa pidi end küll hirmjubedalt tundma, sest ta armastas ometi ema. Ta ju pidi teda armastama, kui oli temaga abiellunud? Ja pidi teda siiani armastama, sest muidu poleks ta nii haavatud olnud. Nii arutles Mary.
Oh, ema! Ta vihkas oma ema. Nüüd ei tundnud ta enam kahetsust, et aeg-ajalt ema surma ihkas. Kuidas ta oleks tahtnud praegu tuppa minna ja öelda: „Ma nägin sind härra Tollettit ihaldamas. Sa oled vastik, just seda sa oled, sa oled vastik.” Kui ema talle kraesse kargab, on tal lihtne talle vastu hakata ja tunnistada, et teab tema sahmerdamisest kõike. Aga ta ei tohtinud seda teha, isal oli niigi raske.
Kui ta tuppa astus, hakkas Alice tema kallal peaaegu kohe võtma. „Läksid mind otsima, jah? Siit poe juurde on sirge tee. Kas sa muutsid end nähtamatuks, et ma sind ei näinud?” Ta astus tütrele lähemale ja karjus: „Kui sa olid seal põiktänaval, preili, ja seal kellegagi sahmerdasid, siis ma võtan sult naha maha …”
Aga ta ei saanud lõpetada, sest tütar kähvas talle vastu: „Jää vait!”
Nad jõllitasid teineteist pärani silmi, samal ajal kui Alec, Jimmy ja vanaema McAlister neid vahtisid, ning kõik kolm imestasid, et Alice kätt ei tõstnud ja tütrele ei virutanud. Alice ei teinud muud, kui tõmbas sügavalt hinge, pööras ringi ja lõi pliidil olevat raudpanni, vajutades selle hooga sütesse, justnagu soovides selle pooleks murda.
Mary võttis aeglaselt märjad riided seljast, läks emast mööda ja astus oma magamistuppa. Voodijalutsis seistes võttis ta selle raudvõrest kinni ning õõtsutas end selle kohal edasi-tagasi. Ema teadis, et ta teadis. Vahest hakkab ta nüüd kartma ja võtab aru pähe. Ja sellest võib veel midagi head sündida. Ema ei tõsta enam kunagi tema vastu kätt, sest kui ta seda teeks, siis ütleks Mary talle: „Tee seda, tee seda ainult,” ja sellest piisaks. Naljakas, kuidas asjad käivad.
Kolmas peatükk
Nädal aega oli vaheldumisi paksu lund sadanud, sulanud, külmetanud, seejärel jälle juurde sadanud. Öösel sadanud lörtsile järgnenud külm oli muutnud linna, nagu Alec ütles, liuväljaks.
Alec ootas Maryt Hurworth Place’i nurgal. Mitte et ta oleks peljanud, et tütar ei saa libedaga koju minna, sest miski ei meeldinud Maryle rohkem kui üks tore liulaskmine – ta oli ikka veel sama pöörane nagu lapsed –, vaid ta ootas teda sellepärast, et tal oli uudiseid, mis võisid tema arvates Maryle oma elu alustamiseks parema pinnase luua.
Kui Mary tema juurde jõudis, hüüatas ta: „Isa! Mis sa siin teed! Sa oled ju läbi külmunud. Kas midagi on halvasti?”
„Ei, ei, halvasti pole midagi, mul on sulle lihtsalt uudiseid. Tule, lähme su vanaema juurde, ma ei hakka siin rääkima, külm tahab kõrvad ära võtta.”
„See oleks sulle paras, sa poleks pidanud siin seisma. Kas sellega ei oleks saanud oodata?” Ta haaras isal käsivarrest ja tolle kulunud mantlit pigistades surus end isale lähemale, öeldes: „Sa võid endale uue mantli saada, või vähemalt kasutatud – härra Turneri oma, proua sorteeris tema garderoobi ja ütles, et härrale kuluks uus mantel ära. Tal juba on kaks vana mantlit ja mõlemad on head, aga kui ta veel ühe saab, annab proua arvatavasti üleliigse mulle. Ta pole paha naine, kuigi on teega kitsi.” Ta tõmbas isa käsivart enda poole ja Alec pööras pea tema poole ning naeris: „Jah, ütle talle, et tegutsegu kiiremini, või ma külmun kangeks.”
„Kus sa päev läbi olid?” päris Mary.
„Shieldsis.”
„Või koguni nii kaugel!” Tüdruk vakatas. „Kas said tööd?”
„Huh!” Alec naeris vaikselt. „Nalja teed või?”
„Miks sa siis läksid? Kas sõitsid trammiga?”
„Ei, ma tahtsin jalutada.”
„Sellise ilmaga Shieldsi jalutada! Kui kaugele sa läksid?”
„Turule,