Puhas kui liilia. Catherine Cookson
seljast ja pane see rippuma. Ma olen väsinud seda sulle ütlemast.”
Ta ohkas sügavalt ja lausus vaiksemalt: „Ah, poiss, ma räägin seda sinu enda pärast. Kas sa ei saa aru?” Ta kummardus poisi poole ja too vastas pahuralt: „Mh-mh, ema.”
Selle peale sulges Alice silmad, pigistas käed kokku ja surus need rinnale ning lausus: „Mh-mh, emps. Mh-mh, emps. Mis kasu sul koolist on, kui sa ei suuda isegi tänavakeelest lahti saada? Mh-mh, emps. Sa pole õppinud isegi jah ütlema.”
Poiss seisis langetatud päi ja vahtis oma jalgu ning kui ema teda nurgalaua poole hakkas lükkama, kostis alumise trepiukse avamise hääl. Alice’i lõug värahtas, seejärel tegi ta pea poolringi, noogutades samal ajal, kui see ühe õla juurest teise juurde liikus. „Nad jõudsid koju,” sõnas ta ja marssis üle toa, tõmbas lahti nõudepesuruumi viiva ukse, kust tagatrepp alla viis, vahtis vihaselt Maryt, kes tuli Aleci ees, ja nõudis: „Kus sa oma arust nii kaua olid, preili?”
„Olin isaga.” Mary võttis rääkides kübara peast ja mantli seljast. „Ma … ma sain temaga kokku ja me läksime koos aiamaale.”
„Või läksite aiamaale!” Alice taganes tagasi tuppa, käsi sirutatud õhtusöögiks kaetud laua poole. „See, maadam, on sinu töö. Sa pead kell kolm kodus olema. Terve kuhi pesu ootab triikimist. See on kolm päeva seal vedelnud ja …” Nüüd pööras ta näo oma mehe poole, kuid ei vaadanud talle otsa, kui lõpetas: „Üleval pole tilkagi vett. Ja sütt ka mitte. Kas mina pean üksi kõike tegema?”
Alec ei öelnud midagi. Ta võttis nõudepesuruumis mantli ja mütsi ära, riputas need trepimademe ukse tagumisele küljele, läks väikese akna all oleva laua juurde, millel seisid tinakauss ja emailitud veekann, ning, valanud kaussi vett, pesi käsi, tõmbas puhta käeseljaga üle suu ja seejärel hõõrus niiske pihuga juukseid. Pärast seda läks ta kööki ja võttis vaikselt sisse oma koha laua taga.
Laud oli tööpäeva õhtusöögiks selle aja kohta hästi kaetud. Seal olid suur päts värsket leiba ja klaaskausis suur ruudukujuline tükk margariini; teises klaaskausis oli ploomimoos ja taldrikul olid mõned õhukesed viilud helepruuni pasteeti, servad ääristatud kollase rasvaga.
Tee välja valatud, jätkus söömaaeg mõne minuti vaikuses. Siis kuulutas Alice, nagu poleks ta oma tiraadiga vahet pidanudki: „Kolm korda päevas, iga päev, pean ma väljas käima ja kas keegi mind ait…”
Aleci tassi vali kõlksatus alustassil ehmatas neid kõiki. Tee loksus üle tassi ääre puhtale linale ja Alice vahtis seda, kui mees püsti kargas ja käratas: „Mitte keegi ei sunni sind kolm korda päevas väljas käima! See on su enda kuradima valik. Sa murrad endal selle väljaskäimisega kaela.”
Tema hammaste krigin pani Mary õlgu kühmu tõmbama ja ta ei vaadanud üles, kui Alec vihaselt toast välja sammus; ta ei vaadanud üles enne, kui kuulis trepimademe ust kinni paukumas. Selle heli peale kargas Alice, kes oli justkui korraks olnud mehe äkilisest rünnakust ehmunud, püsti ja karjus nõudepesuruumi poole: „Või et pole vaja väljas käia? Pole vaja väljas käia? Kõigil siin majas hakkaks halvasti minema, kui ma väljas ei käiks. Te kõik käiksite paljajalu ja kannataksite tühja kõhtu! Ja sina …” Ta pöördus Mary poole, kes asutas end lauast tõusma. „Kuhu sa oma arust lähed?”
„Lihtsalt tuppa.” Mary hääl oli ilmetu.
„Sa istud maha ja sööd õhtusöögi lõpuni.”
„Ma ei taha süüa.”
„Sa teed, nagu ma ütlen.” Alice’i käsi tema õlal tõukas ta tagasi toolile ja sabakondi kokkupõrge puust istmega pani ta õhku ahmima.
„Ja kui sa oled lõpetanud, siis võid pesu ära triikida, preilna.”
Nüüd pööras Mary nördinud pilgu üles ema poole. „Täna on teisipäev, teisipäeviti käin ma kinos, sa tead seda.”
„Siis täna sa ei lähe.”
„Lähen küll!”
Alice tõusis vihaselt tütre poole vahtides püsti ja, hääl nüüd vaikne, lausus: „Ah sa hakkad mulle vastu?”
Mary pööras ringi ja vaatas alla taldrikusse. Ta hammustas endale huulde ja ütles: „See on mu ainuke päev nädalas. See maksab kõigest kolm penni, sa tead küll.”
„Olgu see kolm või kuus penni või üldse mitte midagi, täna õhtul sa ei lähe.” Nende sõnadega marssis ta toast välja, läks magamistuppa, haaras sealt oma mantli ja tuli seda kinni nööpides tagasi kööki. Vaadates ühe laua taga istuva tõsise kuju otsast teise otsa, ütles ta: „Nii, te mõlemad teate, mis teil teha tuleb, sinul triikida ja sinul õppida.” Ja läks välja.
Köögis oli vaikne ning vend ja õde ei vaadanud teineteisele otsa, vaid vahtisid mõne minuti kumbki oma taldrikusse, enne kui nad aeglaselt, ühel meelel, sööma hakkasid.
Kui vihm hakkas vastu akent trummeldama, kiirustas Mary nõudepesuruumi ja tuli sama ruttu tagasi, öeldes: „Ta on ilma mantlita välja läinud, ta saab läbimärjaks.”
„Kas ma lähen teda otsima ja ütlen, et ema on läinud?”
„Jah, tee seda. Mine kõigepealt Ellison Streetile. Ta võib seal mõne poe, mõne suletud poe ukseorvas seista, või siis Ormond Streetil.”
„Jah. Jah.”
„Ja näed, pane oma vana vihmamantel selga, muidu saad ise ka läbimärjaks. Ja väljas on jäiselt külm.”
Poiss oli tänulik, kui Mary talle mantlit selga aitas. Ta ei teadnud, miks see nii on, sest emalt saadava lahkuse vastu ei tundnud ta kunagi tänulikkust. Samasugust meeldivat tunnet tundis ta siis, kui isa talle mõne lahke sõna ütles. Ta teadis, et isale meeldib Mary rohkem kui tema, aga tal polnud sellest midagi, igatahes mitte eriti, sest Mary meeldis talle ja puha. Ometi teadis ta, et tunneks end paremini, kui isa temast rohkem välja teeks, sest ta pidas isast palju, öelgu ema mis tahes. Isa polnud süüdi, et tal tööd polnud, aga ema rääkis just nagu oleks. Tema klassi poistest käis ainult neljal poisil isa täiskohaga tööl. Kahe isal oli osalise koormusega töö, kõik ülejäänud olid nende omaga samasuguses olukorras, nii et miks pidi ema isa kallal võtma, nagu ta seda tegi?
Ta leidis Aleci ühe barrikadeeritud poe ukseorvast, selle poe, mis oli suletud siis, kui laevatehaski suleti. Ta astus vihma käest katuse alla ja seisis isa kõrvale ning lausus silmi pilgutades ja üles tema poole vaadates: „Ta on läinud, isa.”
„Kes ta? Kassiema?”
Sellisest isa suhtumisest ei saanud ta aru. Ta lausus vaikselt: „Ema on läinud, isa.”
„Nii on juba parem. Kas sulle koolis kombeid ei õpetata?”
Jimmy ei vastanud selle peale midagi, vaid ütles: „Mary palus sul tagasi tulla. Ta hoiab potti soojas.” See viimane oli tema enda väljamõeldis, aga tal oli hea tunne, et oli selle peale tulnud.
Alec vaatas alla poisi poole, pani siis käe talle õlale ja käe all poorset vihmamantlit tundes sõnas: „Sa poleks pidanud välja tulema, sa oled läbimärg.”
„Siis oleme mõlemad samas seisus.” Poiss naeratas talle ja nüüd naeratas Alec vastu ja andis talle kerge vopsu vastu kõrva. Seejärel astusid nad välja kallava vihma kätte …
Kell oli seitse, kui tuli vanaema McAlister. Mabel McAlister oli oma tütre vanem koopia. Tal olid samasugune kitsas nägu, terav nina ja sama väike üleliia pruntis suu, näojoon, mis oli tema tüüpi näoga vastuolus; tema juuksed olid helepruunid, peene tekstuuriga ja hõredad ning turritasid tuttidena sinise viltkübara alt välja. Kuid tema näos oli ikka veel näha jälgi kunagisest kaunidusest. Ta oli kuuekümne kolme aastane ja kui ta oli olnud kolmkümmend neli, nagu on Alice praegu, oli ta arvatavasti näinud välja samasugune ja olnud nagu Alicegi täielikus teadmatuses sellest, et tema kena välimust rikub pirtsakuse pitser.
Vanaema McAlister vaatas kõrge briketitule ääres tugitoolis istuvat väimeest ja juba tema toon oli süüdistav, kui ta lausus: „Ta pole veel tagasi tulnud?”
„Ei.”