Neli õde. Helen Rappaport
et võtta väävli- või turbavanne, kuhu lisati klaasiga halvalõhnalist väävlivett. Igal pärastlõunal tuli ta sealt jälle välja, et minna spetsiaalse Coventry jalgrattatooliga (kümblustooli ja jalgratta ristand) ekskursioonidele imetlema kohalikke kauneid paiku ja veelgi turgutama end virgutava Yorkshire’i õhuga. Diskreetse vahemaaga järgnes talle jalgrattal sõitev detektiiv.66 Peagi aga pidi Alix kasutusele võtma vältimistaktika, nagu ta Nickyle selgitas: „Nad seisavad hulgakesi koos, et näha mind välja sõitmas, ja ehkki ma sisenen nüüd tagaaia kaudu, valvavad nad ust ja voolavad siis kokku, et mind näha … kui ma lähen poekesse lilli ostma, seisavad tüdrukud akna juures ja vahivad.”67 Tema halvava piinlikkustunde muutis kahekordselt suureks asjaolu, et ta liikus kümblustooliga ning tundis end kaitsetuna. Enamiku tema sealviibimise ajast kallas vihma ja selle lõpuks oli tema jalavalu vähe järele andnud, aga sellegipoolest jäi Alix igal ajal rõõmsaks ja viisakaks nii saatjate kui ka kohalike inimeste vastu, kellega ta kohtus ja kellele kõigile ta jäi meelde kui „sõbralik ja pretensioonitu, sugugi mitte jäik ega ametlik”.68
Peagi pärast Prospect Place’i saabumist avastas Alix oma heameeleks, et tema majaperenaine proua Allen oli äsja ilmale toonud kaksikud, poisi ja tüdruku. Tema arvates oli see õnnelik enne ja ta palus, et võiks maimukesi näha. Alix käitus selles majapidamises erakordselt mitteametlikult, nõudes, et teda koheldaks nagu tavalist inimest, ning „kepsles majas ringi ja laulis nagu üks õnnelik inglise tüdruk, kes on äsja koolist koju tulnud”:
hüppab äkki magamistuppa ja ehmatab teenijat, aidates tal voodit üles teha; siis üllatab proua Allenit, koputades köögiuksele kenasti „Võin ma sisse tulla?”, kiigutab õnnekaksikuid või seisab seljaga kamina poole nagu yorkshire’lane, lobisedes samal ajal toiduvalmistamisest või pidades pikki arutelusid paruness Fabricega selle üle, milline on parim viis laste rõivas tamiseks ja õpetamiseks.69
Allenite soovil nõustus Alix olema kaksikute ristiema nende ristsetel, mis toimusid Harrogate’i St. Peteri kirikus 13. juunil ja kus lastele pandi nimeks
Nicholas Charles Bernard Hesse ja Alix Beatrice Emma. Pärast seda tegi Alix lastele rikkalikud kingitused – kuldehted ning fotod endast ja oma peigmehest –, et kui lapsed suureks kasvavad, siis nad näeksid, kelle järgi nad nime said.70 See oli õnnelik vahepala, täis lootusi tema enda tulevasele elule abielunaisena, ümbritsetuna lastest, keda ta igatses; aeg, mil printsess Alix oli loomulikult tema ise – avatud, armastav ja helde nende vastu, kes talle tema enda privaatses, koduses maailmas korda läksid.
Juuni keskel saabus Inglismaale Alixi juurde Nicky – vaimustatud, et ta lõpuks ometi võis „emmata oma saatusest määratut, kes näis mulle kaunim ja kallim kui kunagi varem”, nagu ta ütles oma emale.71 Kolm idüllilist päeva Thamesi jõe ääres Waltonis, külalistena Alixi õe Victoria ja tema abikaasa Battenbergi Ludwigi juures, veetis paarike koos jalutades, istus kastanipuu varjus vaibal, kus Nikolai luges ette ning Alix istus õmmeldes; või käis ringi sõitmas ja seda lõpuks ka ilma saatjata. Siis läksid nad kuninganna juurde Windsorisse ning sõitsid koos temaga edasi Osborne’i, ja sel ajal jõudis Venemaalt pärale ka Nikolai isiklik kaplan isa Janõšev, et jagada Alixile õpetust õigeusu alal. Tal tuli sellega kõvasti vaeva näha: Alix oli põhjalik ja küsimusi esitav õpilane. Tema evangeelne kasvatus oli õpetanud teda suhtuma dogmadesse vastumeelsusega ning ta keeldus raudselt tegemast ametlikku avaldust, millega ta oleks luterlusest kui ketserlikust õpetusest lahti öelnud. Vaja oli leida kompromiss.
Pulmad olid kavandatud 1895. aasta kevadeks ning Alix eeldas, et tal on kodus Hessenis mitu kuud aega selleks vaikselt valmistuda, kuid plaanidesse tõi otsustava muutuse Venemaalt saabunud uudis, et Aleksander III on ohtlikult haigestunud ega pruugi enam kaua elada. Nüüd Nikolai abiellumisega leppinud tsaar soovis enne oma surma Alixit näha ning too lahkus suure rutuga Hessenist ja sõitis pika maa rongiga Krimmi Sevastoopolisse, saatjaks ustav sõber Gretchen. Kui ta oli jõudnud Nicky juurde Romanovite paleesse Livadias, kihlati nad sureva tsaari ees ametlikult. Aleksander suri 20. oktoobril72, järgmisel päeval pärast seda, kui Alix oli ametlikult vene õigeusu kiriku liikmeks võetud. Kuna Nikolai oli nüüd tsaar, ei saanud abiellumisega enam pikalt viivitada. Aga see ei toimunud nii, nagu noorpaar ise oleks soovinud, eraviisiliselt Livadias.73 Vene suurvürstid ei olnud sellega nõus; õukonna protokoll nõudis ametlikku tseremooniat pealinnas. Ja nii abiellusid Nikolai ja Aleksandra krõbedalt külmas Peterburis 14. novembril, kolm nädalat pärast lahkunud tsaari kurnavat ja piinavalt pikalevenivat õukondlikku leinamist, sadade kutsutud külaliste ees Talvepalees.
Sel päeval poleks Alix saanud välja näha veel kaunim ja säravam – pikka kasvu ja raidkujutaoline oma hõbevalges brokaatkleidis hermeliininahkadega ääristatud slepi ja kuldsest kangast keiserliku mantliga õlgadel. Tema armastusväärset figuuri täiendasid selged sinised silmad ning lainelisi punakaskuldseid juukseid ehtis teemantinkrustatsioonidega pulmakroon. Briti saadikule lord Carringtonile jättis vaatepilt sügava mulje: „Ta näis olevat täiuslikult kõike seda, millisena võinuks kujutleda altarile minevat Venemaa keisrinnat,” teavitas ta kuninganna Victoriat.74 Teised tunnistajad panid tähele printsessi aukartust äratavat kasvu oma lühema ja üsna hapra olemisega abikaasa kõrval; igast küljest näis ta olevat füüsiliselt tugev naine, „palju kõrgemal tavalisest hertsogiriigi printsesside tasemest”.75
Siiski oli keiserliku pruudi vaoshoitud ilmes ja tihkelt kokkusurutud suus midagi, mis rääkis millestki muust – tugevast, otsusekindlast isiksusest, kes võitleb oma loomupärase, kuid jõulise vastumeelsusega avalikuks vaatamisobjektiks olemise vastu pärast seda, kui ta oli võinud nii pikka aega nautida Hesseni õukonna kodust privaatsust. Alix pidas selle katsumuse vastu, aga sarnaselt oma vanaema Victoriaga enne teda läks ta varakult peavaluga voodisse. Teiste jaoks, nagu näiteks printsess Radziwiłłile, oli see „üks kurvemaid vaatepilte, mida ma eales mäletan olevat näinud”. Niikaua kui autoritaarne Aleksander III oli elanud, oli Vene aristokraatia tundnud end turvaliselt, aga nende turvatunne oli tema enneaegse surmaga kadunud ning selle asemele oli asunud „läheneva häda eelaimdus”.76
Veetnud mõned ööd Anitškovi palees Peterburis Nikolai poissmehekorteri suhteliselt kitsastes oludes (nende enda eluaset Talvepalees alles redekoreeriti), sõitis noorpaar Tsarskoje Selosse Aleksandri paleesse. Nad seadsid end mugavalt sisse idatiivas asuvas leskkeisrinna apartemendis, kus Nicky ise oli 1868. aastal sündinud – neli õndsalikku päeva täiesti omaette, „käsikäes ja süda südame vastas”, nagu Nicky rääkis oma naisevennale Erniele.77 Alix oli ka ise veidi enne oma laulatust kirjutanud Erniele julgustava kirja, et „olen nii õnnelik ega suuda iial Jumalat ära tänada, et ta on kinkinud mulle sellise aarde nagu Nicky”.78 Vähe tuntud ja tõsise meelega Hesseni Alix, keda isegi tema vanaema oli kirjeldanud sõnadega
„ein kleines deutsches Prinzesschen, kelle teadmised piirduvad väikeste Saksa õukondadega”, ei olnud teinud mitte ainult üht parimat kuninglikku partiid, vaid saanud endale ka maailma kõige rikkama mehe.79
Ent Darmstadtist enneaegu lahkudes oli uus tsaarinna saabunud Venemaale selle maa tavadest ja ebausukommetest teadmatuna, piiratud vene keele oskusega ning teinud tohutult suure ususammu, tulles vaga luterluse sõjaka ranguse keskelt vene õigeusu müstiliste ja rikkalike rituaalide maailma. Kultuurilõhe oli tohutult suur. Hesseni printsess Alix puutus kokku samasuguste probleemidega – ehkki palju suuremas ulatuses –, millega oli pidanud tegelema Darmstadti tulles tema ema ja tegelikult ju ka tema vanaisa, kes kodust Darmstadti igatseva Coburgina oli tulnud talle võõrasse Inglise õukonda viiskümmend neli aastat varem. Alixi kasukodumaa suhtus temasse kui sakslasesse ja vaheletrügijasse niisama
Malcolm Neesom,
„Concerning Her Grand Ducal Highness, Princess Alix of Hesse”,
Samas.
Aasta hiljem, kaksikute esimeseks sünnipäevaks, saatis Alix neile kingituseks Vene kulda ja emailitud söögiriistad, salvrätirõngad ja soolatoosid, millel olid keiserlik vapp ja laste nimetähed, ning kaks lastekleiti, vastavalt roosa ja helesinise, mille ta oli ise selleks puhuks õmmelnud. Veel tuli Venemaalt kingitusi 1910. aastal, kui kaksikud leeritati, ja 1915. aastal, kui nad said 21-aastaseks.
Swezey,
Kõik enne 1918. aasta veebruari toimunud sündmused on dateeritud vana kalendri järgi. Vajaduse korral on neile sulgudes lisatud uue kalendri kuupäev.
New Weekly Courant, 1. detsember 1894.
Radziwill,
26. november 1894 OS,
20. november 1894 OS,
Kuninganna Victoria kirjast Milford Haveni Victoriale, 31. märts 1889 Hough’raamatus,