Neli õde. Helen Rappaport
inglise eelistuste ja inglise praktilise lähenemisega perekonnale, mille ema ja vanaema olid talle „emapiimaga” kaasa andnud. Säärane taust oleks talle igati kasuks tulnud, kui ta oleks jäänud oma tuttavliku Lääne-Euroopa sugulusliini ringkonda, kuid Venemaa – hoolimata selle maastiku võrgutavast ilust, mida Alix juba armastas – oli tundmatu territoorium, oma pöördelise ajaloo ning oma õukonna vapustava jõukuse ja suurejoonelisuse poolest legendaarne maa. Fin de siècle’i80 keiserlik Peterburi erines Neues Palais’ mugavast kodususest ja Darmstadti roosiaedadest tohutult palju.
Sellest hoolimata oli „õrn, lihtne Alicky” armastuse pärast kokku võtnud kogu oma vapruse, et jätta maha oma venna vaikse ja rahuliku Darmstadti residenz’i kaitsev vari ja saada „Venemaa suureks keisrinnaks”.81 Et seista vastu oma kartustele võõraste õukondlike tavade suhtes, mis tema ette seati, sulges ta ukse vaenulikule välismaailmale ja kõigele, mis teda hirmutas. Selle asemel klammerdus ta nende väheste lähedaste, tuttavate asjade külge, millest ta leidis troosti, ning oma rollisse Nikolai „naisukesena”. Maailm – ja Venemaa – võis esialgu lihtsalt oodata oma järjekorda.
Välja arvatud ühes asjas: varsti pärast Aleksander III surma oli Nikolai välja andnud ukaasi, milles käskis oma alamatel vanduda truudust talle kui oma uuele tsaarile. Tema noorem vend, suurvürst Georgi Aleksandrovitš, andis tsaar teada, kannab tsareevitši tiitlit „seni, kuni Jumal arvab heaks meie eelolevat liitu Hesseni-Darmstadti printsessi Alixiga õnnistada poja sünniga”.82 Dünastia seisukohast oli Alixi esmane ja kõige pakilisem kohustus anda Vene troonile meessoost pärija.
TEINE PEATÜKK
La petite duchesse
Oma esimestest Venemaa-päevadest alates võttis Hesseni printsess Alix nõuks seista vastu kõigele, milles ta nägi ohtu tema ja Nicky vaiksele perekonnaelule, nagu ta seda oli ette kujutanud. Perekond oli olnud tema ainus turvatunde allikas, kui surm oli võtnud temalt kõige kallimad inimesed; ta oli kodust kaugel, üksildane ja pelglik; ta kartis uudishimu objektiks muutumist. Kuid kaitstes oma sügavat turvatunde puudumist igal võimalusel avalikkuse vaateväljast eemale tõmbumisega, õnnestus tal ainult veelgi rõhutada oma niigi tuntavat jaheda reserveerituse kuvandit. Aleksandra Fjodorovna, nagu teda nüüd nimetati, pälvis vaenulikke pilke vene aristokraatidelt, kes juba niigi suhtusid kriitiliselt tema inglise kasvatusse ja kommetesse, ning nende õuduseks rääkis keisrinna kehvasti prantsuse keelt, milles vene eliit ikka veel eelistas suhelda.83 Mis veelgi hullem, õukonna silmis oli see tähtsusetu Saksa printsess keskselt kohalt õukonnas kõrvale tõrjunud väga armastatud ja seltskondliku endise keisrinna Maria Fjodorovna, elujõulise neljakümnendates eluaastates lesknaise.
Algusest peale oli tseremoniaalsete kohustuste täitmise pinge Aleksandra jaoks peaaegu et talumatu, nagu näiteks 1895. aasta jaanuaris, kui ta pidi uusaasta baise-main-tseremoonial84 silmitsi seisma 550 õukonnadaamist koosneva järjekorraga, kes kõik tulid suudlema tema keiserlikku kätt. Tema silmanähtavat ebamugavust ja õudusega tagasitõmbumise kommet, kui keegi talle liiga kiiresti liiga lähedale püüdis tulla, tõlgendati viivitamatult raske iseloomuna. Tema vastne nadu suurvürstinna Olga Aleksandrovna, meenutas hiljem: „Juba esimesel aastal – mäletan seda nii hästi –, kui Alicky naeratas, nimetasid nad seda pilkamiseks. Kui ta oli tõsise ilmega, öeldi, et ta on vihane.”85 Ja nii taandus Aleksandra vastuseks koduse elu kaitsva müüri taha ning tegeles sellega, mida temalt eeskätt oodati – rasedaks jäämisega. Kõik ootasid pikisilmi märke, mis sellest teada annaksid. Mõni nädal pärast keiserlikke pulmi märkis suurvürst Konstantin Konstantinovitš tabavalt oma päevikusse, et „noor keisrinna tundis end kirikus jälle jõuetuna. Kui selle põhjuseks on see, mida kogu Venemaa igatseb, siis tänu Jumalale!”86 Ja tõepoolest, veebruari lõpus pihtis Aleksandra juba
Erniele (kelle naine pidi varsti Darmstadtis nende esimese lapse ilmale tooma ning kelle eest hoolitsemiseks Aleksandra saatis sinna keiserliku akušööri madame Günsti): „Ma arvan, et nüüd võin loota – teatud asi on lakanud – ja ma arvan … Oh, ma ei suuda seda uskuda, see oleks liiga hea, see oleks liiga suur õnn.” Ta vannutas Erniet saladust pidama; Aleksandra õde Ella „oli juba detsembris kannatamatult selle kohta pärinud” ja tema teine õde Irene ka, aga ta räägib neile siis, kui ta ise õigeks peab.87 Mis puutus tema vanasse lapsehoidjasse, kelle Aleksandra oli endaga Darmstadtis kaasa toonud, siis „Orchie jälgib mind väsitaval kombel kogu aja”. Vähem kui nädal pärast selle kirja saatmist oli Aleksandral „iga päev nii kohutavalt halb enesetunne”, et ta ei saanud osaleda tuberkuloosi surnud noore suurvürsti Aleksei Mihhailovitši matuseteenistusel ning oli pärast seda sageli sunnitud tugeva iivelduse tõttu voodisse jääma.88 Orchie meelitas teda aeg-ajalt sööma lambakarbonaadi, aga enamasti pidi Aleksandra seejärel lõunalauast oksendama põgenema. Ta kartis, et teda jälgitakse tema legendaarselt halva tervise märkide osas, ning palus taas Erniet, et too kellelegi ei räägiks, kui tõsised on tema hommikused iiveldushood.89 Sestpeale kuni Aleksandra oodatava sünnitusajani pani tsaaribürokraatia Aleksandra tervise ja heaolu tsensuurimüüri taha varju; Vene ajakirjanduses ei ilmunud selleteemalisi teateid ega uudisnupukesi ning üldiselt ei teadnud rahvas tema tervislikust seisundist midagi.
Esialgu elas noorpaar endiselt Peterburis Anitškovi palees. Aleksandra veetis siin oma päevi, otsusekindlalt hoidudes „nurgas olevasse suurde tugitooli, mis oli sirmiga pooleldi varjatud”, luges Darmstadter Zeitungit, õmbles ja maalis, samal ajal kui tema jumaldatud abikaasa oma „tüütu rahvaga” tegeles. Ta pani pahaks, kui Nicky hommikul kas või paar tundi ametiasju ajades eemal viibis (selles aimus tema vanaema Victoria solipsism ning suutmatus lasta silmist oma armastatud Albertit). Pärastlõunatel aga oli Nikolai Aleksandra päralt: „samal ajal kui tema tavaliselt loeb oma ministritelt tulnud dokumentide virnasid, vaatan mina läbi palvekirjad, mida ei ole vähe, ning lõikan välja margid” – viimases avaldus talle omaseks saanud Hesseni säästlikkus.90 Riigiasjad tundusid ärritava tähelepanu röövijana – „hirmsa tüütusena”.91 Õhtud veedeti Nickyt ette lugemas kuulates, pärast mida Nicky putkas oma kabinetti, et veel kirjatööd teha, Aleksandra aga viitis aega, mängides oma ämmaga lauamängu „Halmat”, kuni Nicky tuli tagasi, et enne magamaminekut veel lugeda. Need vähesed kohustused, mida Aleksandra vormiliselt pidi täitma – välissaadikute või ministritega kohtumised –, muutusid nüüd kahekordselt ebameeldivaks, sest ta tundis ennast kohutavalt haigena ja teda vaevasid alalised peavalud.
Sellegipoolest oli tsaarinnal igati põhjust uskuda, et veel enne aasta lõppu toob ta ilmale oodatud poja. Statistika oli täiesti selle kasuks, sest eelmisele kolmele Romanovite soost tsaarile oli sündinud küllaga poegi. Poisslaste saamine oli Venemaal ülimalt tähtis, sest troonipärimisseadus, mille Paul I oli 1797. aastal vastu võtnud, nägi ette, et trooni pärib tsaari kõige vanem meessoost järglane.92 Venemaa troon võis minna naissoost pärijale vaid sel juhul, kui kõik meessoost pärimisliinid olid kadunud. Kuid tollasel Venemaal oli lisaks Nikolai kahele nooremale vennale, Georgile ja Mihhailile, kes olid troonipärimisjärjekorras järgmised, veel mitu suurvürsti, kellel jagus küllaga poegi.
Pikisilmi oma lapse sündi oodates oli Aleksandra asunud looma midagi sellist, mida ükski Vene keisrinna enne teda ei olnud üritanud – intiimset perekodu endale, Nickyle ja nende sündivatele lastele. Neile mõlemale meeldis Tsarskoje Selos asuv Aleksandri palee, mis jäi uudishimulikust Peterburi õukonnast piisavasse kaugusse. „Siinne vaikus on nii meeldiv,” rääkis ta Erniele, „siin tunned end hoopis teise inimesena kui linnas.”93 Nikolai ja Aleksandra otsustasid mitte võtta üle Aleksander III perekonna apartementi palee idatiivas,
„Sajandilõpu” (pr), iseloomulik 19. sajandi lõpule, mil traditsioonilised ühiskondlikud, kultuurilised ja kunstilised väärtused muutusid.
G. E. Buckle (toim),
Guardian, 7. november 1894.
Buxhoeveden,
Käesuudlemistseremoonia (pr).
Vorres,
Samas, 28. veebruar 1895, lk 181.
Samas.
Samas, 7. jaanuar 1895, lk 171; vt ka lk 174.
Samas, 5. märts 1895, lk 183.
Vene troonipärimisseaduste käsitlust vt Harrise artiklist „Succession Prospects”.