Neli õde. Helen Rappaport

---

Скачать книгу

---

armunud Nickysse, loobub võimalusest saada tulevaseks Ühendkuningriigi kuningannaks. Hesseni valitseja neljast tütrest viimasena, kes pidi mehele saama, polnud Alixi väljavaated sugugi kõige paremad. Olgu pealegi, ehk õnnestub veenda teda abielluma hoopis George’iga, arvas kuninganna, eriti kui õnnetu Eddy oli pidanud 1892. aasta jaanuaris kopsupõletikule alla vanduma. Seegi ei läinud läbi; Alix oli kaljukindel, ja kui George pidi lõpuks leppima Eddy lohutamatu kihlatu, Tecki printsessi Maryga, sai peagi teatavaks ka see, kellele kuulub Alixi süda. Tal polnud silmi kellelegi muule kui Vene tsareevitšile. Kuninganna murelikkus säärase abielu võimaluse suhtes oli suur. Ta oli suhtunud Venemaasse alates Krimmi sõjast ülima umbusuga, pidades Suurbritannia endist vastast „võltsiks” ja „ebasõbralikuks” ning suurt osa selle elanikkonnast „pooleldi idamaiseks”. Venemaa oli „korrumpeerunud riik, kus ei saa kedagi usaldada”.49 Otsekohe saatis ta manitsevaid kirju Alixi vanimale õele Victoriale, nõudes, et tema ja Ernie sekkuksid ja ära hoiaksid, „et [nende] noorem õde ei abielluks keisri pojaga – [see] poleks iial õige vastus ega tooks kaasa mingit õnne … Vene riik on nii halb, nii mäda, et iga hetk võib juhtuda midagi hirmsat.”50

      Venemaal tegutses Alixi teine õde Ella samal ajal vaikselt selle nimel, et kuninganna plaan sellise abielu ärahoidmiseks nurjuks. Ella oli armastusest haiget Nikolaid vahetult näinud ning hoolimata asjaolust, et noormehe isa Aleksander III ja tema naine olid tollal samuti selle partii vastu, andis Ella sellele oma täie toetuse. Keset kõiki neid kulissidetaguseid arutelusid tema tuleviku üle jäi Alix ise kiviselt vaikivaks, lukustatuks oma isiklikku lubadusse, mille ta andis oma isale enne tolle surma, nimelt et ta ei vaheta kunagi usku. Alates Ludwigi surmast oli Alix üha enam pühendunud Erniele, kelle heaks ta täitis Hesseni õukonnas nüüd samasugust rolli nagu isa ajal. Läbitungimatu, väärika froideur’i51 taga, mis temast välja paistis, oli Alix uhke kõrgete mõõdupuude üle, mille ta oli iseendale kehtestanud, uhke oma südamepuhtuse ja mõtlemise iseseisvuse ja kõlbelise vooruslikkuse üle. „Muidugi olen ma mõnikord lõbus ja võin vahel olla vist ka meeldiv,” tunnistas ta ühele külalisele Rumeeniast, „aga üldiselt olen ma üsna mõtisklev, tõsine olend, kes vaatab igasuguse vee sügavusse, olgu see selge või tume.”52 Kuid säärasel õilsusel ja vooruslikkusel oli ka üks saatuslik puudus: Alix ei olnud õppinud, et „vooruslikkus peab olema armastusväärne”.53 Ta võttis iseennast ja elu kaugelt liiga tõsiselt. Eelolevatel aastatel jätkus talle rohkem kui piisavalt tumedat vett, millega toime tulla.

*

      1894. aastal tõi järjekordne pulmapidu Alixi ja Nicky jälle kokku. Alixi vend Ernie leidis endale viimaks sobiliku pruudi oma nõo Victoria Melita

      (kuninganna Victoria teise poja prints Alfredi tütre) isikus ning aprillikuus kogunes kogu Euroopa kuninglik suurpere pidustuseks Coburgi. Siin, pärast Nicky härdaid ja pisarsilmil veenmisi, millele lisandusid nüüd juba õigeusku pöördunud Ella julgustused, andis Alix viimaks järele. Ehk oli selleks veel üks põhjus: Alix teadis, et Ernie abiellumisega sai tema esipositsioon Hesseni õukonnas otsa. „Elu hakkab minu jaoks tõesti hoopis teistsugune olema, kuna pean tundma ennast de trop54,” ütles ta kuningannale.55 Järgnenud kuudel sai selgeks, et Alixile ei meeldinud oma uue õemehe, suurhertsoginna kõrval teist viiulit mängida ning et Nickyga abiellumine oli enam kui teretulnud väljapääs olukorrast. Kui mitte muud, siis oli Alix lubanud endale õnne. Ta lükkas oma mõtteis tagaplaanile „kõik need jubedad asjad, mida räägitakse nõbude abiellumise kohta” (tema ja Nikolai olid teise ja kolmanda astme nõod), ning keeldus muretsemast „selle nii hirmutava haiguse pärast, mis oli olnud vaesel Frittiel”. „Kellega veel üldse oleks abielluda?” küsis ta ühelt sõbralt; vähemalt oli tal kõvasti õnne olnud, et abielluda armastuse pärast.56

      Armastus võitis enese poolele ka Alixi diktaatorliku olekuga vanaema Victoria. Kuninganna heitis kiiresti kõrvale pettumuse ja oma lapseks peetud tütretütre kaotamise – kahtlemata meeles pidades, et ka tema ise oli 1840. aastal abiellunud armastuse pärast. Ta pagendas oma mõtete tagasoppi instinktiivsed hirmud oma lapselapse pärast sellel „väga ebakindlal troonil” – ning sellega kaasnevad poliitiliste rahutuste ja atentaatide ohud – ning keskendus ülesandele, mida oli tarvis täita.57 Tema armastatud Alicky peab valmistuma oma tulevase raske avaliku rolli tarvis ning Victoria andis otsekohe korralduse, et ta tuleks mõneks ajaks Inglismaale tema juurde puhkama. Ja nii möödus suvi: vaikselt õmmeldes, lugedes, klaverit mängides ning vanamammaga sõitudel käies. Ühtlasi hakkas Alix saama vene keele tunde Ella lectrice’ilt58 Jekaterina Schneiderilt, kes spetsiaalselt selle jaoks Venemaalt kohale saadeti, ning ta alustas tõsiseid nõupidamisi Riponi piiskopi doktor Boyd Carpenteriga selle üle, kuidas kooskõlastada oma pöördumine luteri usust vene õigeusku.

      Alix polnud siiski kaugeltki terve, vaid kannatas juba puusanärvivalude all, mis hiljem teda kogu elu vaevasid. Vanaemale ja mõnedele teistele sugulastele valmistas see mõneti muret. „Alix on jälle lombakas ega saa üldse kõndida, isegi kirikusse tuli teda sõidutada,” kirjutas Saksi-Coburgi hertsoginna külaskäigu ajal oma tütrele. „Milline kahetsusväärne tervis tal küll on!”59 60 Juba olid liikvele läinud kuulujutud, et Alix on pärinud oma ema haiglase füüsise ja närvikava – tõsiasi, mida ei tohtinud levitada piiri taha, sest Venemaa tulevase troonipärija naine pidi eelkõige olema tervete laste sünnitamiseks piisavalt tugev. Lisaks sellele oli tal kõrvapõletik (otiit), sagedased peavalud, mis kasvasid üle migreeniks, ja kehv vereringe. Kuid tõeline probleem oli just puusanärvivalu – sageli nii tugev, et tal oli võimatu jalutada, ratsutada või tennist mängida. Alix kurtis harva oma „armetute jalgade” üle, aga sageli sundisid need teda veetma pikki tunde sohval lebades või poollamades.61 Euroopa press oli tema tervisemuredest juba haisu ninna saanud ning kuuldused levisid – ja olid juba mõnda aega levinud –, nii et 1894. aasta suvel tuli lausa ametlikult teada anda, et jutud printsessi halvast tervisest on „täiesti alusetud”.62

      Ent kuninganna Victoria ei jätnud midagi juhuse hooleks. Ta oli oma tervise suhtes alati valvas olnud ja uskus väga igal võimalusel voodis puhkamisse. Victoria kahetses, et Alixil polnud varem kästud pidada „ranget elurežiimi ja dieeti” (Hesseni perekonnaarsti, selle „rumala mehe” süü) ning et ta polnud saanud tütretütart eelmisel sügisel viia puhkusekuurile Balmorali, „kus on maailma parim õhk” – Alix oli varem leidnud, et Šotimaa on tsipa liigagi „virgutav”.63 Kuningannal polnud kahtlustki, et kõik noore printsessi Nickyga kihlumise pinged ja surved olid „tema närvid väga proovile pannud”; sestap, kui Alix 22. mail Darmstadtist kohale jõudis, saadeti ta Harrogate’i veeprotseduuridele.

      Alixi varjunimi „paruness Starkenburg” ei mõjunud aga eriti veenvalt ning varsti pääsesid jutud jälle valla, valades veelgi õli tulle ajakirjanduse spekulatsioonidele. „Printsess Alix ei oleks matnud ennast Londoni hooaja tipphetkel Yorkshire’i vesiravikuurorti, kui tema tervis oleks suurepärane,” märgiti Westminster Budgetis:

      Õukonna rutakus vaidlustada teateid tema õrnast tervisest tuleneb kahtle mata kartusest, et see võib tuua kaasa tema kihluse katkemise. See on sine qua non,64 et Venemaa troonipärija naine peab olema läbinisti terve keha ehitusega ning Romanovite perekonna reeglid keelavad kindlalt troonipärija abiellumise inimesega, kelle tervis ei ole hea.65

      Hoolimata ajakirjanduse tähelepanust oli Alixi neljanädalane viibimine Harrogate’is koos oma õuedaami Gretchen von Fabricega õnnelik. Ta võttis High Harrogate’is, moekas linnaservas

---

Скачать книгу