Alma. Oskar Lõvi
karastas ka. Üsna põhjalikult. Rüüpas lonksu lonksu peale, sai viimaks sooja ja kokutamine kadus. Seejuures tõusis ta tuju. Pooljoostes käis ta köögi vahet, tegi teed, lõikas vorsti ja seadis sohvaesise laua einestamisvalmis. Pani ka kümmelipudeli lauale ja asetas kaks napsiklaasi ootevalmis.
Kuid neiu ei tulnud.
Rätsep muutus pikapeale rahutuks. Viimaks ta küsis:
“Egas ometi? Ka-kas ta sinuga ka midagi rääkis?”
“Rääkis küll.”
“Mida siis?”
“Mh, küsis, et kus on meie orel.”
“Ja sina? Mis sa vastasid?”
“Ütlesin, et meil pole orelit, et te lihtsalt valetasite.”
“Ah, sa kuradi raisk! Ega siis ometi nii… Ma ju meelitasin, saa aru.”
“Aga neiu tundus sellepärast pahane olevat.”
“Ka-kas ta muud veel midagi küsis?”
“Jah, küsis.”
“Mida siis?”
“Noh, küsis, et kas teil ka pruute on.”
“Ja sina? Mis sa vastasid?”
“Vastasin, et on küll, arvu ei teadnud ütelda, aga et ikka on mõni.”
Nüüd sattus rätsep marru. Ta pidi mulle käsitsi kallale kargama, aga ma jõudsin laua taha hüpata. Rätsep sõimas mind loruks, lolliks ja tainapeaks. Mul oli küllalt eneseuhkust, et vastu hakata. Tarvitasin ka tema suhtes vängeid ja solvavaid sõnu. Kisa muutus nii suureks, et perenaine ilmus öösärgis uksele ja hakkas meid sõitlema, lubas rätsepa korterist välja visata ja minu peale koolivalitsusele kaevata.
Meie riiule tuli seepeale küll lõpp ja rätsep lendas sedamaid oma pruuti otsima, aga meie sõbralikud suhted temaga olid otsas ega uuenenud enam kunagi. Me ei ajanud ka enam juttu ega joonud üheskoos teed. Ta ei toonud enam ühtki pruuti koju ja veetis ise kõik laupäevaõhtud väljas. Mina olin aga otsustanud järgmiseks kooliaastaks otsida endale uue ja parema korteri.
Mu süda valutas kaua selle vahejuhtumi pärast, aga ma ei julgenud seda Almale kurta. See oli nii võigas ja vastik sündmus, et mul oli häbi ja piinlik. Alma ei tohtinud teada, et mehed on vahel halvad ja valetavad naistele. Mind lohutas siiski see, et kodus ei riieldud meil kunagi ega tarvitatud koledaid sõnu.
Aga rätsepa sõim kõlas mul kaua kõrvus.
Koolis valitses meil kristlik kord. Igal hommikul enne tunde peeti palvust ja lauldi. Et poiste seas oli luterlasi, õigeusulisi ja juute, siis toimusid palvused kolmes kohas ja kolme usukombe järgi. Luterlaste palvused peeti koridoris, sest vajaliku suurusega saali koolis ei olnud.
Pärast palvust pidas direktor mõneminutilise kõne, kus ta juba ilmalikkude sõnadega hurjutas poisse ja noomis neid, kui vaja. Kõige rohkem said alati sarjata maapoisid, sest need olid oma käitumises talupojalikud ja saamatud. Nad olid küll kohmakad ja aeglased, aga küllalt taibukad. Juhtus näiteks selline poiss palvusele hilinema, kadus ta jalamaid kas kööki või käimlasse, kui ta koridoris vana Treffnerit märkas. Suvel hüpati läbi akna klassi või mindi tagasi tänavale ja ilmuti alles järgmisesse tundi. Treffner teadis muidugi poiste vigureid ja pidas neile omakorda jahti. Kui ta siis tabas poisi pettuselt, oli karistus kindel. Tavaliselt tutistas ta poissi juustest. Maapoistel olid juuksed tihti lõikamata ja kammimata. Sellist lohakust direktor ei sallinud ja ta saatis poisi pärast tutistamist juuksuri juurde. Vahel saatis ta kogu klassi juuksurisse, see toimus kooli kulul. Äris oli erivihik, kuhu iga poiss pärast pügamist oma nime kirjutas.
Kord olime jällegi kogu klassiga juuksuri juures. Seal oli ka keegi maamees, kes oli purjuspäi jäänud toolile magama. Et tema äratamine tulemusi ei andnud, tõsteti ta koos tooliga kõrvale ja poisse pügati harilikul pingil. Selles segaduses küsis juuksur, kas magaja on ka treffnerist.
“On küll,” vastas keegi poistest.
“Palun kirjutage tema nimi ka siia vihikusse, muidu jään ma rahast ilma.”
Too poiss võttis pliiatsi ja kirjutas vihikusse nime Aseff. Aseff oli aga kurikuulus provokaator, keda tookord otsis taga kogu Vene riigi politsei ja kellest ajalehed kirjutasid pikki lugusid.
Keegi kärme Postimehe reporter oli Asefist haisu ninna saanud ja oma suures agaruses pannud lehte, et Aseffi oli nähtud Tartus Kivisilla juuksuris. Nüüd läks suureks lärmiks. Tartu politsei ja sandarmeeria olid korraga jalul, otsiti Aseffi. Oli teadmata, kuidas pääsesid sellest loost juuksur ja Postimehe reporter, sest tol ajal tegutses politsei suure saladuskatte all. Asefi nime ei julgenud igatahes keegi Tartus enam suhu võtta.
Kuid Treffneri hommikused sõnavõtud pärast palvust ei sisaldanud mitte üksi manitsemisi ja noomimisi, ta rääkis tihti ka muudest maailma asjust. Ta teatas näiteks, millal toimuvad Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, ja soovitas eesti poistel neist osa võtta. Teinekord soovitas ta minna Aino Tamme kontserdile, mõnele kunstinäitusele või kasulikule referaadiõhtule Karskuse Seltsis. Tavaliselt me jälgisime tema soovitusi.
Tol kevadel toimus Vanemuises meie nooremate kunstnike näitus, kus esinesid Promet, Kangro-Pool ja teised. Käisin seal koos Alma ja Elsaga. Vaatasime maale, aga ei taibanud neist midagi. Need olid kõik kirevate värvidega ja sisult mõistmatud. Tegu pidavat olema uusima kunstiga – impressionismi ja futurismiga. Meile ei ütelnud need voolud midagi, sest olime harjunud nägema kas õpikuis või albumeis klassikalisi töid.
Kevadise kunstinäituse puhul korraldas Eesti Kirjanduse Selts
Vanemuises rahvakoosoleku, kus pidi asjahuvilistele selgitatama ja tutvustatama uusimat maalikunsti ja selle sihte. Villem Reiman oli isiklikult sõitnud selleks Kolga-Jaanist Tartusse. Kutseid oli saadetud kunstihuvilistele ja ka koolidele. Mina meelitasin oma klassist mitu poissi endaga kaasa, Alma ja Elsa tulid koos paljude kooliõdedega. Publikut oli kogunenud rohkesti, saal oli rahvast tulvil.
Reiman avas koosoleku ja ütles sissejuhatuseks mõned ilusad sõnad, kuna peakõnelejaks oli kunstnik Promet ise. Prometil ei olnud kuigi head kõneannet ega olnud ta vist ka kõnet korralikult ette valmistanud. Ta alustas oma esitust suure paatosega, asus siis kunsti mõiste selgitamisele ja vääratas seejuures Itaalia ajaloo konarlikul pinnal. Ta sõnad takerdusid ja mõte läks segi. Siis tuli ta tagasi kunsti mõiste selgitamise juurde ja peatus järsku, et mõtteid koguda. Rahvas aga oli tulnud koosolekule juba teatava kriitilise eelarvamusega tema eriskummaliste maalide pärast. Siinseal hakati naeru kihistama, kuni korraga puhkes kogu saal naerma. Reiman katsus rahvast rahustada, paludes vaikust, kuid see ei aidanud, naer ja vahelehüüded jätkusid. Promet seisis sõnatult puldis, näost valge, ja näris kohmetult huuli. Viimaks sülitas ta vihaselt ja käratas:
“Käigu siis kõik kuradile!” ja lahkus saalist.
Koosolekul oli skandaalne lõpp.
Ma ei olnud küll põrmugi tolles õnnetuses osaline, aga ma tundsin suurt piinlikkust. Saalist väljudes oli mu selg higist märg.
Nii lahkusimegi Vanemuisest, ilma et oleksime saanud paremat arusaamist uuemast maalikunstist.
Oli kevad ja mu süda põles suurest armastusest. Alma ei andnud mulle rahu ööl ega päeval. Mul oli raske end õppimisele sundida.
Kohtusime Almaga õhtuti, kui kuu kallas oma hõbedat meie üle ja tuuleõhk paitas meie põski ja päid. Tuul võis vabalt puudutada Alma huuli ja neid suudelda. Mõte suudlusest tegi mind segaseks. Samas puhus tuuleiil Alma õhukese kleidi vastu ta sääri ning põlvi. Ma komistasin ja pidin peaaegu kukkuma. Tahtmatult haarasin Alma käe ja pigistasin seda nii kõvasti, et Alma kiljatas.
Sel hetkel möödus meist üks teklis tudeng ja teretas Almat. Nägin, et Alma naeratas talle. See naeratus torkas mulle südamesse. Küsisin sedamaid:
“Kes too mats oli?”
“Üliõpilane meie kõrvalmajast.”
“Oled siis temaga tuttav?”
“Elsa tutvustas hiljuti.”
“Aga