Alma. Oskar Lõvi
mitte siiski naeratama.”
“Jaan, sa oled asjata armukade.”
Ma otse põlesin armukadedusest, aga Alma seletus rahustas mind veidi. Kodus ei saanud ma end õppimisele koondada. Too üliõpilane ja Alma lahke naeratus seirasid mu mõtteid. Ma ohkasin. Rätsep märkas mu ohet ja küsis:
“Kas pruut läks käest või?”
“Ei läinud midagi.”
“Aga miks sa nii raskelt ohkad?”
“Õppida on palju.”
“Sa polegi enam viimasel ajal õppinud, kust siis see koorem.”
Rätsepal oli tuline õigus. Ma polnud enam kaua õppinud. Olin istunud laua taga, vahtinud kaugusesse ja unistanud.
Ka klassis ei jälginud ma õpetajat, vaid tegelesin teiste asjadega. Kirjutasin paberile Alma nime ja panin selle kõrvale ettevaatlikult oma nime. Siis kirjutasin tema nime ette sõnad “armas” ja “kallis”. Järsku hakkas mul häbi ja ma kustutasin kõik. Üritasin jälgida tundi.
Äkki käis kooli alumisel korrusel kõva pauk, sellele järgnes vaikus ja siis kuulsime suurt kisa. Tunni lõppedes suundusime uudishimulikult kohe alla, kus asusid nooremad klassid. Selgus, et oli toimunud lahing vana Treffneri ja ühe poisi vahel.
Meie koolis oli õpilasi üle kogu Venemaa. Neljandas klassis istus vist juba kolmandat aastat üks täisealine venelane, kelle nimi oli Perov. Ta oli suurt kasvu robustse välimusega poiss, kes ütles end olevat Vladivostokist ja kiitles, et olevat õppinud kõigis vene koolides alates Kaug-Idast kuni Baltikumini. Kaugemale ei olnud enam kuskile minna.
Nende klassi vene keele õpetaja oli haigestunud ja teda asendas magister Jõgever. Too rääkis vene keelt vigaselt ja ei meeldinud sellepärast vene soost õpilastele. Nad tahtsid Jõgeverist lahti saada. Perov oli tema tunnis omatehtud pommi lõhkema pannud. Pomm oli aga nii tugev, et selle lõhkemisel põrus kogu maja. Plahvatusest ehmunud Jõgever jooksis klassist otse Treffneri juurde ja nad ilmusid koos klassi tagasi. Oma taltsutamatus raevus oli Treffner läinud otsejoones Perovile kallale. Too olnud aga kärmem, hüpanud läbi lahtise akna hoovi, leidnud sealt suure kivi ja tulnud sellega klassi tagasi.
“Prihhodi tolko, tõi, treffnerskaja morda!” karjunud ta siis.
Treffner oli peatunud, seisnud sambana ühe viivu keset surmvaikset klassi, rind julgelt ees, oodates vist kivi tulekut, siis keeranud kannapealt ringi ja kadunud klassist. Mõni hetk hiljem ilmunud ta koos kojamehega ja kantselei teenijatega tagasi ning ühisel jõul viidud Perov klassist minema. Nii rääkisid meile neljanda klassi poisid.
Järgmisel päeval oli mul palju põnevat Almale ja Elsale jutustada. Tütarlapsed tahtsid Perovi näha, kuid too ei ilmunud enam kooli ja isegi Tartust oli ta kadunud. Ma ei näinud teda enam kunagi.
“Varsti on meie koolis kevadpidu, lähme sinna tantsima,” ütles ühel päeval Alma.
“Ma ei saa,” vastasin.
“Miks?”
Olin korraga kimbatuses. Mul polnud peoülikonda. Vanaga ei võinud ma minna, see oli talve jooksul kõvasti kulunud, aga uue ostuks ei jätkunud raha. Teiselt poolt tahtsin nii väga Almaga tantsida. Tulin mõttele valetada:
“Mul on eksam, pean kõvasti õppima.”
Alma jäi kurvaks. Võtsin julguse kokku ja katsusin midagi seletama hakata, kuid Alma katkestas mind:
“Noh, siis ei lähe ka mina peole, tahtsin ainult sinuga tantsida.”
Ma olin küll päästetud, aga terav okas jäi mulle südamesse. Samas olin ma õnnelik, sest nägin, et Alma armastas mind.
Paaril järgmisel päeval me ei kohtunud. Mina ju õppisin eksamiks, aga Alma valmistus ärasõiduks. Me läksime mõlemad suveks maale.
Viimane kohtumine Almaga sel kevadel oli väga kurb. Alma pidi juba järgmisel päeval Vaivarasse oma isatallu sõitma, minul oli aga paar eksamit tegemata ja nii ei saanud me koos reisida.
“Mis me siin Toomel ikka longime,” ütles Alma, “lähme korraks Tähtvere metsa ja vaatame loodust.”
Mets oli lausa nõiduslikult kaunis ja helises kevadisest muusikast. Noorel rohul kõndisid kaks inimlast, kes nautisid teineteise lähedust ja imetlesid imelikku rõõmu oma rinnas. Kogu ümbrus, kogu maailm oli nakatatud kevadisest armastusest. Kui keegi oleks minult sel hetkel küsinud, milline on paradiis, siis oleks mu kindel vastus olnud – nagu Tähtvere mets kevadel.
“Istume siia künkale,” ütles Alma.
Meil olid kaasas mõned saiad, mis me olime ostnud linnast väljudes. Sõime saiakesi ja vaatasime teineteisele silma. Olime mõlemad veendunud, et armastame teineteist väga, aga me ei söandanud sellest rääkida. Alma oli siin, otse mu silmade all, mu hingeõhu läheduses. Olin joobunud ja segane.
“Kas tead, Jaan, ma ei tahagi ära sõita,” ütles Alma.
“Miks?”
“Kodus on palju tööd ja… ja kas tead, ma võin korraga haigeks jääda.”
“Oh ei!?”
“Oleks sul minust kahju, kui ma haigeks jääksin?”
“Väga, Alma.”
“Mul oli kord kurguhaigus ja ma pidin sellesse surema,” seletas nüüd Alma. “Vaata, mul on veel praegugi sellest kaelal arm.”
Alma kaelal oli tõesti arm. See oli vaevalt nähtav. Igatahes ei rikkunud see põrmugi kaela ilu. Kõik, mis Almal oli, näis mulle ilusana, isegi too väike arm.
“Katsu käega, kas tunned oma sõrmega seda armi?” küsis Alma ja sirutas oma kaela minu poole.
Ma tõstsin käe ja puudutasin ettevaatlikult armi Alma kaelal. Korraga lõi mu kätte värin ja ma tõmbasin selle ära.
“Ei-ei, ma ei tunne midagi,” kogelesin ja neelatasin kuivalt.
Samas tundsin, et süda tagus tugevasti mu rinnus, ma ei näinud muud kui Alma suuri ja sügavaid silmi enda ees. Neis oli nüüd mingi seletamatu säde või tundmatu tuli. Ei, see polnud siiski tuli ega ka kirg, see oli igatsev, unistav hüüe ta pooleldi langetatud laugude alt. Alma nägu lähenes minu omale, tema silmade sügavus sulas minu omadesse ja – nagu muinasjutt – Alma lõi oma käed ümber mu kaela ning vajutas oma kuumad huuled mu suule. Ma ei tea, kui kaua see kestis, aga me olime mõlemad nagu joobnud. Me ei saanud suud suult lahti. Oli uimastav, kütkestav, põletav… Alma silmad olid suletud ja ta väike rind värises sisemisest pingest. Ka tema süda tagus kiiresti ja kõvasti. Me kumbki ei olnud oodanud seda kohutavat tuld, mis oli tekkinud huulte kokkusulamisest.
Ma olin uhke oma armastusele, sellele kuumale suudlusele, iseendale ja Almale. Ma ei kadestanud enam kedagi, isegi mitte üliõpilast ilusas värvimütsis. Nüüd teadsin surmkindlalt, et Alma armastab ainult mind.
Lõpuks libistas Alma end osavasti mu käte vahelt välja ja ütles paluvalt:
“Lähme ära, lähme kohe siit ära.”
Ma ei saanud teisiti, allusin alandlikult ta soovile. Me tõusime künkalt, kohendasime oma riideid ja hakkasime aeglaselt liikuma. Ääretu õnn rinnus ja äsjane kirepuhang olid teinud meid sõnatuks.
Järgmisel hommikul sõitis Alma ära. Läksin teda saatma. Ostsin oma viimase raha eest talle suure kimbu punaseid roose. Ma olin kurb. Kurb ja sõnatu. Alma nägi mu nukrust ja püüdis mind lohutada.
“Me kirjutame ju teineteisele,” ütles ta.
“Tingimata, tingimata kirjutame.”
“Kirjuta mulle tihti ja pikki kirju.”
“Tingimata, tingimata.”
“Ja näeme jälle sügisel, eks?”
“Kindlasti, kindlasti…”
“Jääme siis jumalaga.”
“Jumalaga, Alma!”
Alma