Alma. Oskar Lõvi
aeglaselt oma korteri poole, pea kumisemas mõtetest. Tunded tusklesid rinnus, aga ma ei nutnud. Hommikuses linnas kohtasin kaht klassivenda. Nad valmistusid eksamiteks ja läksid Toomele õppima, raamatud kaenlas.
Aga mina? Taevakene, mul olid ka eksamid ees. Ah, mis sellest, mul on ju Alma, see on palju tähtsam… Kohkusin mõttest, et äkki kukun eksamitel läbi, jään teiseks aastaks istuma, siis ei tule ma enam Tartusse ja ei näegi enam Almat!
“Pole võimalik, pole võimalik, ma pean nägema Almat!” hüüdsin vist päris valjusti, sest vastutulijad jäid seisatama.
Mu pea läks korraga selgeks. Tõsi. Kui kukun läbi ja jään istuma, siis ei tule ma enam Tartusse, sest isal pole raha mind nõnda koolitada. Tõttasin koju ja hakkasin palavikuliselt õppima, õppisin isegi öösiti.
Eksamitel sain läbi. Kas oli see kangest õppimisest, teadmiste tagavarast või õpetajate armust, aga eksamid sooritasin rahuldavalt.
Viimasel koolipäeval sain kätte oma hinnetelehe. Seal seisis siiski kaks nõrka – kaks järeleksamit. Rõõmustasin ometi selle üle, et mind ei jäetud istuma.
“Sina, poiss, oled hakanud laisklema,” sõnas vana Treffner mulle tunnistust ulatades. “Kui tahad järgmisesse klassi saada, pead suvel kõvasti õppima.”
Need olid küll valusad sõnad, aga ma lohutasin end sellega, et kui ma suvel korralikult õpin, siis näen sügisel Almat.
Järgmisel päeval sõitsin koju. Enne laenasin sõbralt piletiraha, sest oma raha olin kulutanud rooside ostuks.
Vedurirattad laulsid mulle poolsalaja: Alma-Alma, Alma-Alma, jaama jõudes isegi: armas-ar-mas, arr… rmas.
Isa oli jaamas vastas.
“Tere!” hüüdis ta.
Ka isa hääl kõlas tol päeval, nagu ta laulaks. Kogu maailm oli täis helinat ja muusikat.
Isa päris mu tervise ja õppimise järele. Vastasin talle vaevu ja segaselt. Siis pani ta mu pakid vankrile ja andis ohjad minu kätte.
“Aja sa nüüd hobust, muidu unustad selle hea ameti,” lausus ta ja libistas naeratades pilgu minule.
Hobune on tark loom, ta tunneb kohe, kelle käes on ohjad, kas see on võõras või oma, kas kogenud või võhik. Meie ruun tundis mind, vaatas looga alt tagasi ja tegi siis lustakat sõitu kodu poole.
Ema toimetas õues, laulis ja tegi oma talitusi. Ema armastas laulda, ta laulis igal võimalusel. Talvel laulis ta voki taga või kangast kududes ja kui aega jätkus, siis õpetas ta lapsigi laulma. Isa mängis viiulit ja meie laulsime. Hiljem laulsime isegi mitmel häälel. Nii oli maja vahel otsast otsani laulu täis.
Meid nähes hüüdis ema:
“Kas juba kodus?”
“Jah, näe, ruun tegi meile niisugust sõitu, et oleme enneaegu kodus.”
Õhtul söögilauas istudes oli juttu ainult minust. Kõige vastu tunti huvi – mida ma olin õppinud, kus olin käinud, kuidas meeldis ja sobis korter, milline oli perenaine.
“Jah… jaa… jaa… kõik oli hea, kõik oli huvitav, kõigega olin rahul,” olid mu vastused.
Ema märkas muudatust mu olekus ja tegi sellest juttu.
“Sul on ikka mingi mure südamel, et oled nii vaikne.”
“Need järeleksamid,” vastasin, “aga ära sellest isale räägi.”
“Paha asi küll, et need sulle nõnda mõjuvad.”
Olin jälle valetanud. Tegin seda häbi ja piinlikkuse pärast. See torkas südamesse ja tundus lapsik ning rumal. Tahtsin võtta südame rindu ja emale kõik ära seletada, kuid mul ei jätkunud julgust.
Suvel kirjutasin Almale palju kirju, aga ära saatsin ainult mõned. Iga kord, kui kiri oli valmis, tundus see mulle sobimatu. Kord oli sinna liiga vähe tundeid valatud, teinekord olin aga liiga palju südant puistanud. Päris parajaid oli vähe.
Varsti pärast kojusaabumist sain kirja Maielt. Ta kutsus mind enda poole. Olevat õppinud juurde uusi laule ja vend mängivat nüüd hästi viiulit. Ma ei läinud nende juurde ega vastanud ka kirjale. Viiulit mängisin üksinda.
Päeval ma töötasin ja õhtuti õppisin. Voodis unistasin ainult
Almast. Kui aga jalutasin metsas, siis kuulsin tuulekohinas Alma häält ja pilvi vaadates nägin seal Alma kuldseid lokke lehvimas.
Juba poolest suvest hakkasin ootama kooliaega. Unistasin kohtumisest Almaga. Otsustasin kolida samasse linnaossa, kus elas tema. Mu koolitee olnuks küll pikem, aga selle-eest käiksime osa teed koos.
Enne minu ärasõitu käis Maie meie juurest läbi. Ta näis olevat kurb ja õnnetu, laulis mulle ja nukrutses. Märkasin pisarat ta silmas, mille ta salaja ära pühkis. Mu süda oli tema vastu jahe ja Maie tundis seda. Ta ei teinud mulle vähematki etteheidet.
“Sa oled muutunud, Jaan,” lausus Maie.
“Kuis nii?”
“Anna see raamat mulle lugeda,” küsis ta siis.
“See ju algebraõpik, sealt pole sul midagi lugeda.”
“Anna ikka, ma tahan vaadata, millest sa õppisid.”
Maie lahkus, minu õpik kaenlas.
Juba varakult sõitsin Tartusse ja läksin eksamitele. Sain läbi ning pääsesin järgmisesse klassi. Klassijuhataja kutsus mind kantseleisse, noomis mu laisklemise pärast läbi ja lubas järgmisel aastal istuma jätta, kui ma end ei paranda.
Koolimajast väljudes oli mu enesetunne vilets.
“Klassijuhatajal on õigus. Mu kodused töötavad, et saaksin õppida, aga mina ei hooli sellest.”
Kodus astusin peegli ette ja uurisin ennast. Sealt vaatas mulle vastu noor mees, kellel olid vurrud tärkamas ja juuksed tõmbumas lokki. Tundsin piinlikkust.
“Ei, nii ei lähe! Nii ei või ma edaspidi käituda,” kinnitasin endale, “ma pean hakkama korralikult õppima, maksku mis maksab.”
Almaga võin endiselt kohtuda, teda võin endiselt armastada. Enne valmistan õppetükid ja siis võime kokku saada.
Nõnda ma hiljem toimisingi.
Sügisel, kui me Almaga kohtusime, puudus vähe, et oleksime teineteise embusesse langenud, ainult argus ja häbitunne hoidsid meid tagasi. Alma silmad sädelesid rõõmust ja hääl helises õnnest. Talle silma vaadates kihvatas mu kehas kirg ja ma punastasin. Ma ei taibanud isegi, miks ma nii erutusin. Langetasin kohe silmad, sest tundsin, et kui näen ta pakatavaid huuli, siis võin kaotada enesevalitsemise ja haarata ta oma käte vahele.
Me jalutasime Toomele, kus veetsime kogu õhtupooliku kuni videvikuni.
Kurtsin Almale, et otsin endale uut korterit. Ta võttis selle südamesse ja lubas aidata otsida.
Meie kooli saianaine müüs vahetunni ajal saiu. Ka temalt küsisin nõu uue korteri leidmiseks, sest ta oli põliseid Tartu elanikke ja tundis hästi linna. Ta ise elas Alle tänaval ühes suuremas majas, milles oli mitu väikest korterit. Ühes sellises korteris elas lasteta abielupaar, kelle juurde ta mind soovitaski.
Korter oli puhas, valge ja sobis mulle kõigiti. See koosnes köögist ja suurest toast, mis oli vaheseinaga jaotatud kaheks. Seina taga magas abielupaar ja eespool oli mulle ruumi õppimiseks ning magamiseks. Peremees oli kusagil äris müüjaks ja naine käis päeviti õmblemas.
Kolisingi sedamaid sinna ja seadsin end sisse. Einet valmistasin ise kodust kaasatoodud kraamist. Õhtupoolikul polnud abielurahvast kodus ja mul oli hea õppida.
Varsti selgus aga, et mees ja naine olid omavahel riius. Pahandused ja tülid tekkisid ikka õhtuti. Siis läks naine kiusakalt kööki magama ja jättis mehe üksinda voodisse. Too ei kannatanud hülgamist välja ja kadus linna peale. Ka naine võttis sellest julgust ja läks omakorda välja. Jäin tihti päris üksinda koju. Magama minnes lukustasin ma ukse ja pererahva tulles tegin selle lahti.