Putinita. Mihhail Kasjanov
kogu maailmas nähti, et valulised turumajanduslikud reformid hakkavad viimaks sisse tooma, rubla tugevnes, inflatsioon kahanes, investeeriti tööstusse, elu hakkas tasapisi muutuma paremaks.
Muide, kas tõesti „miski ei kuulutanud ette häda“? Tegelikult spetsialistid mõistsid, et juba 1997. aasta lõpus hakkasid finants-majanduslikul horisondil kogunema pilved. Nende ridade autor, olemata professionaalne finantsist, sai asjaoludest tingituna enne paljusid teisi aru, et asjad on halvasti.
Kogu kriisieelse 1997. aasta valmistus NTV kompanii selleks, mida on kombeks tähistada ingliskeelse lühendiga IPO – oma aktsiate esmaseks avalikuks pakkumiseks USA börsil. Tänapäeval on see üsna rutiinne operatsioon, kümned Vene kompaniid on niiviisi paigutanud oma väärtpabereid, aga tollal tundus see peaaegu teostamatu julgustükina, mida söandasid ette võtta vähesed.
Niisiis, NTV kompanii oli läbinud praktiliselt kõik selle protseduuri arvukad ettevalmistavad etapid, mida näevad ette karmid Ameerika seadused, ja saanud USA Väärtpaberi- ja Börsikomisjoni ametliku nõusoleku.
Kuid kahjuks lendas kogu see töö tuulde. IPOst tuli loobuda, kuna 1998. aasta suveks oli kõigile potentsiaalsetele investoritele selge, et kohe-kohe puhkeb Venemaal kriis, ja mitte keegi neist ei olnud valmis käima välja raha Vene telekompanii aktsiate ostuks, kui paljutõotav see ka poleks olnud.
Ette rutates ütlen, et enamik neist ebameeldivustest, mis tabasid hiljem NTVd, on suurel määral 1998. aasta kriisi tagajärg. Telekompanii jäi ilma kümnetest, kui mitte sadadest miljonitest dollaritest, mis ta kõigi prognooside kohaselt aktsiate müügi tulemusena oleks kogunud. Vastavalt sellele ei õnnestunud toime tulla enam krediitidega, mis olid võetud, arvestades neid sissetulekuid.
Aga pärast augustikuu default’i varises kokku ka telereklaami turg ja NTV ei saanud veel kümneid miljoneid dollareid planeeritud tulu. Hakkas kogunema hiiglaslik võlgnevus kreeditoride ees, kelle hulgas kõige võimsamaks osutus Gazprom.
Algul oli kõik viisakas ja väärikas: gaasimonopoli peakorteris suhtuti NTV probleemidesse kaastundlikult. Algasid läbirääkimised selle üle, kuidas restruktureerida võlgu.
Aga hiljem, kui presidendiks saiVladimir Putin, peatati Kremli käsul läbirääkimised.
Gazpromile anti käsk nõuda, et võlad viivitamatult kustutataks, sellest keeldumise korral aga NTV senistelt omanikelt ära võtta.
Nüüd on selge, et asi polnud rahas, mille võlgnes gaasimonopolile telekanali asutaja Vladimir Gussinski – mõne aasta pärast maksab Gazprom kümneid kordi suurema summa Roman Abramovitšile ettevõtte Sibneft eest.
Kui aga puhkeb 2008. aasta kriis, aitab võim lojaalsetel ärimeestel, nagu Oleg Deripaska, rabelda välja tunduvalt suurematest võlgadest, mis ulatuvad isegi miljarditesse dollaritesse.
Aga tollal, NTV juhtumi puhul, võimud lihtsalt sülitasid küsimuse ühiskondliku tahu peale. Hävib NTV või mitte; et miljonid televaatajad kaotavad oma armastatud kanali, ja kuidas see peegeldub ühiskonna atmosfääris. Kreml juhindus tollal ainult ühest: Venemaal ei tohi enam olla suuri eratelekanaleid, NTV kompanii pidi minema riigi kontrolli alla.
Milliste põhjendustega, milliste vahendite ja meetoditega võtta Vladimir Gussinskilt NTV ja teised ettevõtted, oli tehniline küsimus. Kui poleks olnud võlga, oleks see välja mõeldud, nagu läks kaks aastat hiljem Jukosega.
Olgu öeldud, selle juhtumi tagajärjed lõid hiljem valusalt ka Mihhail Kasjanovi pihta: ta tundis omal nahal, mida tähendab olla opositsioonipoliitik, kui riigis puudub sõltumatu eratelevisioon.
Kuid 1998. aastal võttis Mihhail Kasjanov, ikka rahandusministri asetäitja, oma õlgadele lõviosa kriisi tagajärgede likvideerimise tööst.
Mis õieti 1998. aastal juhtus? Kas see oli kunstlikult tekitatud kriis või rumalate vigade tagajärg? Selle kohta on diametraalselt vastandlikke versioone.
1997. aasta oli Venemaa majandusele esimene hea aasta. Esimest korda SKT kasvas, olgugi et vähem kui protsent, aga ikkagi kasvas. Inflatsioon oli ainult 11 protsenti.
Hakkas kujunema keskklass: pangatöötajad, mänedžerid, mõnede tööstusharude kõrgepalgalised töölised. Kasutusele tulid mobiiltelefonid, piiparid – esimesed märgid kasvavast heaolust. Tormiliselt hakkas arenema teenindussfäär, tekkisid esimesed euroopalikul tasemel poed, restoranid, kohvikud. Tavalistel inimestel sai võimalikuks sõita puhkama välismaale.
1997. aasta septembris sõitsime me koos Anatoli Tšubaisiga, kes oli tollal peaministri esimene asetäitja ja rahandusminister, Rahvusvahelise Valuutafondi iga-aastasele kohtumisele Hongkongi. Seal kuulsime, et kõige järgi otsustades puhkeb Aasias lähemal ajal laiaulatuslik finantskriis.
Ja siis hakkasid kõik rehkendama, et mis saab edasi, milliseid riike see puudutab, kelle majandus võib osutuda kõige haavatavamaks.
Ilmnes, et see on ümberkujundusjärgus Vene majandus oma esimeste turuelementidega, tohutu eelarvedefitsiidiga ja hiiglaslike kohustustega, mis suuremalt osalt olid Nõukogude Liidu pärand. Noor riik ei suutnud ots otsaga kokku tulla – kardinaalselt vähendada kulutusi ega, mis peamine, koguda makse. Äärmiselt vajalikku fiskaalsfääri reformi ei suudetud kuidagi läbi viia alatasa tekkivate poliitiliste takistuste tõttu, mille initsiaatoriks olid oligarhilised struktuurid. Ent probleemid krooniliselt tasakaalustamata eelarvega lahendati laenudega siseturul ja välismaal.
Sealhulgas kurikuulsate Lühiajaliste Valitsuse Võlakirjadega (GKO)?
Jah, riik harrastas erilise vaimustusega laenamist siseturult nendesamade GKOde abil. Kuni olukord turul oli normaalne, õnnestus varem välja antud obligatsioonid erilise vaevata kustutada, emiteerides uusi. Samal ajal laienes Aasias finantskriisi laine, probleemid tekkisid juba Malaisias, Tais, Indoneesias, seejärel ka Koreas. Kõik sealsed turud lihtsalt veeresid kolinal mäest alla.
Varsti hakkas ka meil olukord pingeliseks muutuma. Naftahind kukkus 15–16 dollarile barreli eest. Aasia järel varisesid kokku meie turud, nii fondi- kui finantsturud, GKO tulukus kasvas kuni 40 protsendini. Välisinvestorid põgenesid Venemaalt. Nad ei mõistnud, milline poliitika võetakse rubla kursi suhtes, ja järeldasid, et valitsuse fiskaalmeetmete programm on täielikult läbi kukkunud. Tuleb tunnistada, et valitsuse maksutulud olid 1997. aastal tõesti väiksemad kui 10 protsenti SKTst.
Kas see on palju või vähe, kui palju õieti peaks olema?
Võrdluseks ütlen, et 2003. aastal moodustasid föderaalvalitsuse tulud 20 protsenti SKTst. Seega tulud tasemel 10 protsenti SKTst 1997. aastal oli tõepoolest läbikukkumine. Ma juba rääkisin, et tulude puudujääki kompenseeriti laenamisega. Ent kreeditorid hakkasid Venemaa riiklike finantside usaldusväärsuses kahtlema. Ilmnesid esimesed raskused uute GKOde väljalaskmise ja vanade kustutamisega. Üldkokkuvõttes, valitsusel tekkis katastroofiline rahapuudus.
Mäletan lõputuid nõupidamisi Tšubaisi juures. Tema küsib: „Kes suudab leida raha?“ Otsekohe pakutakse välja kõikvõimalikke leidlikke skeeme: midagi pantida, edasi müüa, käivitada uued pandioksjonite skeemid, sealhulgas privatiseerida Rosneft. Kõik hakkavad selle üle arutama. Loomulikult lehkasid need skeemid mõnikord üpris kahtlaselt. Ükskord ma ei kannatanud välja ja ütlesin: „Kuulge, kui nii hädasti on vaja raha – öelge mulle, kui palju, ja ma püüan organiseerida selle normaalsete turumeetoditega. Nädala pärast on olemas miljard või kaks, aga pole vaja midagi panti panna ega allahindlusega maha müüa…“
Kas te tõesti oleksite suutnud tollal leida sellisel hulgal laenuvahendeid?
Selleks ajaks oli mul juba teatav autoriteet rahvusvahelisel turul, kus kõik teavad kõigist kõike. Seal jälgitakse inimest pikalt ja hoolikalt ning hinnatakse, kas maksab selle inimesega tegemist teha, kas ta täidab oma lubadused ka esmapilgul kõige tühisemates pisiasjades. Venemaa käitumine ülemaailmsel kapitaliturul alates 1996. aastast ei andnud mingit põhjust kahelda meie riigi krediidikõlblikkuses ega Venemaa ja endise Nõukogude Liidu välisvõla küsimustega tegeleva tiimi professionaalsuses.
Kokkuvõttes, raha ei ole, aga duuma keeldub maksuseadusi ja 1998. aasta eelarvet vastu võtmast. Ilma selleta aga Rahvusvaheline Valuutafond järjekordset osa