Putinita. Mihhail Kasjanov
mul seejuures täielikus üksinduses. Kõik läbirääkimised inglise keeles ja kõik dokumendid samuti. Mõnikord tuli öö jooksul tõlkida sadakond lehekülge ingliskeelset teksti. Tõsi küll, see oli professionaalne tekst, standardsed väljendid, neid tuli lihtsalt teada, nii et suurelt osalt mehaaniline töö, aga ikkagi… Selle pooleteise kuu jooksul, mis läbirääkimised kestsid, ei lubatud mul isegi kordagi pöörduda tagasi Moskvasse.
Siis on selge, et mingeid tõlke ei saanud olla.
Päris lõpus ma siiski saavutasin, et mulle anti abilisteks üks rahandusministeeriumi töötaja ja üks jurist Välismajanduspangast, et kogu lepingute tekst värske pilguga üle vaadata. Me töötasime kolmekesi viimasel ööl Pariisis ja viimasel ööl Saksamaal, Frankfurdis, kontrollisime kõik veel kord üle.
Noh, ja millega see kõik lõppes?
Lepingud kirjutati alla, raha saabus meie arvetele 1. maiks, nagu Boriss Jeltsin oligi rahvale lubanud. Ja kohe algas võlgade tasumine kodanikele.
Mihhail Mihhailovitš, tuleb välja, et me mõlemad sepistasime Jeltsini võitu 1996. aastal. Mina võitlesin inforindel, teie hankisite raha. Ohverdasime demokraatia nimel demokraatlikud protseduurid. Ja lõppes kõik sellega, et ajakirjandusvabadusest ja sõltumatutest massiteabevahenditest, eelkõige televisioonist, on järel vaid saba ja sarved. Kogu see salajane finantsdiplomaatia, erakorralistekrediitide vormistamine, mis võimaldas Boriss Jeltsinil ja tema valitsusel täita seni täitmatud kohustused riigi kodanike ees, oli ka üks samm selleni, et võimud hakkasid edaspidi kasutama mis tahes trikke, manipuleerima ühiskondliku teadvusega, peatumata millegi ees. Mida te selle peale ütlete?
Te puudutasite väga delikaatset ja tundlikku teemat. Ka mina mõtisklen aeg-ajalt selle üle. Muidugi, me kõik töötasime tollal Jeltsini võidu nimel, see on tõsi. Kuid mina leian sellele kui mitte just õigustuse, siis vähemalt selgituse. Meenutagem, millises arengupunktis oli meie riik. Öelgem otse – olukord oli ebakindel. 1995. aasta detsembris olid Riigiduuma valimised, kommunistid moodustasid kõige suurema fraktsiooni. Zjuganovi reiting oli kõrge. 1996. aasta presidendivalimistele läksid kommunistid laia naeratusega suul, nagu võimas jõud. Kõigil oli tunne, et kommunistlik revanš ja nõukogude korra tagasitulek on täiesti reaalsed asjad.
Ka mulle tundus tollal, et kommunistliku partei naasmine võimule – see on kõik, lõpp. Et see on halb maale, ajakirjandusele, minu telekanali saatusele, mulle isiklikult. Kõigi lootuste krahh. Alles me hakkasime elama normaalset elu, kui järsku on „nemad“ tagasi. Kuid kas äkki polnud meie tunded ekslikud? Võib-olla ei olekski kõik olnud nii hirmus?
Kui heita pilk teiste endiste sotsialistlike riikide uusimale ajaloole, on silmanähtav, et vasakpoolsete tagasitulek võimule tõepoolest ei olegi nii hirmus. Kõik Ida-Euroopa riigid, kusjuures mõni ka mitu korda, on sellest läbi käinud: Ungari, Slovakkia, Tšehhi, Poola. Ja neil oleks justkui kõik korras. Kuid seda sellepärast, et nemad tegid ära peamise – kindlustasid vabade valimiste institutsiooni. Ja nüüd on kodanikel alati instrument võimu vahetuseks, kui nad on sellega rahulolematud. See on just see, mida me täna tahame saavutada meie riigis.
Ja Ida-Euroopas naasid kommunistid võimule juba kui sotsiaaldemokraadid, mitte ainult sotsiaalse õigluse loosungitega, vaid ka eesmärgiga kõrvaldada KGB, see teisitimõtlejate mahasurumise ja isikuvabaduste piiramise masin. Aga meie kommunistid olid otseselt need, kes lõid VTšK-KGB, ja nad janunesid revanši, kättemaksu.
Muidugi, tollal, 1996. aastal, tahtsime me ühiste jõupingutustega valimiste tulemust natuke korrigeerida. Selle tagajärjel juhib praegu Venemaad grupp inimesi, kes on usurpeerinud võimu ilma mingite kitsenduste ja „natukeseta“. Ma ei ütle, et see juhtus momentaanselt, kuid alates 2003. aastast, ja eriti pärast Beslani tragöödiat, hakkasid riigis kiiresti toimuma muutused, ja nimelt sellised, nagu omal ajal tahtis juurutada GKTšP. Ja president Putinist on saanud praktiliselt GKTšP liider.
1996. aastal aga uskusin ma absoluutse siirusega, et ma toimin õigesti. Ma tegin oma tööd täiesti teadlikult. Mulle, nagu ka teile, näis, et kommunistide tagasitulek – see on kohutav.
Tollal oli GKTšPst möödunud kõigest viis aastat. See on täpselt sama palju, kui praegu on möödas Beslanist. Mälestused sellest, kuidas me elasime kommunistide ajal, olid täiesti värsked. Tundus, et see kõik oli olnud alles äsja, ja mitte kuidagi ei tahtnud tagasi sinna, nõukogude möödanikku. Ma arvan, et meid õigustab see, et me olime siirad ja meie liikumapanevaks jõuks oli kodanikukohus. Kui mulle hakatakse tagantjärele ette heitma, et vaadake, miste 1996. aastal… Siis ma vastan: „No kuulge, ajakirjanduse klassikalisi norme ei saa kohaldada maal, kus sisuliselt on veel käimas kodusõda.“
Täiesti nõus. 1993. aastal me juba olime kodusõja lävel. Seepärast oli 1996. aastal niivõrd tähtis säilitada demokraatlik Venemaa.
1996. aastal püüdsid meie äriliidrid, keda siis veel ei nimetatud oligarhideks – sealhulgas Hodorkovski, Smolenski, Gussinski, Fridman koos Aveniga, Potanin, Vinogradov ja teised –, leida kommunistidega ühist keelt, leppida kokku mingid eraomandi garantiid juhuks, kui Zjuganov peaks võitma. Mitte milleski nad kokku ei leppinud. VFKP oli kindel, et võit on tal juba taskus, ja valmistus kehtestama oma reegleid. Kuid mõnikord ma mõtlen, et riik oli juba liiga tugevasti integreerunud ümbritsevasse maailma ja muutused, mis olid leidnud aset pärast 1991. aastat, olid läinud nii kaugele, et ajalugu tagasi pöörata oleks olnud juba võimatu.
Vaat sellega ma ei nõustu, riigi oleks võinud ümber pöörata väga kiiresti. Vaadake, kuidas Putin on kahe aastaga demokraatliku süsteemi sõna otseses mõttes maasse tampinud.
Ma pean silmas eelkõige majanduslikku pööret…
Ja ka majanduslik pööre oli võimalik. Praegu muidugi on keerulisem, aga siis oleks võinud seda teha tõepoolest vaid mõne kuuga.
Aga siis oleks tulnud pöörata juba mingi Põhja-Korea mudeli järgi.
Võimalik, et mingite turu elementidega või nende imitatsiooniga. On üsna tõenäoline, et just seda kommunistid tahtsidki teha. Praeguste „pilvedes hõljuvate“ kommunistide liidrite ja endiste kommunistide vahel on tohutu vahemaa. Me unustame, et tollal olid nad täiesti teised – nad ihkasid kättemaksu ja revanši, neist kiirgas ohtu.
Nüüd on kommunistid võimuhoonesse konstrueeritud, neil lubatakse nimetada ennast „opositsiooniks“.
See on väga mugav positsioon. Neil on partei, mis ei tekita Kremlile erilist tüli. Neil on parlamendis oma fraktsioon. Nad istuvad duuma komiteedes ja komisjonides, neil on asespiikrid, neil on sponsorid, neil on partei varad. Nad kasutavad kõiki neidsamu hüvesid mida võim. Ja peamine – mitte millegi eest ei vastuta. Olen kindel, et nad mõtlevad õudusega – jumala pärast, et vaid võimule ei sattuks.
Ja on veel üks väga tähtis asi, millest tahaks rääkida. Mida me ka poleks 1996. aastal Jeltsini võidu heaks teinud, need valimised võitis ta ise. Mitte mingid massiteabevahendid poleks teda aidanud, kui ta ise poleks käivitunud, poleks tormanud tõeliselt võitlusse, poleks rahmeldanud mööda maad oma haige südamega. Teda valimiseelsetel väljasõitudel saatnud noored NTV korrespondendid, ise väsimusest kokku vajumas, aina imestasid: „No kus vanamees alles paneb! Ja kust ta võtab selle jõu, et valimiseelsetel miitingutel palavuse käes tantsu lüüa!?“
Jeltsin mängis Zjuganovi üle, sest mingi tõelisele poliitikule omase metsloomavaistuga tundis ta ära, mida tuleb teha, et praktiliselt iga päev oleksid peamised uudised temast. Tõelised uudised, mitte näpust välja imetud. Ja kuigi NTV ajakirjanike sümpaatia oli Jeltsini poolel, ei vaikinud me kunagi maha teiste kandidaatide valimiskampaaniaid.Enamgi veel, meie saadetes esinesid nii Zjuganov kui Lebed, nii Javlinski kui isegi Gorbatšov, keda Jeltsin vihkas. Ja ainult pressi tähelepanu Gorbatšovi vastu tekitas Kremlis avalikku rahulolematust. See, kuidas me tollal valgustasime presidendivalimisi, on täna lihtsalt mõeldamatu. Nii et mina 1996. aastat ei häbene.
Mul ei ole sellele midagi lisada.
Default
Kuidas saaks unustada finantskrahhi, mis tabas meid kõiki 1998. aasta suve lõpus? Veel ainult pisut enne