Putinita. Mihhail Kasjanov
pärast seda, 1996. aasta sügisel avanes Venemaal võimalus väljuda rahvusvahelistele kapitaliturgudele, viies oma väärtpabereid turule. See tähendab, sai võimalikuks laenata raha mitte mingisuguselt ühelt poliitiliselt kreeditorilt, mitte mõnelt üksikult riigilt, vaid turult, täiesti erinevatelt investoritelt. Me pidasime tollal läbirääkimisi eri maades, eri investoritega, korraldasime Venemaa presentatsioone, veensime kreeditore, et ootuspärane on maa progressiivne areng. Tulemusena lasti novembris välja Venemaa euroobligatsioonid, esimest korda pärast 1913. aastat naasis meie riik rahvusvahelisele kapitaliturule. Venemaad tunnustati taas kui vastutusvõimelist, maksujõulist maad.
Täiesti salajane missioon
Millisest hetkest algas rahandusministri asetäitja Mihhail Kasjanovi tõus võimu kõige kõrgemasse tippu? 90ndate vene poliitika seaduste kohaselt tuli selleks, et teha peadpööritavat karjääri, jääda silma Jeltsinile.
Boriss Nikolajevitš kohtles inimesi erinevalt. Mõne vastu tundis ta isalikku kiindumust, naguValentin Jumaševi või Boriss Nemtsovi vastu. Mõnda, nagu AnatoliTšubaisi, hindas ta harvaesineva ande (et mitte öelda julguse) tõttu vaielda, vastu väita, ümber veenda. Kõik, kes on töötanud koos Jeltsiniga, on ühel nõul selles, et ta hindas kõrgelt haritud professionaale, võttis neid oma lähikonda, liigutas ametiredelil ülespoole.
Kuid ta oli ka võimeline laskma ennast õnge võtta araktšejevlikul „ilma meelitusteta ustavusel“, kui keegi „sõdurile omase otsekohesusega“ presidendile rääkis: „Teie olete tõeliselt suur inimene!“
Mõne puhul pidas Jeltsin meeles tänuväärset tegu, osutatud teenet. Nii oli Aleksei Kazannikuga, kes loovutas talle, kui Jeltsin oli ebasoosingus, NSVL Ülemnõukogu saadiku koha. Selle eest pälvis Kazannik palju aastaid hiljem, juba teisel epohhil, Vene Föderatsiooni peaprokuröri ameti, tõsi küll, mitte kauaks. Vähe on neid, kes teaks, et ka Mihhail Kasjanov on ükskord, tükk aega enne oma tõusu, Jeltsinit tublisti aidanud ühes erakordselt konfidentsiaalses ja õige tähtsas asjas. Nii tähtsas, et vaevalt võis Jeltsin seda hiljem unustada. Sellest loost räägib Kasjanov esimest korda.
Millal te tutvusite Jeltsiniga?
See oli 1996. aasta algul – presidendivalimiste aastal, ajal, kui raha omandab valimisi määrava jõu. Sel ajal olin ma juba rahandusministri asetäitja ja vastutav kõigis küsimustes, mis olid seotud Venemaa välisvõlgade reguleerimisega ja väliskrediitide hankimisega.
Algas presidendi valimiskampaania, aga poliitiline ja finantssituatsioon riigis oli kriitiline. Paistis, et tagasipöördumine minevikku on paratamatus.
Kommunistid olid sel ajal edu haripunktis. Riigiduuma valimistel 1995. aasta detsembris said nad kõige rohkem saadikukohti, „kontrollpaketist“ jäi väga vähe puudu. Zjuganov tundis ennast juba sama hästi kui presidendina. Jaanuaris 1996 olin ma rahvusvahelisel majandusfoorumil Davosis ja nägin, kuidas VFKP liidri ümber juba hakkasid tiirlema silmapaistvamad lääne poliitikud ja ärimehed. Paljud tajusid, et kommunistide naasmine võimule on vältimatu.
Situatsiooni muutis keerulisemaks see, et naftahinnad olid ajaloolise miinimumi kandis. Praegustest mitmemiljardilistest naftaekspordi tuludest riigikassasse polnud märkigi.
Aina kriitilisemaks muutus olukord eelarveliste asutustega, sõjaväelastega, õppuritega, pensionäridega. Kuude kaupa ei makstud inimestele palka, pensioni, abirahasid, stipendiume. Ilma kõikide nende võlgade kustutamiseta ei olnud Jeltsinil vähimatki lootust tagasivalimiseks. Seepärast lubas ta, et maiks on kõik võlad kustutatud, see tähendab, kuu enne valimisi.
Aga kust võtta raha? Jeltsin pöördus isiklikult abipalvega kahe lääne liidri poole, kellega tal olid kujunenud kõige usalduslikumad suhted – need olid Prantsusmaa president Jacques Chirac ja SLV kantsler Helmut Kohl. Ta helistas neile ja palus võimaldada Venemaale kiiresti plaaniväliseid laenusid ja krediite, et lahendada teravaimad sotsiaalsed probleemid ja hoida ära kommunistide taastulek võimule.
Nad nõustusid abistama. Teisisõnu, poliitiline otsus oli vastu võetud. Edasiste läbirääkimiste pidamine tehti ülesandeks kahele inimesele.
Jeltsini isikliku esindajana saadeti Bonni ja Pariisi üks Boriss Jeltsini kõige lähedasemaid ja usaldusväärsemaid inimesi – presidendi asjadevalitsuse ülem Pavel Borodin. Minule anti ülesanne kooskõlastada kõik rahanduslikud detailid.
Kõigepealt kutsus mind enda juurde Pal Palõtš Borodin, aga seejärel oli lühike kohtumine presidendiga. Ta ei olnud minuga varem kunagi kohtunud. Boriss Nikolajevitš rääkis oma telefonikõnedest Kohli ja Chiraciga. Mulle öeldi, et minu missioon on täiesti salajane. Sellest ei olnud tõepoolest midagi teada ei meil ega läänes.
Isegi minu tollane otsene ülemus, rahandusminister Vladimir Panskov ei teadnud sellest midagi. Talle anti lihtsalt teada, et Kasjanov sõitis presidendi administratsiooni ülesandel komandeeringusse. Ta küsis: „Kuhu?“ Vastus oli: „Ära küsi.“ Ja kõik. Punkt. Selline oli nende läbirääkimiste salastatuse tase.
Kes oli teie vastaspool?
Prantsusmaa ja Saksamaa rahandusministrite asetäitjad. Ministrid on seal poliitilised figuurid, kes vahetuvad koos valitsuse vahetumisega, nende asetäitjad aga on professionaalsed finantsistid, ühtlasi esinesid nad kui nende riikide liidrite usaldusisikud.
Millal läbirääkimised algasid?
Märtsis. Praktiliselt samal hetkel, kui algas tõeliselt ka kampaania, et valida Jeltsin tagasi teiseks ametiajaks. Boriss Nikolajevitš tajus lõpuks kogu olukorra katastroofilisust – tema reiting kaks protsenti ja probleeme üle pea. Ja president, kujundlikult väljendudes, kääris käised üles ning asus asja kallale.
Milline roll oli läbirääkimistel Pavel Borodinil?
Spetsialiseeritud läbirääkimistel ta otseselt ei osalenud. Borodin esines poliitilistel kohtumistel Jeltsini nimel. Ta kohtus nii Kohli kui Chiraciga, selgitas olukorda Venemaal, esitles mind neile kui läbirääkijat kõigis rahanduslikes küsimustes, aga nemad omakorda esitlesid oma läbirääkijaid. Me istusime maha ja hakkasime tööle.
Huvitav on, et need olid samad inimesed, kellega ma alles äsja olin pidanud läbirääkimisi meie võlgade restruktureerimise teemal, olin toonud neile argumente, et noor Venemaa ei suuda maksta Nõukogude võlgu, et meil on vaja pikendust…
Sõna otseses mõttes alles eile te keelitasite neid edasi lükkama, pikendama maksetähtaegu, aga täna järsku tulete ja palute veel raha?
See’p see on. Neile oli selline pööre ootamatu, aga keelduda nad ei saanud, sest oli olemas nende riikide liidrite poliitiline tahe. Seda oli raske teha veel ka sellepärast, et tegemist polnud vanade Nõukogude krediitide maksete edasilükkamisega, vaid tuli eraldada käesolevast eelarvest „värsket“, uut raha.
Milles seisnes siis asja keerukus, kui te juba algusest peale teadsite, et nad vaatamata kõigele annavad selle raha?
Probleem oli, et leppida kokku vastuvõetavad rahanduslikud parameetrid. Poliitikud ju sellega ei tegele. Aga finantsistid võivad siduda laenud ja krediidid sääraste tingimustega, et laenajal on kitsas käes.
Selgitage palun.
Noh, ütleme, protsentide määr. Poliitikud ju sellest ei rääkinud. Isegi täpset summat ei nimetatud. Kokku oli lepitud ainult niipalju, et see on 3–5 miljardit dollarit.
Oojaa, kommunistide võidu ohtu hinnati kõrgelt!
Täpseid numbreid ma ei või enam öelda, minu arust andis Saksamaa kolm ja pool miljardit ja poolteist miljardit Prantsusmaa. Täpselt ei mäleta, ikkagi kolmteist aastat on mööda läinud.
Teiste sõnadega, Chirac ütles: „Annan raha“, Kohl ütles: „Annan raha“, aga hiljem nende volitatud finantsistid täpsustasid: „Hästi, raha me anname, aga vähem, kui te küsite, ja väga kõrge protsendiga ning kustutamise tingimused on väga karmid.“
Umbes nii. Probleeme oli nii summaga, protsendimääraga, kustutamisperioodiga kui ka teiste tingimustega.
Näiteks: millal hakkame kustutama võlga ennast?