Siidiuss. Robert Galbraith
läbi …”
„Owen ennast tapma küll ei hakka!” naeris blondiin. Waldegrave vaatas talle ülalt alla, silmis Strike’i meelest pilk, kus segunesid haletsus ja vastumeelsus.
„Tead, Miranda, inimesed kipuvad ennast tapma, kui arvavad, et neilt on igasugune elu mõte ära võetud. Isegi see tõsiasi, et teiste meelest on nende kannatused naljanumber, ei suuda seda arvamust väärata.”
Blond näitsik tegi umbuskliku näo, aga keegi ei püüdnud teda kaitsta.
„Kirjanikke on erinevaid,” sõnas Waldegrave. „Ma pole kunagi näinud ühtki, kes oleks nii tubli, et poleks nupust nikastanud. See aga on lugu, mida kuradi Liz Tassel veel kaua meeles peab.”
„Ta väidab, et ei teadnud, millest selles raamatus juttu on,” ütles Nina. „Ta räägib kõigile, et oli haige ja ei lugenud seda korralikult …”
„Ma tunnen Liz Tasselit,” urises Waldegrave ja Strike tajus oma imestuseks armastusväärse purjus toimetaja sõnades tõelist viha. „Ta andis endale täpselt aru, mida teeb, kui pani raamatu kella külge. Ta arvestas, et see on tema viimane võimalus Oweni arvel veel pisut raha teenida. Kenake ports reklaami tänu skandaalile Fancourt’i ümber, keda Liz juba aastaid vihkab … Aga nüüd lendas sitt niimoodi ventilaatorisse, et ta ise hülgas kliendi. Kuradima jõle käitumine.”
„Daniel võttis talle tänaseks saadetud kutse tagasi,” ütles tõmmu neiu. „Pidin talle helistama ja seda ütlema. Väga vastik.”
„Kas sa tead, kuhu Owen võis minna, Jerry?” küsis Nina.
Waldegrave kehitas õlgu.
„Ta võib olla ükskõik kus. Aga loodan, et temaga on kõik korras, kus ta ka ei ole. Ma ei saa midagi parata, et see totakas mats on mulle kõigest hoolimata sümpaatne.”
„Mis suur skandaal see Fancourt’iga on, millest Owen kirjutab?” küsis punapea. „Olen kuulnud, et seal oli tegu mingi retsensiooniga …”
Kõik peale Strike’i hakkasid korraga rääkima, aga Waldegrave’i hääl käis teistest üle ja naised jäid vait, ilmutades tahtmatult järeleandlikkust, nagu naised kontrollimatult käituvate meeste puhul tihti teevad.
„Arvasin, et kõik teavad seda lugu,” lausus Waldegrave teise väikese luksatuse saatel. „Asja üdi on selles, et Michaeli esimene naine Elspeth kirjutas väga viletsa romaani. Ühes kirjandusajakirjas ilmus selle peale anonüümne paroodia. Naine lõikas paroodia välja, kinnitas nõelaga oma kleidi rinnaesisele ja keeras gaasikraani lahti nagu Sylvia Plath.”
Punapea ahmis õhku.
„Tappis ennast ära?!”
„Just,” sõnas Waldegrave jälle veini rüübates. „Kirjanikud on hullud.”
„Kes selle paroodia kirjutas?”
„Kõik on alati arvanud, et Owen. Ta küll eitas seda, aga tookord ma arvasin, et ta võis seda teha küll, eriti pidades silmas seda, milleni kõik välja viis,” ütles Waldegrave. „Owen ja Michael ei rääkinud pärast Elspethi surma üksteisega enam kunagi. Aga „Bombyx Moris” leidis Owen teravmeelse võimaluse viidata, et paroodia tegelik autor oli hoopis Michael ise.”
„Issand!” hüüatas punapea jahmunult.
„Kui Fancourt’ist rääkida,” lausus Waldegrave kella vaadates, „siis pean teile ütlema, et all tehakse kella üheksa ajal suurejooneline teadaanne. Teie, tüdrukud, ei tohiks sellest küll ilma jääda.”
Mees loivas minema. Kaks neidu kustutasid oma sigareti ja järgnesid talle. Blondiin võttis suuna ühe teise rühma poole.
„Jerry on ju armas, eks ole?” uuris Nina Strike’i käest ennast oma villases mantlis võdistades.
„Väga suuremeelne,” arvas Strike. „Mitte keegi teine ei näi uskuvat, et Quine ei teadnud täpselt, mida teeb. Kas tahad minna alla sooja?”
Väsimus kippus Strike’i mõistusele hakkama. Ta ei igatsenud muud kui minna koju, alustada vaevarikast jala magamapaneku protsessi (nagu ta seda ise nimetas), sulgeda silmad ja üritada magada kaheksa tundi järjepanu, kuni tuleb tõusta ja minna jälle järjekordset truudusetut abielumeest passima.
Korrus allpool asuv ruum oli rahvast täis palju tihedamalt kui enne. Nina peatus mitu korda, et kedagi hüüda ja karjuda mõnele tuttavale midagi kõrva. Strike’i tutvustati masajale armastusromaanide autorile, kes näis olevat pimestatud odava šampanja särast ja lärmakast bändist, ning ka Jerry Waldegrave’i naisele, kes sassis mustade juuksesalkude vahelt Ninale otsa vaadates teda joobnu ülevoolavusega tervitas.
„Ta on alati niisugune limukas,” tähendas Nina külmalt, kui oli end vabastanud, ja vedas Strike’i lähemale ajutisele lavale. „Ta on rahakast perest ja annab alati mõista, et osutas Jerryle temaga abielludes suure teene. Kohutav snoob.”
„Sinu isa riiginõuniku amet avaldab siis muljet, mis?” küsis Strike.
„Sul on hirmuäratav mälu,” vastas Nina imetleva pilgu saatel. „Ei, minu arvates … nojah. Ma olen ju tõepoolest kõrgeauline Nina Lascelles. Ent kes sellest ikka hoolib … Aga niisugused nagu Fenella hoolivad küll.”
Keegi asjapulk seadis nüüd baari kõrval olevale puust kõnepuldile üles mikrofoni. Taustaks oli loosung, millele oli maalitud Roper Chardi logo, sõlmes köis kahe nime vahel koos sõnadega „100 aastat”.
Järgnes kümme minutit tüütut ootust, mille jooksul Strike vastas viisakalt ja põhjalikult Nina jutuvadale – see nõudis suurt pingutust, sest neiu oli temast palju lühem, ruum aga üha kärarikkam.
„Kas Larry Pinkelman on ka siin?” küsis mees, kui talle meenus vana lastekirjaniku pilt Elizabeth Tasseli juures.
„Oh ei, ta ei salli pidusid,” ütles Nina heatujuliselt.
„Minu meelest määrite ühe niisuguse talle just kaela.”
„Kust sa seda tead?” küsis neiu ehmunult.
„Sa just äsja rääkisid, pubis.”
„Vau! Nii et sa kuulad teist tõepoolest! Jah, me korraldame tema jõulujuttude uustrüki auks õhtusöögi, aga see on tõesti väike. Larry ei salli suurt rahvamassi, ta on tõepoolest häbelik.”
Daniel Chard oli viimaks lavale jõudnud. Jutukõmin vaibus pominaks ja vaibus siis lõplikult. Strike tajus õhus pinget, kui Chard lehitses oma märkmeid ja kurgu puhtaks köhatas.
Tal peab olema küllalt praktikat, mõtles Strike, aga ometi ei saanud teda mingiks kõnemeheks pidada. Chard tõstis ühepikkuste vaheaegade järel pilgu masinlikult aina samasse punkti rahvahulga kohal, ei loonud kellegagi silmsidet ja tükati polnud teda peaaegu üldse kuulda. Viinud kuulajad lühikesele teekonnale läbi Roper Publishingi kuulsusrikka ajaloo, tegi ta tagasihoidliku kõrvalepõike oma vanaisa kirjastuskompanii Chard Books minevikku, kirjeldas kahe firma ühinemist ja tema enda rõõmu ning pisukest uhkust, kui ta leidis end kümne aasta eest kogu maailma ulatuses tegutseva kompanii eesotsast. Kõike seda rääkis ta ühesugusel monotoonsel toonil. Tema väikesed naljad võeti vastu vägevate naerupahvakutega, millele andsid Strike’i meelest hoogu nii piinlikkustunne kui ka alkohol. Strike märkas end jälgimas kõneleja otsekui keedetud käsi. Ta oli kunagi sõjaväes teeninud koos noore reamehega, kelle ekseem oli stressiolukorras läinud nii hulluks, et ta tuli haiglasse viia.
„Ei saa olla vähimatki kahtlust,” ütles Chard, pöörates ette, nagu Strike ühe pikima ja lavale üsna lähedal seisjana nägi, oma kõne viimase lehekülje, „et kirjastustegevus elab praegu läbi kiirete muutuste ja uusi väljakutseid pakkuvat aega, aga üks asi jääb samasuguseks tõsiasjaks, kui oli seda saja aasta eest: sisu on kuningas. Kuna võime kiidelda maailma parimate kirjanikega, jääb Roper Chard edaspidigi pakkuma põnevust, väljakutseid ja meelelahutust. Ja seoses sellega,” – kõne haripunkti saabumist ei kuulutanud mitte kasvav ootusärevus, vaid hoopis Chardi olekus avalduv pingelangus, mis tulenes sellest, et tema raske katsumus oli peaaegu läbi –, „kuulub alates käesolevast nädalast meie talentide