Siidiuss. Robert Galbraith
eesaias. Enne kui helistada uksekella, sõnas Strike mõnevõrra vastumeelselt:
„Oleksin vist pidanud sulle enne ütlema: see on sünnipäevapidu. Mulle.”
„Oi, muidugi oleksid pidanud ütlema! Palju …”
„See ei ole täna,” vastas Strike. „Ära tee väljagi.”
Ja ta andis kella.
Strike’i õemees Greg lasi nad sisse. Järgnesid vaimustatud käteplagin ja liialdatud heameeleväljendused Nina pärast. Samasugust vaimustust ei ilmutanud küll Lucy, kes kiirustas esikus lähemale, spaatel käes nagu mõõk, peokleidi peal põll.
„Sa ei öelnud mulle, et tood kellegi kaasa!” sosistas ta Strike’ile kõrva, kui too kummardus teda põsele suudlema. Lucy oli lühikest kasvu, blond ja ümara näoga, keegi poleks iial osanud arvata, et nad on sugulased. Tema oli ilmale tulnud pärast nende ema veel üht vahekorda tuntud muusikuga. Rick oli basskitarrist, kellel erinevalt Strike’i isast olid oma järeltulijaga sõbralikud suhted.
„Minu arvates sa palusid mul külalise kaasa tuua,” sõnas Strike sosinal õele, kui Greg juhatas Nina elutuppa.
„Ma küsisin, kas sa kavatsed kellegi kaasa tuua,” vastas Lucy kurjalt. „Jumal küll … ma pean minema ja panema lisakoha … ja vaene Marguerite …”
„Kes on Marguerite?” küsis Strike, aga Lucy kiirustas juba söögituppa, spaatel püsti, ja jättis aukülalise üksi esikusse. Strike järgnes ohates Gregile ja Ninale elutuppa.
„Üllatus!” hüüatas heledapäine taanduva juustepiiriga mees, tõustes diivanilt, kus tema prillitatud naine Strike’ile sõbralikult naeratas.
„Armas jumal!” hüüatas Strike, rutates tõelise rõõmuga välja sirutatud kätt suruma. Nick ja Ilsa olid tema parimad sõbrad ning ühtlasi ainsad, kes kaht Strike’i varasema elu poolt – Londonit ja Cornwalli – kuidagi ühendasid. Nad olid õnnelikus abielus.
„Keegi ei öelnud mulle, et teie ka tulete!”
„Nojah, see pidigi olema üllatus, Oggy,” ütles Nick, kui Strike suudles Ilsat. „Kas sa Marguerite’i tunned?”
„Ei,” vastas Strike, „ei tunne.”
Sellepärast siis tahtiski Lucy teada, kas ta toob kellegi kaasa; küllap oli tegu naisega, kellesse Strike õe arvamust mööda pidi armuma ja elama koos temaga kogu elu majas, mille eesaias kasvab magnoolia. Margurite oli tõmmu, rasvase naha ja tusase ilmega naine, kellel oli seljas särav purpurpunane kleit, mis näis olevat ostetud siis, kui ta oli mõnevõrra kõhnem. Strike oli kindel, et ta on lahutatud. Selles osas oli ta lausa selgeltnägija.
„Tere,” ütles Strike, sel ajal kui Nina oma mustas kleidis ajas juttu Gregiga; lühikeses tervituses oli peidus terve maailmatäis kibedust.
Niisiis istusid kõik seitse inimest söögilauda. Strike polnud näinud enamikku oma eraisikutest sõpru pärast seda, kui ta invaliidina sõjaväest erru saadeti. Vabatahtlikult võetud meeletu töökoormus oli ähmastanud argipäevade ja nädalavahetuste piire, aga nüüd jõudis talle uuesti kohale, kui palju Nick ja Ilsa talle meeldivad ning kui palju parem oleks istuda nendega kusagil kolmekesi ja nautida karriraguud.
„Kuidas te Cormoraniga tuttavaks saite?” küsis Nina huvitatult.
„Ta käis koos minuga Cornwallis koolis,” seletas Ilsa üle laua Strike’ile naeratades. „Sisse ja välja. Sa muudkui tulid ja läksid, eks ju, Corm?”
Ja nii käidigi suitsulõhe kõrvale läbi ka Strike’i ja Lucy killustatud lapsepõlv, seiklused koos rännuhimulise emaga ning korrapärased tagasipöördumised St Mawesi onu ja tädi juurde, kes olid neile kogu lapsepõlve ja teismeliseea jooksul asendusvanemateks.
„Ja siis viis ema Cormi jälle Londonisse tagasi, kui ta oli … kui vana, kas seitseteist?” seletas Ilsa.
Strike oli kindel, et Lucyle see jutuajamine ei meeldinud: ta ei tahtnud rääkida nende ebaharilikust lapsepõlvest ja nende kurikuulsast emast.
„Ja siis tuli vana hea karm elu koos minuga,” tähendas Nick. „Olid ajad!”
„Nick on kasulik tutvus,” sõnas Strike. „Tunneb Londonit nagu oma taskut, tema isa oli taksojuht.”
„Kas teie olete ka taksojuht?” uuris Nina Nicki käest, Strike’i eksootilised sõbrad pakkusid talle ilmselget huvi.
„Ei,” vastas Nick heatujuliselt, „ma olen gastroloog. Pidasime Oggyga ühise kaheksateistkümnenda sünnipäeva peo …”
„ … ja Corm kutsus oma sõbra Dave’i ja minu St Mawesist ka peole. Olin üldse esimest korda Londonis ja nii väga põnevil, ” lisas Ilsa.
„ Ja seal me tutvusimegi,” lõpetas Nick oma naisele naeratades.
„Aga pärast kõiki neid aastaid teil lapsi ei olegi,” nentis Greg, kolme poja uhke isa.
Tekkis väike paus. Strike teadis, et Nick ja Ilsa on üritanud aastaid edutult last saada.
„Veel mitte jah,” lausus Nick. „Mida teie teete, Nina?”
Kui mainiti Roper Chardi, elavnes mõnevõrra Marguerite, kes oli Strike’i laua teisest otsast pahuralt põrnitsenud, justkui oleks mees tema käeulatusest halastamatult kaugemale asetatud maitsev maiuspala.
„Michael Fancourt läks just Roper Chardi juurde üle,” tõdes ta. „Nägin seda täna hommikul tema kodulehelt.”
„Tohoo tonti, see tehti ju teatavaks alles eile,” tähendas Nina. Sõnapaar „tohoo tonti” tuletas Strike’ile meelde, kuidas Dominic Culpepper pöördus kelneri poole sõnaga „sõber”; see „tohoo tonti” oli vististi mõeldud Nickile, aga pidi ehk näitama ka Strike’ile, et Ninagi oskab vabalt suhelda proletariaadiga. (Strike’i endine pruut Charlotte polnud kunagi muutnud oma sõnakasutust või kõnemaneeri, ükskõik kus ta ka ei viibinud. Samuti polnud ta sallinud ühtki mehe sõpra.)
„Oi, mina olen suur Michael Fancourt’i austaja,” ütles Marguerite. „„Tühi maja” on üks minu lemmikromaane. Ma jumaldan venelasi ja Fancourt’is on midagi, mis meenutab mulle Dostojevskit …”
Strike oletas, et Lucy on Marguerite’ile rääkinud, et Strike on käinud Oxfordis ja on päris tark mees. Praegu soovis ta, et Marguerite oleks tuhandete miilide kaugusel ja et Lucy mõistaks teda paremini.
„Fancourt ei oska naistest kirjutada,” lausus Nina dotseerivalt. „Ta üritab, aga ei saa hakkama. Tema naised teavad midagi ainult kannatustest, tissidest ja tampoonidest.”
Nick oli ootamatult kõlanud sõna „tissid” peale oma veiniklaasi turtsatanud, Strike omakorda puhkes Nicki naeru peale naerma. Ilsa tähendas muiates:
„Te mõlemad olete kolmekümne kuue aastased. Jumala pärast!”
„Noh, minu meelest on ta suurepärane,” kordas Marguerite täiesti tõsiselt. Ta oli jäänud ilma võimalikust paarilisest, ehkki ühejalgsest ja ülekaalulisest, aga Michael Fancourt’i puhul ei kavatsenud ta järele anda. „Uskumatult võluv! Keeruline ja tark isiksus, niisugused on mulle alati meeldinud,” ohkas ta Lucy pole vaadates, ilmselt vihjates mõnele hiljutisele altminekule.
„Tal on oma keha kohta liiga suur pea,” ütles Nina, rõõmsalt maha salates oma vaimustuse eelmisel õhtul, kui nägi Fancourt’i, „ja ta on lausa fenomenaalselt upsakas.”
„Minu meelest oli see väga liigutav, mis ta tegi tolle noore Ameerika kirjaniku heaks,” seletas Marguerite, kui Lucy korjas eelroa taldrikud kokku ja viipas Gregi endale kööki appi. „Lõpetada romaan tema eest – mis selle aidsi surnud noore kirjaniku nimi oligi …?”
„Joe North,” sõnas Nina.
„Mind üllatab, et sa tahtsid täna üldse välja tulla,” tähendas Nick vaikselt Strike’ile. „Pärast seda, mis täna pärastlõunal juhtus.”
Nick oli kahjuks Spursi poolehoidja.
Greg, kes oli just