Siidiuss. Robert Galbraith
Kulus mitu minutit, enne kui Fancourt jõudis lavale, et suruda Chardi kätt.
„Mu jumal!” kordas erutatult plaksutav Nina aina. „Mu jumal!”
Jerry Waldegrave, kelle pea ja õlad kõrgusid nagu Strike’igi omad enamasti naistest koosneva rahvahulga kohal, seisis peaaegu täpselt nende vastas teisel pool lava. Tal oli jälle käes täis klaas ja nii ei saanud ta aplodeerida, vaid tõstis klaasi huultele ning jälgis naeratamata, kuidas Fancourt tegi mikrofoni ees vaigistava käeviipe.
„Tänan, Dan,” sõnas Fancourt. „Jah, ma ei oleks tõesti osanud arvata, et leian end siit,” jätkas ta ja neid sõnu tervitas räme naerupurse, „aga praegu on mul tunne, nagu oleksin jõudnud koju. Olen kirjutanud Chardile ja seejärel Roperile ning see oli ilus aeg. Olin noor vihane mees,” – üleüldine naerukihin –, „ nüüd aga olen vihane vanamees” – veel rohkem naeru ja isegi kerge naeratus Daniel Chardilt – „ning loodan veel teid hullutada.” Neid sõnu saatsid valjud naerupursked Chardilt ja rahvalt; Strike ja Waldegrave näisid olevat ainsad, keda toimuv ei loksutanud. „Mul on hea meel olla tagasi ja annan endast parima, et – kuidas see oligi, Dan? – Roper Chard pakuks edaspidigi põnevust, väljakutseid ja meelelahutust.”
Tormiline aplaus, kaks meest surusid kaamerate valgussähvatustes kätt.
„Pakun, et pool milli,” ütles üks üks purjus mees Strike’i selja taga, „ja kümme tonni tänase eest.”
Fancourt astus lavalt maha täpselt Strike’i ees. Tema tavapäraselt tusane näoilme polnud pildistamise ajal peaaegu muutunud, aga talle tundus meeldivat, kui kõikjalt sirutusid tema poole käed. Michael Fancourt’il polnud midagi imetluse vastu.
„Vau,” ütles Nina Strike’ile. „Kas sa usud oma silmi?”
Fancourt’i liiga suur pea oli kadunud rahva hulka. Ilmus nähtavale vormikas Joanna Waldegrave, kes püüdis endale teha teed kuulsa kirjaniku juurde. Isa seisis korraga neiu selja taga, sirutas joobnule omase järsu liigutusega käe välja ja haaras tütre küünarvarrest mitte just õrnalt.
„Tal on teisigi, kellega rääkida, Jo. Jäta ta rahule.”
„Ema pani sinna otsejoones, miks sa teda kinni ei pidanud?”
Strike nägi, kuidas Joanna ilmselt pahaselt isast eemaldus. Daniel Chard oli samuti kadunud, Strike arutas, kas ta võis olla uksest välja lipsanud, kui kõigi tähelepanu oli Fancourt’il.
„Teie tegevjuhile rambivalgus eriti ei meeldi,” avaldas ta arvamust.
„Räägitakse, et ta on juba tunduvalt parem,” tähendas Nina, kelle pilk oli ikka veel Fancourt’i poole pööratud. „Kümne aasta eest polevat ta saanud pilkugi oma paberitelt tõsta. Aga ta on tubli ärimees. Terane.”
Strike võitles uudishimu ja väsimusega.
„Nina,” sõnas ta oma kaaslast Fancourt’i ümber tunglevast rüsinast eemale juhtides ja neiu lubas tal seda meelsasti teha, „kus sa ütlesid „Bombyx Mori” käsikirja olevat?”
„Jerry seifis,” vastas teine. „Üks korrus allpool.” Neiu rüüpas šampanjat, tema suured silmad särasid. „Kas sa tahad seda, mida sa minu arvates tahad?”
„Kui palju pahandusi see sulle tähendaks?”
„Süle ja seljaga,” vastas neiu muretult. „Aga mul on uksekaart kaasas ja kõigil on ju tegemist.”
Tema isa on riiginõunik, mõtles Strike hoolimatult. Nad peaks olema ettevaatlikud, kui hakkavad tüdrukut vallandama.
„Mis sa arvad, äkki saaksime sellest teha koopia?”
„Teeme ära,” sõnas Nina oma klaasile põhja peale tehes.
Lift oli tühi ning järgmine korrus pime ja inimtühi. Nina avas oma kaardiga osakonna ukse ning juhtis mehe pimedate arvutimonitoride ja tühjade laudade vahelt enesekindlalt suure nurgakabineti juurde. Ainsaks valgusallikaks olid alati valgustatud London akende taga ja mõne ooterežiimil oleva arvuti üksikud oranžid tulukesed.
Waldegrave’i kabinet polnud lukustatud, hingedel pöörduva riiuli taga asuv seif aga avanes klaviatuuri abiga. Nina sisestas neljanumbrilise parooli. Uks paiskus lahti ja Strike nägi seifis korrapäratut paberivirna.
„Ongi kõik,” ütles neiu rõõmsalt.
„Räägi tasem,” andis Strike nõu.
Strike valvas, kuni neiu tegi talle teisel pool ust oleva koopiamasinaga oma koopia. Lakkamatu vihisev ja sumisev heli mõjus kummaliselt rahustavalt. Kedagi ei tulnud, keegi ei näinud midagi ja viieteistkümne minuti pärast pani Nina käsikirja seifi tagasi ja sulges selle.
„Ole lahke.”
Neiu ulatas talle koopia, mida hoidsid koos mitu tugevat kummipaela. Kui Strike selle vastu võttis, nõjatus neiu mõneks viivuks, nagu oleks pisut vintis, mehe vastu. Strike tundis, et võlgneb talle midagi vastutasuks, aga ta oli ümberkukkumiseni väsinud; nii ei tundunud mõte minna neiu poole St John’s Woodi või kutsuda ta oma ärklituppa Denmark Streetil põrmugi meelitavana. Kas kutse dringile, vahest homme õhtul, oleks küllaldane hüvitis? Siis aga meenus talle, et homme õhtul on tema sünnipäeva puhul õhtusöök õe pool. Lucy oli öelnud, et ta võiks kellegi kaasa tuua.
„Kas tahad tulla homme õhtul ühele tüütule õhtusöögile?” küsis ta neiult.
Ilmselt juba paremas meeleolus neiu puhkes naerma.
„Mis seal siis tüütut on?”
„Kõik. Sina aitaks tuju tõsta. Kas tahad?”
„Noh … miks mitte,” kõlas rõõmus vastus.
Kutse näis olevat vastu võetud ja mehele tundus, et vajadus mingi kehalise kokkupuute järele vähenes. Pimedast osakonnast lahkuti sõbraliku kamraadlikkuse õhkkonnas, „Bombyx Mori” käsikirja koopia oli Strike’i mantli all peidus. Kirjutanud üles neiu aadressi ja telefoninumbri, saatis ta Nina kergendus- ja vabanemistundega turvaliselt taksosse.
14. peatükk
Seal ta istub mõnigi kord kogu õhtupooliku ja loeb neidsamu jõledaid, vastikuid (võtku neid tont, mina neid ei salli!) kelmivärsse.
Järgmisel päeval protestiti selle sõja vastu, kus Strike oli kaotanud jala, tuhanded inimesed, sõjaväelaste omaksed esimestes ridades, liikusid rongkäigus läbi Londoni külmetava südalinna, käes plakatid. Strike oli sõjaväekaaslastelt kuulnud, et Gary Topley vanemad – mees sai surma samas plahvatuses, mis läks Strike’ile maksma ihuliikme – on ka meeleavaldajate hulgas, aga tal ei tulnud pähegi nendega liituda. Tundeid, mida temas tekitas sõda, ei saanud mahutada mustade tähtedega kaetud valgele nelinurksele plakatile. Teha oma tööd ja teha seda hästi oli olnud tema kreedo toona ja on ka praegu, minna protestima oleks tähendanud kahetsemist, aga kahetsust ta ei tundnud. Nii seadis ta proteesi paika, tõmbas selga oma parima Itaalia ülikonna ja suundus Bond Streetile.
Strike’i jälgimisobjektiks oli truudusetu mees, kelle väitel kaotas tema kõrvale vaatav abikaasa, too Strike’i brünett klient, purjus peaga mitu väga väärtuslikku ehet, kui abielupaar elas hotellis. Strike teadis juhtumisi, et mehel on täna hommikul Bond Streetil kokkusaamine, ja tal oli eelaimus, et mõnigi nendest väidetavalt kaduma läinud ehetest võib üllatuslikult välja ilmuda.
Jälgitav sisenes ühte juveeliärisse, kui Strike uuris parajasti vastas asuva kaupluse vaateakent. Kui mees oli pool tundi hiljem lahkunud, käis Strike kohvi joomas, võttis veel kaks tundi ooteaega, astus siis samuti juveeliärisse ja rääkis seal oma naise suurest armastusest smaragdide vastu. Selle etenduse tulemusena ilmus pärast poolt tundi kestnud mitmesuguste ehteasjade valimist välja just seesama kaelakee, mille brüneti kliendi arvates tema seiklusi armastav mees oli ise maha müünud. Strike ostis selle otsekohe ära, tehingu tegi võimalikuks üksnes see, et klient oli talle just sellel eesmärgil maksnud kümme tuhat naelsterlingit avanssi. Kümme tuhat naelsterlingit tõestamaks abikaasa petlikkust oli tühiasi naisele, kes