ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
pole kaugeltki nii hull kui saksa ratsapükste kandjad. Need saatsid oma üliõpilaskonnad laiali, jooksevad nüüd säärsaabastes ringi nagu soldatid ja üürgavad oma ühikas natsilaule. Selle koha pealt on dekaanil suu vett täis. Aga häda sellele, kes peaks kommunistlikku kirjandust lugema!”
Indrek vangutas pead.
„Kas te suhtlete sakslastest tudengitega?” püüdsin selgust saada.
„Haruharva. Nemad on saksa korporatsioonides. Tekli tagastanud rahvussotsidest nudipeadega kokku on neid minu arust alles viis. Aga sakslased hoiavad omaette, neil on omaette söökla, nad käivad oma lokaalides. Tuleb haruharva ette, et eesti tudengineiu käiks sakslasega. Mõned parunivõsud peavad end tänini härrasrahva esindajaks. Aga need, keda mina tean, on täiesti normaalsed. Minu arust pole selline lahku hoidmine muud kui eputamine. Ainult esimese mai ajal, tõrvikutega rongkäigus, kui süüdatakse maituled, siis on kõik võrdsed, siis pole mingit omaette hoidmist. Tead, Christoph, siis sünnib Tartus asju. Või nagu sina ütled, Dorpatis.”
Indrek muigab.
„Jäta juba järele, lapsest saadik on see minu jaoks Dorpat.”
„Noh, ja siis, mina ütlen ju Saksamaast rääkides sellele vaatamata Deutschland ja mitte Saksamaa.”
Keeran ennast külili, sest selg hakkab päikesest hellaks jääma.
„Indrek, üht ei mõista ma ikkagi. Miks sa õpid keemiat, aga mitte teoloogiat? Sinu isa on ju kirikuõpetaja. Oleks ju loogiline, et poeg käiks isa jälgedes. Vähemasti meil kodus on küll nii.”
Indrek venitas näo grimassiks.
„Mina ja teoloogia!” Tema häälest kostis õudu.
„Ei-ei, kulla mees. Vihkan kogu seda kirikuvärki.”
„Kuid oled ju kasvanud kristlikus õhkkonnas. Usk peaks olema sinu jaoks midagi argist. Kas isa pole siis kunagi öelnud, et ta tahaks sinus oma mantlipärijat näha? ”
„Muidugi on, mida sina siis arvad!? Aga mida vanemaks sain, seda suuremaks muutusid minu kahtlused. Hankisin Tallinnast raamatuid, ka Trotski, Radeki ja teiste omi.”
Katkestasin Indreku jutu.
„Indrek, ära tule ütlema, et oled kommunist. Siis oleksid küll esimene Eesti kommunist, keda tean.”
Indrek pahvatas naerma.
„Sul ei pruugi karta, Christoph. Aga kommunistlike ideedega olen tõepoolest tutvunud. Ja ausalt öeldes meeldib mulle neist nii mõnigi. Ja seda, et see süsteem on Hitleri poolehoidjatele ohtlik, on nad ilmselt ise ka märganud, muidu poleks nad Hispaanias sedavõrd omavolitsenud. Pead möönma, et Stalin on nii mõndagi saavutanud. Venemaad on ju korduvalt püütud põhjaläinuks tunnistada.”
„Aga ta olevat lasknud tappa palju inimesi.”
„Tühi jutt ja propaganda, Christoph. Ja üldse, mida siis Hitler teeb? Koonduslaagritest oled ikka kuulnud?”
See teema oli mulle vastukarva.
„Ja kuna lugesid Stalinit, siis hakkas teoloogia vastu?”
„Ei, jumal hoidku!”
Indreku kaustik libises liiva. Ta naeris.
„Näed, nüüd kutsun teda isegi appi. Asi on ju lihtsaimast lihtsam. Ma ei saa seista kantslis ja jutlustada jumalast, kui temas kahtlen. Kuid käin endiselt kirikus. Aga üksi, sest isa on nii osav jutlustaja. Kuid õppida midagi vaid selleks, et mitte valmistada isale pettumust? Seda ma ei suuda. Tuubin pigem seda totrat keemiat.”
Indrek haaras uuesti konspekti.
„Ka sina peaksid õppima. Kui saabub Anu, ei tule sellest enam midagi välja.”
„Kuidas nii?”
„Siis on sul silmi vaid Anu jaoks, kulla saksa sõber. Muuseas, isa kutsus sind pühapäevasele jutlusele. Usun, et ta tahaks taas kord saksa keelt rääkida. Ta armastab Saksamaad. Mis iganes põhjusel. Tule kaasa, tal on kindlasti hea meel. Ohverdan ennast ja istun sinu kõrvale, sobib?”
„Indrek, kirikusse minek pole minu jaoks mingi probleem. Tahtsin ehitise niikuinii üle vaadata.”
„Noh, siis on hästi. Arvasin, et oled jumalasalgaja. See on Saksamaal nüüd moes. Aga ütle, kas sul on midagi kommunistide vastu?”
Indreku pilk oli ootusrikas.
„Ah, mind poliitika ei huvita.”
Indrek piidles mind umbusklikult.
„Ma ei mõista sind, Christoph. Sinu kodumaad valitsevad kurjategijad ja see jätab sind külmaks?”
„See ei jäta mind külmaks. Aga mida ma peaksin siis tegema?”
„Järele mõtlema, Christoph. Katsu järele mõelda. Siis oleks esimene samm juba tehtud.”
„Mis sul viga rääkida, elate ju demokraatlikus riigis.”
Indrek ajas end sirgu.
„Kui arvad, et elame demokraatlikus riigis, siis sa küll eksid. Meie vanad muidugi hindavad presidenti, sest ta tõi neile iseseisvuse.
Kuid Päts valitses kuni viimase ajani nagu diktaator. Koos Laidoneriga tõi ta 1934. aastal väed Tallinna, saatis Vabadussõjalaste liidu laiali ja keelustas poliitilised kogunemised.”
Ühtäkki meenutas Indreku hääl valimiseelsete kõnekoosolekute oraatoreid, keda kuulsin kord poisikesena, kui meie teenijatüdruk mu kihutuskoosolekule kaasa võttis. Kui sellest toona paha aimamata isale jutustasin, läks ta täiesti endast välja. Vangutasin uskmatult pead.
„Christoph, üleriigiline kaitseseisukord kestab neljandat aastat. Päts on kõik erakonnad keelustanud, nende asemele on loodud naeruväärne Isamaaliit, kes kiidab teda taevani. Kommunistid laseb ta trellide taha saata. Pressivabadusest pole jälgegi. Valdades toimuva üle valvatakse. Päts laseb ennast ülistada. Augusti lõpus tuleb ta Hiiumaale. Kahju, et oled selleks ajaks juba läinud. Muidu saaksid meie füürerihakatist ise näha. Tilgal on tal kavas paljulapselist peret külastada, kuidas ta muidu saakski isalikult laste päid silitada. Teie füürerist on ju palju niisuguseid pilte. Sama on Pätsil ka siin kavas!”
Indrek saatis minu suunas teele pihutäie liiva.
„Aga siin ei jälitata juute ega ka sakslasi, kui see peaks sind rahustama. Kuid demokraatia järele siin küll ei lõhna.”
„Ja kuidas on lood vastalistega?” tahan teada.
„Neid peaaegu polegi. Päts, Laidoner ja nende klikk – kõik vanad vabadusvõitlejad. Maaelanikkonna seas on nad heas kirjas, sest nad võtsid sakslastelt nende maad ja varad.”
Indreku hääl on täiesti rahulik.
„Christoph, ma ei saagi aru, miks sa püüad siin prokuröri mängida? Tuled Saksamaalt külla, veedad suvevaheaega, külastad esivanemaid ja tahad muudkui meie poliitikat lahata. Christoph, jäta ometi järele. Parem õpi. Mul pole vähimatki tahtmist sinuga vaielda. Sõida tagasi ja asu oma kodus asju muutma, jäta minu kodumaa rahule, arvesta minu arvamusega. Ja jutul lõpp. Ma ei taha meie kummagi päeva ära rikkuda. Meil on vaid loetud päevad, et koos olla. Toon sulle mõned raamatud. Heida neisse korrakski pilk. Võid leida nii mõndagi huvitavat. Üks raamat on ka eesti keeles. Nii lööd kaks kärbest ühe hoobiga.” Indrek jäi vait.
„Indrek, ma ju ei süüdista sind. Aga tahan Eesti kohta rohkem teada saada. Ja sinu kodumaad ei saa Saksamaaga võrrelda.”
Indrek toetas pea vastu kivi ja libistas sõrmed läbi juuste.
„Sul on õigus, Christoph. Saksamaal ei tahaks ma küll elada. Kuid pelgalt seetõttu, et oled puhkuse lainel, ei tohiks sa arvata, et elame taevariigis. Näen asju veidi teisiti kui minu isa.”
Olin üllatunud. Miks oli Indrek sedavõrd kommunistide poolt? Mul polnud nende vastu tõepoolest midagi. Tegelikult ei tundnudki ma seni ainsatki, kuid oleks olnud liig väita, nagu oleksid mulle nende ideed meelt mööda.
Päike kadus pilve taha. Tundsin külmavärinaid. Indrek magas,