ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
vanemate juurest läbi minema. Vanamees tahab puid teha. Võid ju kaasa tulla.”
Taas nägin enda ees Indreku kõõluselisi sääri. Puid lõhkuma ma ei jõudnud. Kui ratast aida äärde seisma sättisin, tuli aiast Riina. Ta säras üle kogu näo.
„Christoph, päästja! Tule, mul on vaja kedagi appi marju korjama.”
Riina silmad välkusid kelmikalt.
„Siin on sulle korv. Saad mulle, vanale naisele, abiks olla. Juba su silmist on näha, kui õnnelikuks see sind teeb.”
Õhtu täitmisega polnud enam mingit muret. Aga ma polnud sugugi õnnetu, sest puulõhkumine ja kihutustööst osa saamine oleks olnud hullem.
Pühapäeva hommikul valitses kapteni köögis elevus. Riina vend oli reede õhtul koju saabunud ja toonud kaasa Anu kirja. Neiut oli täna hilisõhtul mandrilt koju oodata.
Niisiis askeldas Riina tulistjalu, ta tahtis jõuda veel koogi küpsetada, ennast kirikusse minekuks valmis sättida ja vennale hommikusöögiks mune praadida. Loomulikult käis naise suu seejuures nagu tatraveski, tema vend luges samal ajal kõigutamatus rahus eilset ajalehte. Jälgisin akna all seistes asjade kulgu ja seda, kuidas kurd Arno otsmikul muutus üha sügavamaks. Lõpuks oli mehe mõõt täis.
„Kas juba küllalt ei saa? Sinu plika pole neitsi Maarja. Muidugi on tore, et ta koju tuleb, aga kulla õde, katsu rõõmustamisega piiri pidada.”
Riina silmad välgatasid vihaselt. Siis laksatas ta praemunadega taldriku venna ette ja puhises minema.
„Ei, noh, vahel on mu õeraas õite ogar. Kas ma ei räägi õigust?” küsis Arno rohkem enda kui minu käest ja süvenes kahvliga munades sorkides uuesti ajalehte.
Avatud köögiakna alt tuhises mööda sauna poole tõttav Riina. Nüüd oli ka tema kulm kortsus.
„Arno, söögi ajal pole õige lugeda!”
„Jaa, jaa,” hüüdis vend vastuseks ja keeras lehel järgmise külje.
„Kuradi poliitika! Rahvussotsid ajavad Viinis juute taga. Christoph, mis teil ometi toimub?”
Mind tabas Arno etteheitev pilk.
„See pole enam saabastes ringi trampimine, Christoph. Nüüd jälitatakse inimesi. Mida nad teiega ometi teevad? Kuhu see ometi välja viib? Ja maailm vaatab vaikides vaid pealt.”
Arno pani ajalehe kõrvale.
„Miks te midagi ette ei võta? Kõik ei saa ju Hitleriga mestis olla. Sina ju pole.“
„Mida me saaksimegi teha? Kukuksime kohe kinni.”
„Christoph, miljoneid ei saa kinni panna.”
„Aga enamik toetab rahvussotse või pigistab silma kinni.”
„Just nimelt, et pigistab silma kinni, see ongi see kõige hullem, Christoph.”
Arno kraamis taskust uuri lagedale.
„Nii, aeg on minema hakata. Naabrite vankril on veel ruumi.”
Arno lükkas munataldriku eemale.
„Täiesti üle soolatud! Seda teeb Riina ikka, kui on tige.”
Arno vaatas aknast õue.
„Kus see Riina ometi on?”
Samal hetkel tuiskas kööki kirikuks ülesmukitud Riina ja manitses meid lõpuks ometi minema hakkama.
Möödunud ööl oli sadanud. Kui Riina vanemate redelvankrile ronisime, valitses õdus meeleolu. Vihm oli suveõhu puhtaks löönud, nüüd oli selle sumedus iga meelega tuntav. Kui jõudsime külla viivale peateele, valitses seal juba vilgas liiklus. Käina kirikusse saabuti lähedalt ja kaugelt. Pikk- ja redelvankrid, kaarikud ja landood seisid kiriku õuel tihedalt üksteise kõrval. Loomaarsti vana Ford mõjus nende keskel nagu tuleviku tervitus. Juba vankrilt maha astudes tundsin teatavat ebakindlust. Kergitati mütse ja kaabusid, tüdrukud tegid kniksu ja poisid kraapjalga, teineteisele visati viis pihku. Kuid nii toimiti sõpradega. Mind tabas nii mõnigi uuriv pilk. Ka külaneiud ei jätnud mind tähele panemata. Minu linnavurle päritolu oli ilmselt kaugele paista, sest paljud taluperemehed ja kalurid kandsid päeva tähtsuse rõhutamiseks rahvariideid. Viimaks ilmus välja Indrek. Riina noogutas mulle ja nii olingi armulikult vabaks lastud.
Käina kirik oli lihtsakoeline ehitis. Üsna väikest lihtsas gooti stiilis valgest paekivist ühelöövilist pikihoonet toetasid kooriosas võimsad piilarid. Kirikutorn tundus lööviga võrreldes ahtake.
See oli tüüpiline külakirik, mille sakslastest uusasukad ja kohalikud eestlased püstitasid 14. sajandil jumala auks ja inimeste kaitseks.
Usklikud trügisid läbi liiga kitsa torniportaali. Näis, et kirikus on igaühel alaline koht. Tooliread täitusid aegamisi. Avastasin Arno autojuhi Enaki. Tema tehtud kannatust väljendav naeratus tundus mulle veidi võlts. Mees vajus istuma tüseda naisterahva kõrvale, kes püüdis Enakit milleski veenda. Mees lõi vaid käega ega vastanud sõnakestki.
Riina ja Arno võtsid istet ühes esimestest pingiridadest. Riina ajas kaela õieli, leidis mind üles ja lehvitas. Tema suuvärk töötas järjekordselt tõrgeteta, ehkki Riina vennal oli suu muttis nagu oleks keele alla neelanud.
Kiriku siseinterjöör oli ehitise välise lihtsusega võrreldes muljetavaldav.
Sissekäigu kohal kõrgus rikkalike puunikerdustega kooriruum, altarist kõrgemal katsid lage piiblistseenide maalingud. Mulle torkas silma, et müüritise ülelubjatud kivid olid laotud peaaegu vuukideta. Altari ees oli näha siledaks kõnnitud hauaplaate.
Juttu vestes ja ringi sõeludes võtsid kirikulised istet. Lõpuks polnud kirikus enam ainsatki vaba kohta. Indrek ja mina istusime üsna taga, pressituna kahe kaluripere vahele.
„Noh, kas erutus võtab võimust?” tahtis Indrek teada.
„Kas ma olen sinu arust esimest korda kirikus?”
„Seda mitte. Aga see on sinu esimene eestikeelne jumalateenistus.”
Köhatused ja jutuvada vaikisid aegamisi. Siis täitis kirikut heli, mida ma polnud veel üheski pühakojas kuulnud.
See lähenes kusagilt kaugelt ja paisus, algul kõlas see nagu jumalateenistusele kutsuv kell, muutudes üha valjemaks, peaaegu kõmisevaks, puhtakõlaline heli täitis mind ja kandis endaga kaasa. Olin sellest helist lummatud, tunnetasin hetke pidulikkust. Ei kodumaised jõulumissad, leer ega kõik kogetud jumalateenistused polnud minus esile kutsunud ligilähedaseltki võrdväärset tunnet sellele, mida suutis vana oreli tõeliselt taevalik kõla, mis täitis löövi ja kajas vastu võlvidelt.
Neelatasin ja pühkisin vargsi käega üle silmade. Minu kõrval istuvate vanainimeste merest, tuulest ja murest pargitud nägudele sugenes ebamaine ilme. Orel lummas neidki, ehkki nad kuulsid selle helisid igal pühapäeval. Need haarasid isegi Indreku.
Ta tundis endal minu pilku. Üle tema näo libises hetkeline naeratus ja ta sosistas mulle kõrva: „Oreli ehitas Rudolf Tobiase isa. Ta on siitkandist pärit.”
Oreli helid viisid mind uuesti kaasa. Muljetavaldava fuuga viimased helid kustusid aeglaselt. Saabus vaikus.
Vaikus. Aegamisi taastusid endised ilmed, inimeste hinged pöördusid tagasi. Sellist muundumist kogesin esimest korda elus.
Siis ilmus kantslisse Indreku isa. Tegemist oli hiiglasliku mehega. Hetkeks tekkis minus kahtlus, kas kantsel ei vaju äkki tema all kokku. Pastori massiivne kere täitis kantsli vaat et jäägitult. Tema suur kumer pea oli täiesti kiilas ja helendas aknast sisse paistvates päikesekiirtes. Veel polnud ta lausunud sõnakestki.
Pastori helehallid silmad libisesid üle kirikuliste tihedate ridade, nagu tahaks ta tervitada igat koguduse liiget eraldi. Näis, nagu need silmad naerataksid. Siis hakkas ta rääkima. Madal karm hääl sobis kokku mehe võimsa välimusega. Pastor tervitas kogudust.
„Olge tervitatud selles kojas! Saagu jumala õnnistus osaks ka teile, kallis külaline!”
Võpatasin. See saksakeelne tervitus oli mõeldud mulle.
Kirikuõpetaja