ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
sildus prahilaev Haapsalus. Riina vend võttis veel kaupa peale. Tunni pärast võtsime uuesti suuna merele.
Koidula meeskond oli nii väike, et mahtus kahe söögilaua taha. Kapten oli traditsiooni murdnud ning istus koos Riina ja minuga. Söögi ajal kuulatasin meeskonna laudade juurest kostvat jutuvada, ent reelingu ääres rääkijat hääle järgi ära ei tundnud.
Eelmisel õhtul olime veel kaua istunud ja juttu puhunud. Arno oli tõepoolest just niisugune, nagu meremehi ette kujutatakse. Pärast sööki arenenud vestluses püüdis ta selgusele jõuda, mis inimene ma olen.
Tema järeldus oli ühene: kui Riina mind juba külla kutsus, siis lihtsalt pean kena inimene olema. Nii lasigi ta kambüüsist pudeli Viru Valget tuua ja pajatas seejärel oma elust nii mõndagi.
Vabadussõjas sõdis ta punaste, juunisõjas13 sakslaste vastu. Sellele vaatamata ei vihanud ta neid. Vastuseks küsimusele, mida ta saksa parunitest arvab, Arno vaid naeris.
„Oh jumal, parunid! Need ju ka inimesed. Üks hea, teine halb.”
Sellega oli see küsimus Arno jaoks ammendatud.
„Sina pole ju ka mingi parun, vaid arst nagu su isagi. Kust sa selle küsimuse üldse võtad? Arstidest on alati lugu peetud, rääkigu nad mis keelt tahes. Neil on tähtis amet ja nad aitavad inimesi. Aga nad peavad oma tööd oskama! Selle peale võtame, terviseks!”
Arno lõi minuga kokku.
„Peale selle räägid sa eesti keelt ja see tuleb sakslasele kasuks. Iga maa keelt on hea osata ka siis, kui sa pole seal enam ammu elanud. Mina räägin ka saksa keelt. Aga see tuleb sellest, et pean sakslastega kogu aeg asju ajama. Tead ju küll – nende käes on siinmail kaubavedu, laevafirmad ja pangad. Ja osavad on nad ka, nendega tuleb osata läbi rääkida.”
Arno puhkes järjekordselt naerma.
„Ja valvas olla, muidu tõmbavad sul naha üle kõrvade.”
Ja jälle helkis pitsides viin.
Olin päris uhke, et Riina vend võttis mind, kahekümne ühe aastast, kui täisväärtuslikku vestluskaaslast.
Kesköö paiku tõusis Arno äkitselt püsti ja jättis mind üllatuseks üksi istuma. Pärast eksirännakut piki mitte eriti keerulisi käike pidi jõudsin lõpuks kajutisse. Hommik jäi minust igatahes nägemata.
Lõunasöögi eel äratas Riina mind pilkaval ilmel.
„Ise oled süüdi, lollpea! Kas sa siis ei tea, et meremeestega võidu ei maksa juua? Ja eestlastega ammugi mitte. Noh, ja minu vend joob kõik laua alla!”
Riina vaatas mind veel hetke voodi kõrval seistes. Siis tegi ta pead vangutades minekut. Pea lõhkus. Mõne minuti pärast tuli Riina mingi jõledamaitselise rohuga tagasi.
Seadsin end korstna kõrval mugavalt sisse.
Koidula kapten manööverdas ettevaatlikult, sest faarvaater oli tulvil madalikke. Väike prahilaev jõudis raskusteta sõiduvette. Imetlesin metsaga kaetud rannikut. Linn näis rohelusse uppuvat. Vana piiskopilinnuse torn kõrgus maamärgina puulatvade kohal. Kajakatest kihavad arvukad laiud, siledad ja taimkatteta nagu leetseljakud, näisid justkui ringi triivivat.
Faarvaatrist veidi eemal loksusid väikesed kalapaadid, nende kohal kajakaparved. Kapten tervitas meile kõige lähemat paati ja teda tervitati vastu.
Tundsin end vabana, lamasin ülemise teki kõval laudpõrandal, imesin endasse värsket õhku ja vaatasin säravasse sinitaevasse. Minu kohal tiirlesid kajakad. Tundsin masinaruumis töötava diiselmootori põhjustatud vibratsiooni. Tuul hajutas korstnast tulevat suitsu. Taevasinale olid inetud hallid toonid ilmselt liiast. Hiiumaa rannik oli nagu sinisele põhjale tõmmatud roheline triip. Saar jõudis aegamööda lähemale.
Rohelisena hakkas veest kerkima rannaäärne mets, mis võttis iseloomulikke kontuure. Laeva kõrvale ilmusid taas laiud. Tunni aja pärast pidime saare kaguosas asuvas Heltermaa väikesadamas ankru heitma, et osa lastist lossida.
Saare kutse oli vastupandamatu, olin põnevil. Millal ma lõpuks Anuga kohtun? Ma ei teadnud ise ka, miks seda kohtumist nii hirmsasti ootasin.
Kui ausalt öelda, siis tundsin puudust tütarlastega suhtlemisest. Tallinnas veedetud kolme nädala jooksul polnud ma kordagi ühegi noore naisega rääkinud. Tädi Alwine ja Riina ei tulnud ju arvesse.
Rostockis oli meie seltskonnas alati tüdrukuid, kui päevitasime Warnow’ kaldal, või lõime Trude kohvikus, Heyde kondiitriäris või Trotzenburgi õllekas taskuraha laiaks.
Nüüd olid minu ootused teistsugused. Küsisin endalt hiljemgi, kust sugenes hinge selline rahutus.
Jõudsime Heltermaa sadamasse. Piklik puukuur, mahajäetud kai. Siit käis praam Rohukülla. Muud suuremat siin vist ei juhtunud. Jätsin „vaatluspunkti” ja korjasin kajutis asjad kokku.
Kapten Vaht seisis koos õega kaptenisillal, keeras rooliratast ja näris kustunud piibu vart. Kuna vesi oli prahilaeva jaoks liiga madal, ei tahtnud ta silduda.
Kapten osutas kitsukesel kail seisvale mõlkis Opel Blitzile14.
„See on minu,” kuulutas ta uhkelt.
„Vean nimelt kaupa kohale. Kogu saarel ainsana. Esialgu,” lisas Arno pärast lühikest pausi ja tema silmade ümber tekkis väikeste kurdude võrk.
„Elame moodsatel aegadel, konkurents elavdab asja,” lisas mees stoilise alatooniga.
Veoki tagaistmelt ronis välja sassis ronkmustade juustega väike mees ja hakkas metsikult kätega vehkima. Riina vangutas pead.
„Arno! Mis see siis olgu! Sa tahtsid ju Enaki lahti lasta!”
„Ole nüüd! Paljugi, mis ma tahtsin! Andsin talle veel ühe võimaluse.”
„Muidugi, veel ühe ja siis veel ühe. Ja siis sõidab ta enda ja auto sodiks, viimaks veel sinugi!”
Näis, et Riina läheb vihast keema.
„Tead, kui ta peaks viinane olema, siis mina autosse ei istu!”
„Ega sa pruugigi, hakkad jala astuma.”
Riina vend lõi käega. Õe etteheiteid kauem kuulamata pühendus ta täielikult ankru heitmisele.
„Nii teeb ta alati. Lihtsalt ei vasta. Ootab, et asjad iseenesest paika lähevad,” pöördus Riina minu poole.
Suur sõudepaat sõitis laeva poorti ja sellele tõsteti majapidamiskaupadega kaste, viis jalgratast, arsti auto tagavaraosad ja pastori kapp.
Opel Blitzi jaoks sobiv last. Lõpuks istusime ka meie veel paati. Riina, tige kui tulehark, ründas paadimeest, kes oli ühtaegu ka veoauto juht.
Enak raputas pead, vehkis kätega ja naeris. Riina hääl muutus aina valjemaks. Sellisena polnud ma teda veel näinud. Lõpuks puhus Enak Riinale näkku, et tõestada, et ta pole tilkagi võtnud. Sellele vaatamata sõitles Riina mehega edasi, meie aga laadisime kauba autole. Pikemalt aega viitmata pandi Riina lihtsalt juhi kõrvalistmele istuma. Kapten ja autojuht muhelesid.
Kui Opel hääled sisse sai, seisin mina alles kail. Riina vaatas autoaknast ja viipas kutsuvalt: „Tule ruttu, Christoph! Hüppa kasti, siin ees pole enam ruumi!”
Enak ronis kabiinist välja, libistas sõrmed läbi musta juuksepahmaka ja vaatas mind hindavalt, et siis maakeeli teretada. Teda üllatas minu eestikeelne vastus. Enne kui mulle käe ulatas, pühkis Enak hiiglasliku määrdunud kämbla vastu pükse puhtaks.
„Ma arvan, et sa oled sakslane?”
„Noh, jah, midagi sinnapoole.”
„Ah, polegi oluline, jõuad hiljem rääkida.”
Kastis otsisin endale enam-vähem mugava koha. Opel nõksatas kohalt ja Riina vend vastas tuututamisega laeva sireenile, mis asus Kärdlasse popsutama.
Oli üks neist suveõhtutest, mil soojusest tiine valguse õrn kudum kattis ümbritseva maastiku. Värvid, asjad ja isegi
Ilmselt peab autor silmas Eesti Vabadussõja raames 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjalist konflikti Lätis paiknenud Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev Landeswehr.
Opel Blitz – saksa autotootja Opeli aastatel 1937–1944 toodetud veok. Masinat nimetati sõjaväes tema laialdase kasutuse tõttu „tööhobuseks”. Eestlastest sõdurid kutsusid Opel Blitzi vahel „Vingu-Viiuks”.