Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder
a uhkelt nagu mu kiisu Kokoška, kes toob mu padjale sandistatud, verise, ent veel hingava varblase, asetan mina selle raamatu, nagu ka oma kalestunud südame, proua Lara Micheli jalge 1 ette.
Are you going to Scarborough fair? (War bellows blazing in scarlet battalions) Parsley, sage, rosemary and thyme (Generals order their soldiers to kill) Remember me to one who lives there (And to fight for a cause they’ve long ago forgotten) She once was a true love of mine.
SEE EI OLE ILUKIRJANDUS
Kui Diana Vreelandilt küsiti, kas tema kõige ekstravagantsemad mälestused tuginevad faktidele või on fiktsioon, vastas ta: „It’s faction.”
Käesolev raamat on puhtakujuline faction. Kõik selles on rangelt tõene: tegelaskujud on tõelised, kohad päriselt olemas (või olnud), seigad reaalsetel allikatel põhinevad ning kuupäevad kõik elulugudest ja ajalookäsiraamatutest järele kontrollitavad. Ülejäänu on väljamõeldis ja ma palun oma kangelaste laste, lastelaste ja lastelastelaste käest selle pühadustteotava sekkumise pärast vabandust.
Ameerika Ühendriikides leiutas Truman Capote selle romaani-žanri tarvis eraldi sildistuse: non-fiction novel. Kui George Plimpton teda 16. jaanuaril 1966. aastal New York Timesi jaoks intervjueeris, määratles ta oma ettevõtmist kui „narratiivset vormi, mis kasutab kõiki ilukirjanduslikke võtteid, ent jääb sealjuures faktidele igati truuks”. Tema väljendit võiks tõlkida kui „mitteilukirjanduslik romaan”. Õudne.
Ma eelistan kasutada keelendit „faktsioon”. See laseb aimata – rahuajal mõjub see peibutavalt –, et jutustuse autor on justkui vahti pidav sõdur või ohtliku mässu juht.
Kuna käesoleva raamatu tegelaskujud hoidsid oma elu kiivalt salajas, kasvatas see veelgi romaanikirjaniku rolli. Siiski tahaksin pühalikult teada anda järgmist: kui see lugu ei vastaks tõele, oleksin ülimalt pettunud.
1980. aasta kevadel olid New Yorgis asuva Paley Parki tavapärased külastajad üsna ebatavalise vaatepildi tunnistajateks. Pargi serval peatus pikk must limusiin, kell võis olla kolme paiku pärastlõunal. Autojuht avas ukse kuuekümnendates eluaastates naisterahvale, kes kandis valget kostüümi ja päikeseprille ning väljus aeglaselt sõidukist. Proua jäi hetkeks paigale, näppides närviliselt pärlkaelakeed, nagu palvetaks ta helmeid lugedes, ja suundus siis pargi vasakusse nurka. Lähenedes seal põõsaste varjus olevale veeseinale, võttis see jõukas naine käekotist mõned portselanikillud. Seejärel muutus tema käitumine õige imelikuks. Ta põlvitas ja asus hoolitsetud sõrmeküüntega hullunult maad kaapima. Üks hot dog’i sööja imestas, miks see kaltsakas lillepeenras tuhnib, kui võiks toidujäänuseid otsida väljaku teises otsas asuvast prügikastist. Ta ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu, aga järele mõeldes tundus talle, nagu oleks kuuekümnendates naine portselanitükid auku matnud ja neile mullakamaka peale surunud, ise pargiseina ees käpuli nagu laps liivakastis. Värskeõhueine lõpetanud inimesed hämmeldusid veel enam, kui peen proua püsti tõusis, käed üleni mullased, ja väärikalt tagasi oma Cadillaci istus. Mustadest prillidest hoolimata võis tema näol märgata rahulolu õnnestunud tööst. Ta nägi välja nagu mõni veidrik, keda New Yorgi tänavatel ikka kohtab, eriti pärast seda, kui rahustid vabalt müüki tulid. Autojuht sulges ukse, läks teisele poole sõidukit, istus rooli ja pikk sedaan liugles hääletult 5. avenüü poole.
JERRY, SISSEJUHATUS
„Tahaksin jutustada ühe loo. Kas oskan kunagi jutustada muud kui vaid iseenda lugu?”
2010. aastate alguses märkasin, et ma ei suhtle enam ühegi endavanusega. Mind ümbritsesid inimesed, kes olid kõik minust kaks- või kolmkümmend aastat nooremad. Mu tüdruksõber oli sündinud samal aastal, kui mina esimest korda abiellusin. Kuhu olid kadunud minu põlvkonnakaaslased? Nad olid aegamööda haihtunud: enamik olid hõivatud töö ja lastega, mingist hetkest ei väljunud nad enam kontorist või kodust. Kuna vahetasin tihtilugu elukohta ja telefoninumbrit, ei saanud vanad sõbrad minuga enam ühendust, juhtus, et mõni suri, ja ma mõtlesin tahtmatult, et need kaks tragöödiat olid vahest seotud (kui minuga enam ei suheldud, siis elu seiskus). Võib-olla oli mu eakaaslaste vähesuse taga mu ümber muu põhjus: ma põgenesin oma peegelpildi eest. Neljakümnesed naised muserdasid mind oma täpselt minulike neuroosidega: noorusekadedus, kalgistunud süda, parandamatud kehalised kompleksid, hirm muutuda keppimiskõlbmatuks või seda juba olla. Minuvanused mehed käiasid aga mälestusi kunagistest pidudest, jõid, sõid, võtsid juurde ja kaotasid juukseid, vingudes lakkamatult oma abikaasa või poissmehepõlve üle. Keskikka jõudes rääkisid inimesed vaid rahast, eriti kirjanikud.
Minust oli saanud tõeline gerontofoob. Olin leiutanud uut tüüpi apartheidi: tundsin end hästi üksnes inimestega, kellele oleksin võinud olla isa eest. Noorte seltskond kohustas mind pingutama riietuse valikul, sundis kohandama keelekasutust ja kultuuritähiseid – see äratas mu üles, virgutas mind, tõi mu näole taas naeratuse. Tervituseks pidin libistama peopesa üle noore vestluskaaslase pihu, seejärel käe rusikasse tõmbama, et müksata siis teise rusikat, ja lööma lõpuks endale vasakule poole vastu rinda. Lihtne käepigistus oleks reetnud meie põlvkondliku vahe. Samamoodi pidin vältima aegunud nalju, näiteks mitte ütlema, et pean rühkima nagu Gérard d’Aboville2 („Kes?”). Klassikaaslasi kohates tegin, nagu ei tunneks neid, naeratasin viisakalt ja lasin kärmelt jalga, kuna minuvanused inimesed olid mu jaoks tõesti liiga vanad. Vältisin püüdlikult restoranis abielupaaridega õhtustamist. Mind kohutasid kõik väikekodanlikud kohustused, eriti neljakümneste kokkusaamised trendikas pruunikashallis lõhnaküünaldega korteris. Ma heitsin mind tundvatele inimestele ette, et nad tunnevad mind. Ma ei tahtnud, et teataks, kes ma olen. Tahtsin 45-aastaselt uuesti puhtaks leheks saada. Käisin ainult uutes mässumeelsete laste baarides, siledate läikivate pindadega ööklubides, mälestustevabades tualettides, moekates restoranides, mille olemasolust mu vanad kamraadid said teada alles kaks-kolm aastat hiljem ajakirja Madame Figaro lehitsedes. Vahel lõin külge mõnele tüdrukule, kes selgitas mulle lõpuks leebel pilgul, et tema ema on minuga samast aastakäigust. Ainus mööndus vanadusele oli see, et ma ei tviitinud. Minu arvates oli mõttetu saata lauseid võõrastele, kui võisin neid koguda raamatute jaoks.
Tunnistan, et keeldudes lävimast eakaaslastega, keeldusin vananemast. Ajasin segamini nooruse ja noorusekultuse. Igas lähedase näokortsus näed sa iseenda lähemale hiilivat surma. Uskusin siiralt, et käies läbi noortega, kes ei räägi Robert Redfordist, vaid Robert Pattinsonist, elan kauem. Diskrimineerisin vanuseliselt iseennast. Dorian Grayd võib mängida ka pööningul hukatuslikku maali peitmata: piisab, kui kasvatada habe, et peeglist mitte enam oma tõelist nägu näha, keerutada ööklubides aeg-ajalt oma vanu 45-tolliseid, kanda piisavalt avaraid T-särke, et punduv kõht märkamatuks jääks, keelduda lugemisprillidest (nagu võiks väljasirutatud käe otsas raamatut lugev mees nooruslikum näida), hakata uuesti tennist mängima, seljas American Appareli trendikas antratsiithall, valgete palistustega dress, poseerida Kooplesi reklaamfotode seerial poeakendel, tantsida Ilbarritzi ranna Blue Cargo klubis alaealiste surfitüdrukutega ja põdeda iga päev pohmelust.
2010ndate alguseks polnud minust paremat Rihanna biograafia tundjat – nii murettekitav oli minu seisund.
Kolm aastat varem olin ühes Hanoveri linna kohvikus New Hampshire’i osariigis sattunud alloleva foto peale ühest võluvast lahkunust.
Selle neiu nimi on Oona O’Neill: pange tähele tema näitlejanna Gene Tierney soengut (tukk juukselahuga küljel, otsmik paljas), säravvalgeid hambaid ja pingul unearterit kaelal, väljendamas usku eksistentsi. Teadmine, et see tüdruk on elanud, annab jõudu. See selgepiiriliste kulmudega kuninglik brünett tõmbab kopsud puhast õhku täis ja näib uskuvat, et kõik on võimalik. Ent tema lapsepõlv… Ta oli kahene, kui isa tema
painduvate ja peente
Prantsuse poliitik ja meresõitja, kes on üksi aerutanud üle kahe ookeani. (Tõlkija märkus.)