Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder
paneb juba kirja kõik, mida ta näeb, ja latrab edasi kõik, mida kuuleb. Ta teab väga hästi, et oma kolme luigeta poleks ta sellesse klubisse eales sisse pääsenud. Nemad on tema võlusõna, nende jalge ette laotatakse kõikjal punane vaip, nad poseerivad ajakirjadele Harper’s Bazaar ja Vogue. Nad on post-flapper’id ja prefeministid: pidutsedes ja suitsetades, seljas õhukesed siidkleidikesed, mida täiendavad silmatorkavad pärlkaelakeed, jätkavad nad enesele teadmata aeglast emantsipatsiooni, mis sai alguse 1920ndatel ja pole kaugeltki veel lõppenud. Capote läheb selle liikumisega kaasa ja lahutab portselansufražettide meelt. Kolmkümmend viis aastat hiljem jutustab ta sellest kõigest õelusega oma romaanis „Vastatud palved”, sõbrannad pööravad talle selja ja ta vajub masendusse, mille uputab alkoholi, narkootikumidesse ja rahustitesse. Ent praegu on Trumanil veel armas murelik näoke nagu vanematest hüljatud lapsel, kes on varakult aru saanud, et peab üksilduse peletamiseks mälestusi kuhjama. Loomingulisele hingele pole ükski pidu tasuta. Kirjanikud, kes õhtuti väljas käivad, ei lõbutse kunagi täiel määral, iseenesestmõista nad töötavad. Teie arvate, et nad ajavad niisama lolli juttu, aga neil töö käib, nad otsivad parasjagu lauset, mis õigustaks järgmise päeva pohmelust. Kui läheb õnneks, jääb mõni lause ka pärast ülelugemist alles ja see lisatakse mõnesse teksti. Kui õhtu on täiesti läbi kukkunud, ei jää salve midagi, isegi mitte ühtegi metafoori, nalja, kalambuuri ega kõlakat. Kahjuks on nii, et kui saak on ka olematu, ei vannu kirjanikud veel alla: seda saab kasutada ettekäändena, et siis veel enam väljas käia, veel rohkem juua, nagu tühjaks saanud kaevanduses edasi rassiv kullaotsija.
J. D. Salinger lähenes nende lauale. Ta hoidis end alati kergelt küürus, et teistest mitte liigselt üle olla – ta polnud üksnes kõige pikem, vaid ka kõige vanem. Capote’i jalg vabises tooli all nagu erutunud koera saba. Tema avas esimesena suu.
„Preilid, kas võiksite öelda, kes on see suur musta sulestikuga lind? Mõni haigur? Või flamingo?”
„Hello, there. Minu nimi on Salinger. Jerry Salinger, rõõm tutvuda. Minu lemmiklind isiklikult on… (ta mõtles natuke liiga kaua) ameerika tütarlaps lühikestes pükstes7.”
Jerryl läks korda panna naeratama New Yorgi kõige kõrgimad neiud. Trumanile jõudis sõnum kohale ja ta vaatas, kuidas kõrendik kummardab, et suudelda trio käsi: kui ta oli lind, siis toonekurg, kelle kohalolek selles klubis oli igati õigustatud (stork on tõlkes „toonekurg”, got it?). Oona oli tüdrukutest kõige häbelikum. Ühtlasi ka kõige malbem, hoolimata oma õlgu paljastavast mustast kleidist. Vaikimisele ja punanupuõie karva õhetusele pakkusid vastukaalu mustad läbitungimatud silmad: ta meenutas Jean-Baptiste Greuze’i naiivitaride portreesid, mis ripuvad Londonis Wallace Collection’is. Ta polnud justkui oma ilust teadlik, ehkki kõik meenutasid talle seda tema sünnist saadik – välja arvatud isa. Kohmetus, enesekindluse puudumine ja kogelemine kaunistasid iga tema liigutust, kui ta klaasi enda vastu surus, nimetissõrmega jääkuubikuid liigutas, et siis sõrme lutsuda, nagu jooksnuks see verd, või järjepanu oma kohalolu pärast vabandas, nagu ei teadnukski ta, et klubi vajab tema sealolekut moes püsimiseks. Omadussõna clumsy olekski nagu leiutatud tema kohutava kimbatuse kirjeldamiseks. Tekkis soov see hüljatud kassipoeg enda hoole alla võtta. Gloria oli keerulisem, Carol blondim, tema jäljendas Jean Harlow’ lainelist soengut ja joonistatud kulme. Selline oli nende sõpruse saladus: triost enam moodustasid nad läbilõike, igale maitsele oli üks ja keegi ei pakkunud teisele konkurentsi. Neile, kellele meeldisid keerukad naised, saatuslikud vambid, oli uhke miljardär Gloria. Need, kes eelistasid sensuaalseid või hüsteerilisi naisi, või kartsid, et neil hakkab igav, või kellele meeldis õiendada saada, võisid valida Caroli. Ja need, keda ei ahvatlenud raha ega ekstravagantsus… Need, kes otsisid endassesulgunud naist, keda kaitsta, inglit, keda päästa… need võisid hõlpsalt langeda Oona lõksu.
Oona äratas oma rahuliku olekuga lugupidamist. Ta oli nende kambast kõige talitsetum, ent mitte kõige vähem lummav. Kui ta naeratas, uuristusid tema põskedesse kaks lohku ja elu tundus peaaegu talutav tingimusel, et tema silmad alati säravad. Alates sellest, kui Oona sai viisteist, ei hoolitsenud ema tema eest enam peaaegu üldse, ja ta elas Caroli juures aadressil 420 Park Avenue. Alates sellest, kui Oona sai viisteist, lasi sinises vormiriietuses doorman Oona O’Neilli Storki sisse alati, kui tüdruk seda soovis, sest klubiomanik jumaldas tema perekonnanime. Sherman Billingsley hoidis tal silma peal, kutsus teda my most beautiful baby, pani ta istuma Cub Roomi (VIP-ala) parimasse lauda ja tegi talle jooke välja. Mees oli snobistlik nagu Waldorf Astoria hotelli bidee ja just sel põhimõttel tema äri toimis: kamp ilusaid tüdrukuid, kasvõi alaealisi – iseäranis alaealisi – loovad õhustiku, eriti kui neil on kuulsad nimed, mis meelitavad kohale fotograafe ja rikkaid mehi.
„Võtke koomale, tüdrukud,” ütles Truman, „tehke ometi Jerryle ruumi! Jerry, ma tutvustan teile oma luikesid.”
„Minu arvates ei meenuta see preili küll luike,” leidis Jerry. „Pigem haavatud tuvi. Kuidas teie nimi on, kallis pesast välja kukkunud lind?”
„Eh… Te hakkate naerma…” kõhkles Oona.
„Öelge ikka.”
„Oona. See on gaeli nimi.”
„Ilus, Oona. Ja mida see tähendab…”
„Kuuldavasti „ainuke”.”
„Aga muidugi, olen ma ikka rumal, seda on ju kohe kuulda. Oona nagu One.”
Capote purskas kriiskavalt naerma.
„Una on keldi legendides haldjas,” ütles ta. „Haldjate kuninganna.”
„Hm… Kas teil on üleloomulikke võimeid?” uuris Jerry.
Samal hetkel tõi noor kelner joogid. Unustasin öelda, et samal hetkel vallutas ka Saksamaa Prantsusmaa. Pariisis, mis oli teises ajavööndis, marssisid Saksa väed mööda Champs-Elysées’d.
„Noh, näete ju küll,” vastas Truman, „Oona võlub viina lauale!”
„Ma oskan ka tuhatoose ära nõiduda…” ütles Oona.
„See kleptomaan kogub varastatud tuhatoose,” irvitas Gloria.
„Arusaamatu, millega politsei tegeleb,” kommenteeris Carol.
Just siis naeratas Oona õhtu jooksul teist korda. Kui Oona naeratas, silmalaud pooleldi kinni, polnud kära enam kuulda. Nagu oleks ülejäänud maailma hääl maha keeratud. Vähemalt nii Jerryle tundus: Oona suu, kontrast tema punaste huulte ja valgete hammaste vahel, kõrged põsesarnad, veinipunane küünelakk, mis sobis kirsipunase suuga, see täiuslik kõrgseltskonna tüdruk võttis ta täiesti tummaks. Mida see brünett ometi tähendas? Miks pani tüdruk, keda ta tundis viis minutit, tal kõhu keerama? Kas keegi võiks keelata tüdrukul teha seda teolt tabatud lapse nägu? Ka Jerry oleks tahtnud võmmid kohale kutsuda. Riik ei tohiks lubada naistel oma laugusid sel viisil ära kasutada. Jerry pomises endamisi:
„Oona-vastane seadus…”
„Kuidas palun? Mis te ütlesite?”
„Ta pomiseb endamisi!”
„Hahaha, veel üks Oona ohver!” ütles Truman. „Te võite Orsoniga klubi moodustada!”
Truman pööras pea L-kujulise ruumi teises otsas paikneva laua poole, kust Orson Welles kiikas neid üle ühe Dolores del Ríot meenutava tüdruku õla, kes oli tegelikult Errol Flynni naine, prantsuse näitlejatar Lili Damita, kelle mees oli parajasti filmivõtetel. (Selle L-kujulise ruumi teises otsas olevas lauas ei tohtinud istuda ükski tundmatu.) Orson Welles heitis tüdrukutele, eelkõige Oonale, lakkamatult salapäraseid pilke, ent pööras pilgu ära niipea kui tundis, et armuke võib ta teolt tabada. 25-aastaselt katsetas too kuulus raadiosaatejuht täielikult ükskõikseks jäämise meetodit. Aga see meetod ei toimi häbelike tüdrukutega, keda tuleb hoopis tagant tõugata. Eirake edasipürgijat tütarlast ja ta ilmselt märkab seda. Kui aga käitute üleolevalt häbeliku inimesega, osutate talle sellega teene ega saa temaga eales tuttavaks. Eriti kui olete kuulus ehk veel kaks korda hirmuäratavam kui mõni tavaline kutt. Orson Welles suunas pilgu uuesti Lili Damitale, kes ahmis tema vastas flambeeritud pannkooki.
Vihje Salingeri novellile „De Daumier Smithi sinine periood”, mis on eesti keeles ilmunud eelpool tsiteeritud J. D. Salingeri kogumikus. (Tõlkija märkus.)