Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

      Agnes Boulton tahtis samuti kirjanikuks saada. Seda oodates vorpis ta ajakirjaartikleid ja vahel mõne pulp fiction novelli. Eugene hakkas närviliselt värisema. Ta istus baarinurgas ja silmitses naist nukralt nagu masenduses vaimuhaige. Üks ühine sõber tutvustas neid: „Tema on Gene O’Neill, näitekirjanik.” Mees vahtis naist edasi, ei kõnetanud teda õhtu läbi ja kukkus hullunult jooma, joonistades kinganinaga põrandale puistatud saepurusse kontsentrilisi ringe. Kui Agnes baarist minema hakkas, pakkus Eugene, et saadab ta jalgsi tema Brevoorti hotelli Greenwich Village’is. Kuna mehe tummus oli naises huvi äratanud, oli ta nõus. Brevoorti ette jõudnud, ütles Agnes ilmselt midagi sellist nagu: „Nojah, head ööd siis.” Ta ei unustanud kunagi lauset, mille Eugene O’Neill seejärel kuuldavale tõi. Mees vaatas talle otse silma ja sõnas: „Tänasest alates tahan ma kõik oma ööd teiega veeta. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik oma ööd.”

      Agnes uskus teda. Nad abiellusid samal aastal. Jätke see lause hästi meelde: see toimib romantiliste, kirjanduslembeste, ebastabiilsete neiude peal. Nendega pole mõtet armastuse avaldamisega oodata. Sedasorti hulludele tuleb oma iha väljendada viivitamatult, muidu saab teist aseksuaalne sõber ja rong on läinud.

      Eugene O’Neill ei teadnud seda, aga ta oli – võib-olla iseenda lapsepõlve tõttu – isaduse suhtes allergiline. Kui ta kuulis, et Agnes ootab last, läks ja jõi ta end täis ega saanud kaineks terve raseduse vältel. Nende tütar Oona O’Neill sündis 14. mail 1925. aastal Bermudal. Tal oli ema sirge nina ja isa mustad silmad. Eugene’i arvates oli tüdruk väga ilus, aga ta leidis kiiresti, et lapse kriiskamine häirib kirjutamist. Gene O’Neilli jaoks tõkestasid lapsed loomingut. Nad olid looming, kes segasid loomist. Rasedast Agnesest sai konkurent, sest temagi pidi oma loomingut ilmale tooma. „Milleks kanda lapsi? Milleks sünnitada surma?” kirjutab ta näidendis „Suur Jumal Brown”. Ja see monoloog „Esimeses inimeses”: „Kuradile lapsed! Viha! Jah, viha! Milleks seda eitada? Ma pean seda ju kellelegi ütlema… Just teda ma vihkan, seda last! (…) Miks pead sa meie ellu tooma selle uue asja?” Loomulikult väljendavad siinkohal end näidenditegelased, kes ei avalda kuidagi autori isiklikku arvamust. Enesestmõista.

      Eugene O’Neilli kaks poega (Eugene jr, alkohoolik nagu tema isa, ja Shane, heroiinisõltlane nagu tema vanaema) sooritavad hiljem enesetapu. Kuni Agnes hoolitses vaid tema eest, oli Eugene O’Neill õnnelik. Pärast laste sündi mõtles ta vaid, kuidas põgeneda. Kirjanik Eugene, kelle lahkunud isa ja reaalsusest lõigatud ema olid lapsepõlves unarusse jätnud, kordas oma järeltulijatega täpselt sama skeemi. Pole teada, kas psühhoanalüüs ravib neuroose, kuid tõestatud on see, et näitekunst seda ei tee.

      Tere tulemast Oona perekonda. Brevoorti hotelli ees naisele antud lubadust ei pidanud kirjanik kaua. Pärast seda, kui Eugene O’Neill oli Agnese ühe näitlejanna pärast maha jätnud (Oona oli siis kahene), ei kohtunud ta enam oma lastega. 1928. aastal kolis Eugene Pariisi, et seal uuesti abielluda. Ometi kirjutas ta Oonale edasi, et leevendada lapse hülgamisest tekkinud süütunnet. Kirjades ja fotodes, mis Eugene talle Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Hiinast saatis, paludes tütrekesel end meeles hoida, võib näha Tantalose piinade tänapäevast epistolaarset versiooni. Terve lapse- ja nooruspõlve vältel nägi Oona O’Neill oma isa põgusalt vaid kolmel korral. Ta armastas isa sedavõrd, et nuttis iga kord, kui ta tolle ajalehest ära tundis.

      Eugene O’Neilli kõige kuulsam näidend „Pikk päevatee kaob öösse” on sedavõrd omaelulooline, et tema juhiste järgi tohtis näidendi avaldada alles kakskümmend viis aastat pärast tema surma. Tema bromiidiuimas lesk Carlotta ei oodanud nii kaua ja see toodi lavale kaks aastat pärast Eugene’i surma, 1956. aastal. Autor paljastab selles oma perekonna painajaliku elu: vananev ja alkoholilembene näitlejast isa, narkomaanist ema, läbikukkunud näitlejast poeg ja teine poeg, tuberkoloosihaige meremees. Tütart ei maini ta kordagi. „(…) olla üksi iseenesega hoopis teises maailmas (…) Ma kõndisin kui mere põhjas. Just nagu oleksin ma kunagi ammu uppunud. Nagu oleksin ma olnud mingi udus viirastuv vaim (…).”9 Näha on, et kirjanik O’Neill ei osanud sugugi õnnelik olla. Üks tema teine