Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder
teine ajakirjanik: „Kuidas ta reageerib sellele, et teid valiti Aasta Uustulnukaks?”
Oona O’Neill: „Ma ei tea ega taha temalt küsida.”
Veel üks ajakirjanik: „Mida te arvate sellest, mis maailmas toimub?”
Oona O’Neill: „Kuna käimas on üleilmne sõda, oleks minust kohatu avaldada oma arvamust ööklubis.”
Avastanud Postist tema foto, tegi Oona isa üheainsa avaliku avalduse: „Jumal, vabastage mind mu lastest!” Seejärel kirjutas ta oma advokaadile (samale, kes tegeles elatisraha ülekandmisega Agnes O’Neillile): „Oona pole geenius, vaid kõigest tühine ärahellitatud laps, laisk ja labane, kes pole seni tõestanud muud, kui et võib olla rumalam ja kehvema kasvatusega kui enamik temaealisi tüdrukuid,” ja väga julmalt ka Oonale: „Seni oled endale vaid kehva reklaami teinud, kui sa ei ürita just saada teisejärguliseks filminäitlejaks, kelle foto on kaks aastat ajalehtedes, et siis naasta oma tobeda andetu elu hämarusse.”
Hoolimata sellest mitte just ülistavast kirjeldusest ahmib Jerry taas õhku, kui ta Oonat Point Pleasanti rannas uuesti kohtab. Ta teab, et Oona on lugenud Fitzgeraldit, ja kuidas panna vastu hapra kehaehitusega kuueteistaastase brüneti võludele, kes on Fitzgeraldit lugenud? Tüdruk on taas mustas, ent seekord kannab ta pükse ja nunnut kampsunit, tõestades, et tal ei kulu õhtutualeti valimiseks kolme tundi. See tüdruk teeb Jerryst astmaatiku. Nad istuvad Elizabethi ja Oona ema Agnesega mereäärsesse baari. Oona lapselik õrnus, nõtke siluett ja piimjas jume sunnivad Jerryt hambaid krigistama. Ta on märganud, et kui keegi teda heldima paneb, olgu selleks inimene või kassipoeg, surub ta iga kord hambaid hästi kõvasti kokku nagu sadist. Algus pole paljutõotav. Kujutage ette, et olete New Yorgi it-girl ja ema tutvustab teile üht kõrendit, kes suudab vaevu hingata ja krigistab hambaid. „Me oleme juba kohtunud, kas te ei mäleta mind?” Ei, Oona ei mäleta nende esimest kohtumist Stork Clubis. Inimestelt, kes palju väljas käivad, ei tasu kunagi küsida: „Kas sa mäletad mind?” Loomulikult ei mäleta, juhmakas, nad kohtuvad igal õhtul kolmesaja inimesega! Jerry on löödud. Sellal kui kaks prouat teed tellivad, kukub ta jahvatama oma Columbia ülikooli loengutest ja kirjandusajakirja Story peatoimetaja Whit Burnetti kirjutamisseminarist.
„Mida see kuulus Whit siis ka üliõpilastele räägib?” pärib Oona.
„Ta jääb loengusse hiljaks, loeb valjul häälel ette mõne Faulkneri novelli ja läheb enne loengu lõppu minema,” ütleb Jerry.
Seekord tabab ta märki, sest Whit Burnett on Oona isa sõber. Oona on isa peale pahane, et ta pole tütrega kunagi tegelenud, ent ei suuda taltsutada haiglast uudishimu kõige isasse puutuva suhtes. Jerry ei taha endale hästi tunnistada: jah, tedagi võlub Oona TEATAVAL MÄÄRAL KA sellepärast, et too on ühe suurima ameerika elava kirjaniku tütar – see pole asi, mille üle ühke olla, aga milleks seda eitada? Ta on rahutu, ta on kirglik, ta pelgab eelmise korra häbelikku vaikimist, ta üritab tüdrukule muljet avaldada, rääkides Burnettist, kes avaldas oma ajakirjas Jerry esimese novelli „Noored”.
„Terve hunniku asju lükkas ta mul tagasi, aga nüüd maksis ta mulle äkki kakskümmend viis dollarit. See on esimene kord, kui kirjutamine mulle raha sisse toob!”
„Kui keegi teile teie kirjutiste eest maksab, on ta kas hull või te olete kirjanik,” ütleb Oona heatahtlikult nagu tublit õpilast kiitev õpetaja. „Eriti kui selle kellegi nimi on Whit Burnett.”
Stork Clubi ja Point Pleasanti ranna vahel mööda voolanud kuude vältel on Jerryl olnud aega oma mahajäämus korvata: ta luges läbi kogu Eugene O’Neilli loomingu. Ta paneb puusse, kui teeb Oonale komplimendi tolle ilusa „hargivahe” kohta, ehkki tahab öelda „hambavahe”, ning lõpetuseks ajab Oona Tiki Bari laual oma õlleklaasi ümber. Jerry purskab naerma ja pühib loigu särgivarrukaga ära. Esimest korda tuleb Oona oma kuu pealt maa peale. Nad on kaks veiderdavat tulnukat: Oona prunditab huuli, Jerry teeb nägusid. Oona ema ja tema sõbranna on jäätee lõpetanud, nad tõusevad, et koju minna, lõpuks ometi saavad noored rahulikult isekeskis alkoholi juua, taustaks raadiost krabisev Benny Goodman. Oona vaatab Jerry pikkade peente sõrmedega käsi. Ta tahaks puudutada ühte tema suurtest kätest, mis on lauale asetatud: noormehe peopesa paistab hell, Oona tahaks järele katsuda. Kuueteistaastaselt ei kohusta see millekski, kui käsi poisi käele asetada. Neljakümneselt on asi tõsisem. Oona valmistub seda tegema, kui Jerry ilme etteheitvaks muutub.
„Anna andeks, et ma selle juurde tagasi tulen, aga… mis lugu selle aasta uustulnukaga on? Kas sa andsid nõusoleku, et Stork Club kogu selle kampaania sinu selja taga läbi viiks?”
„Eh… Ei, tähendab, jah, seda korraldavad minu sõbrad… Ma tean, et see on naeruväärne… Kogu selle jandi pärast arvab nüüd mu isa, et kasutan tema nime lõbutsemiseks ja et mind igale poole kutsutaks… mis on sulatõsi! Teda ennast ei ole, miks ei võiks mul siis tema nimestki kasu olla, eks ole? Ta pole niikuinii terve elu minuga suhelnud, nii et kui ta minuga enam kunagi ei räägi, ei muuda see midagi. Näe, vaata, mis kirja ta mulle saatis.”
Ta võtab kotist ümbriku, millel on ranges ilukirjas aadress, seda tüüpi käekirjas, mis tahab oma tähtsust rõhutada juba ainuüksi oma konsonantide ja täishäälikute kujuga. Täpselt selline ümbrik, mida kardetakse avada, sest see tõotab olla maksuametist, või siis kohtukutse. Oona loeb selle sisu valjul häälel ette: „Ma ei taha näha sind sellisena, milliseks sa oled aasta jooksul muutunud. Ainsad uudised sinust jõuavad minuni kõmuajakirjanduse kaudu.” Oona suunurgad vajuvad sentimeetri võrra alla. Ta tõstab pea ja jätkab:
„Kui sinul oleks tütar, kas sa kirjutaksid talle midagi sellist?”
„Ma ei tea, võib-olla tahab ta sind ehmatada, et sinust ei saaks lõdva püksikummiga pidutsejat. Ja see tõestab ka, et tal pole sinu elust ükskõik, nagu sa arvad.”
„Sugugi mitte, ta mõtleb vaid endale, ma mustan O’Neilli nime, minust on tal suva, ta muretseb oma kirjanikumaine pärast, mis võib seltskonnakroonikas määrida saada. Sa ei kujuta ette, kui ükskõik tal minust on, sinu vanemad on ilmselt endiselt koos…”
„Kui see sulle meelehead teeb, võin paluda neil lahutada.”
Oona kehitab õlgu. Jerry kannab halli mantlit, millel on must veluurkrae ja nimeks Chesterfield nagu teatud sigarettidel ja diivanitel. Mantel on liiga kitsas ja varrukad lühikesed, palitu on oma aja ära elanud. Ent Jerry on endas kindlam kui varem, esimeste tekstide avaldamine on andnud talle puuduva enesekindluse. Ta tunneb end romaanikangelasena. Kas hüpata kohe peale? Ta hüppab:
„Joo oma õlu lõpuni, Oona, telli üks vodkamartiini ja räägi mulle olulistest asjadest. Ma ei taha niisama lobiseda, ma üritan sind tundma õppida. Mis siis ikkagi juhtus, kurat võtaks? Miks ta su unarusse jättis? Kui naine maha jäetakse, ei pea veel tütart hülgama. Tead, mis mina sellest arvan: minu arvates on su isa suur traagik, isegi pereelus. Ta ei tee enam vahet elul ja kunstil. Seda on näha tema viimasest näidendist: ta räägib iseendast, kasutab iseenda õnnetust – ehk siis sinu –, et sünnitada teatrit. Ühesõnaga, ta on suur kirjanik ja väike inimene.”
Oona on kohkunud. Tavaliselt räägitakse tema isast vaid ülivõrdes. Ta tunneb pisaraid silmi tõusmas, tõstab käe suu juurde, tõuseb ja jookseb kohvikust välja (mitte selleks, et Jerry eest põgeneda, vaid et varjata oma nuukseid). Jerry tasub arve ja läheb talle õue järele. Ta haarab tüdrukul käsivarrest kinni, Oona pöörab ringi ja… Jerry näeb, et ta nutab tõepoolest.
„Anna andeks,” ütleb ta. „Ma ei tahtnud pealetükkiv olla… või noh, tegelikult tahtsin küll.”
„Ei… sellest pole midagi, sul on õigus, aga mul on lihtsalt kõrini, et mulle kogu aeg temast räägitakse.”
„Sa ise hakkasid temast rääkima. Ära pane pahaks, et ma Gene’ist huvitun. Ma… Ma tahan sind tundma õppida. Selles pole midagi kuritegelikku, mõistad? Sa meeldid mulle, midagi pole teha. Kui tahad, lähen kohe minema ja sa ei näe mind enam kunagi. Piisab ühest sõnast ja ma lasen jalga.”
„Millisest sõnast?”
„Good bye.”
„Need on kaks sõna. Jää.”
Oona