Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder
kratsimine. „Life is a lie,” ütles ta. „Elu on üksikkong, mille seinteks on peeglid.” Kõnekas kujutluspilt, ent tagajärjed on hirmsad: Eugene O’Neill oli elusalt oma loomingusse müüritud. Ühel hetkel võis ta olla lahke ja heatahtlik, kuid järgmisel jälle õel, haavav, julm. Ta toitus iseenda meeleheitest. Joovastust haihtumisest ei leiutanud J. D. Salinger, vaid võib-olla hoopis Eugene O’Neill, Emily Dickinsoni jälgedes. Ta oli maailmas üks esimesi autoreid, kes kirjeldas lagunenud perekonda, millest sai järgmisel sajandil läänemaailma norm. Ta nägi lõppemas kooslust, mida kristlik ühiskond oli vankumatuks pidanud. Äng, alkohol, üksildus ja traumad on kirjaniku kujunemisteel suurteks eelisteks, kuid pereisa puhul on need kõige hullemad nõrkused. Depressiivsetel kirjanikel peaks äkki laste tegemise ära keelama.
Põhjamaade autorite jäljendamise eest sai Eugene O’Neill enesestmõista ka Rootsi auhinna. 1936. aastal pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga see kuulus kaasaegne näitekirjanik, kes oli kodumaal juba kolmel korral pälvinud Pulitzeri auhinna teoste „Teisel pool silmapiiri”, „Anna Christie” ja „Veider vahepala” eest (ja kes sai postuumselt näidendi „Pikk päevatee kaob öösse” eest veel ühe).
Ühel oma harvadest külaskäikudest New Yorki kutsus Eugene O’Neill Oona oma uue naisega lõunatama. Pärast einet sõidutas ta seltskonda oma suure Cadillaciga Central Parkis ringi. Oona oli kuuene. Ta oksendas uhiuues autos isa ja kasuema peale. 1930ndatel üritas ta korduvalt ühendust võtta oma geniaalse isaga, kellest kõik talle rääkisid, ent kes temaga ei suhelnud. Tema arvukad kirjalikud ettepanekud külla tulla, kohtuda, endast märku anda jäid tulemusteta: kasuema vastas, et praegu pole hea aeg, et isa peab tööle keskenduma, et neil juba on külalised või, kui nad San Fransisco lähistele elama asusid, et „kliimamuutus ei ole mõjunud tema tervisele hästi”, et „lastel on nende juures maal igav”. Ükskord kirjutas Eugene O’Neill ise: „Me pole nii kaua teineteist näinud.” Oona oli siis neliteist ja polnud tõepoolest isa pärast kaheksaseks saamist kohanud. Teda kutsuti isa uude majja Tao House’i õhtust sööma ja Oona minestas laua taga. Pärast lahutust polnud Eugene tütart peaaegu üldse näinud. Päeval, kui Oona kohtas kedagi, kes oli sama kuulus kui tema isa, kes rääkis temaga ja oli nõus sellega, et Oona teda kuulab, otsustas tüdruk jalamaid kõik tema nimel ohverdada. Õnn on äärmiselt lihtne asi: õnnetus tuleb ümber pöörata.
Aga me pole veel looga nii kaugele jõudnud. Praegu saab Oona kuusteist, ta veedab 1941. aasta suve venna ja emaga New Yorgist lõuna pool New Jerseys asuval Point Pleasanti nimelisel rannal. Just siia, Herbertsville Roadi ja Hall Avenue nurgale, mändide vahele, Manasquani jõe hargnemiskoha lähedale, ostis tema emapoolne vanaisa vana kahekorruselise maja. Just siia asus tema ema pärast lahutust elama. Oona kasvas ohtra melanhoolia keskel. Tema ema nuttis tihti, kuulates Lena Horne’i muusikat. Selja pööranud, pühkis ta silmi, et Oona ei näeks, kuidas ta selja pööranult silmi pühib. Just siin kohtub Salinger temaga uuesti.
III
MURTUD LOO SÜDA
„Näitlejannad on enamat kui naised ja näitlejad on vähemat kui mehed.”
Kui kuu on ümar ja kollane nagu sidruniviilakas, siis tähendab see, et terve elu on üks suur kokteil. Atlandi ookeani lained murdusid väsimatult liivarannal lakkamatu õhkamise ja voolava möirgamise saatel, summutades laudteel Jerry ja Oona sammukaja, kui nood Martell’s Tiki Bari poole jalutasid. Mere ääres tekitab vaikimine vähem kohmetust.
Lubage mul tõlkida lõiguke novellist, mida pole prantsuse keelde tõlgitud ja mis avaldati 1941. aasta septembris ajakirjas Esquire pealkirja „Murtud loo süda” all. Minu arvates kirjeldab J. D. Salinger seal seda, mida ta mõtles Oona O’Neillist, kui teda esimest korda nägi. See on esimene tekst, kus kirjanik leiab hääle, mis on kümme aastat hiljem iseloomulik romaanile „Kuristik rukkis”.
Shirley luges bussi teadetetahvlilt kosmeetikareklaami ja kui Shirley luges, vajus ta lõug kergelt alla. Ja selle põgusa hetke ajal, kui tüdruku suu oli avatud ja huuled paokil, oli ta ilmselt Manhattani kõige saatuslikum naine. Horgenschlag nägi temas tõhusat universaalravimit tohutu üksildusekolli vastu, mis oli tema südames varitsenud sellest ajast, kui ta oli New Yorki tulnud. Oh, milline piin! Piin, mida valmistas Shirley Lesteri kõrval seismine, ilma et saaks kummarduda ja tema paokil huuli suudelda. Milline kirjeldamatu piin!
Sõna „piin” kordamine võib olla lapsik kummardus sõnale „õudus” Conradi romaani „Pimeduse süda” lõpus.
„Murtud loo süda” kujutleb eri versioone kohtumistest, mida aset ei leidnud: lauseid, mida armunud mees ei suuda välja öelda. „Et kirjutada tõeliselt hea poiss-kohtab-tüdrukut lugu, oleks parem, kui poiss kohtaks tüdrukut.” Selles loos varastab Justin Horgenschlag viimaks Shirley koti, lootuses temaga tutvuda, ta peetakse kinni ja pannakse vangi ning kongist saadab ta tüdrukule kirglikke kirju, ent sureb siis, kui valvur ta mässu ajal maha laseb. Selline on Jerry nägemus armastusest kahekümne ühe aastaselt, kui ta Oonat unes näeb: armastus on ilusam, kui see on võimatu, absoluutne armastus pole kunagi kahepoolne. Aga armastus esimesest silmapilgust on olemas, seda juhtub iga päev, igas bussipeatuses, inimeste vahel, kes ei julge teineteist kõnetada. Kõige enam armastavad teineteist need, kes ei hakka teineteist kunagi armastama.
„Tähtis on teid armastada, preili Lester. Mõned inimesed arvavad, et armastus on seks ja abielu ja kella kuue musid ja lapsed ning võib-olla ongi, preili Lester. Aga teate, mida mina arvan? Ma arvan, et armastus on kokkupuude ja samas mitte kokkupuude.”
Viimast lauset on raske tõlkida. Salinger kirjutab: „Love is a touch and yet not a touch,” ma ei tea, kuidas seda ümber panna. „Armastus tähendab haarata ja samas mitte haarata?” „Puudutada ja samas mitte puudutada?” „Tunda ja mitte tunda?” „Armastus on küündida küündimata?” Üks on kindel: see on üks tärkava armastuse täiuslikemaid määratlusi ja kõlab inglise keeles paremini. See meenutab Hemingway romaani pealkirja „To Have and Have Not”10.
Just novellis „Murtud loo süda” leiutab Salinger selle hella, kuid enesepõlgliku stiili, noore eksinud hinge tegelaskuju, kes on romantiline ja pateetiline ning võlub 1950ndatel kogu maailma lugejaid. Juba enne sõda on Salingeril silme ees pilt suurde linna hüljatud indiviidist, ohjeldamatust ja segaduses igavesest teismelisest, enesekesksest ja läbinägelikust, vaesest ja vabast, ujedast armunust ja üdini tusameelsest kujust, kes on igati 21. sajandi lääne inimese klišee. (Salinger oli äärmiselt uhke, et Arnold Gingrich ajakirjas Esquire tema novelli avaldas; samas oli viis aastat varem avaldatud Scott Fitzgeraldi kolm autobiograafilist fragmenti, mis nüüdsest on koondatud pealkirja alla „The Crack-Up”.) Me elame salingerilikul ajastul, mida iseloomustavad upsakas otsustusvõimetus, rahatu luksus, nostalgiline olevik, luhtunud mässu konformism. Meil on lõputu janu naudingu, õnne, armastuse, tunnustuse ja helluse järele. Ja seda janu ei kustuta eales lihtne tarbimine, seda ei lohuta religioon. Justin Horgenschlag avaldab Shirley Lesterile kaunil moel armastust, ent varastab enne tema koti! Kiri on saadetud vanglast. Tüdruk ei vasta. (Novellis vastab ta küll viisakalt, kuid lõpus saame teada, et kiri oli väljamõeldud.)
Tänapäeval asustavad maailma tohutult iseseisvad, kompleksides, rahuldamatud inimesed; armastajad, kes ei suuda armastada; lambad, kes keelduvad olemast lambad, ehkki muru näksivad küll, kujutledes, et nemad karja ei kuulu – ühesõnaga, suurepärased Freudi, Buddha, Fashion TV ja Facebooki tarbijad.
Jerry Salinger ei saa kogu seda tulevast nõmedust ette näha, aga aimab midagi saabumas, kui sõidab 1941. aasta suvel külla ühele Oona O’Neilli ema sõbrannale, Elizabeth Murrayle, kelle vennaga ta koolis tutvunud oli. Ta tahab Oonat uuesti näha, tema inglinägu, kõrgeid põsesarnu, mäslevaid lohkusid, kohkunud hirve silmi. Tüdruku kõmuline pool ärritab teda pisut: Oona valitigi viimaks Stork Clubi Glamour Girl’iks ja foto temast vanade lipsustatud härrade keskel ilmus New York Posti kuuendal leheküljel – mis võinuks labasem olla? Tänapäeval võrduks see nõustumisega osaleda mõnes tõsielusarjas. Seejärel poseeris tüdruk Aasta Uustulnukareklaamides, kasutades ära oma isa kuulsust: „Imeline Woodbury näokreem võimaldab Oona O’Neillil säilitada oma sära
Eesti keeles ilmunud Mart Kanguri tõlkes pealkirja „Kellel on ja kellel pole” all 2001. aastal kirjastuselt Kupar.