Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder
ei tea, ta ei räägi minuga enam pärast seda, kui ütlesin ühele ajakirjale, et olen untsus iirlanna. Ta arvab, et ma lõpetan halvasti. Alates sellest, kui ta joomise maha jättis, läheb tal hoopis endal halvasti. Viimane kord, kui ma teda nägin, siis ta käed värisesid.”
Ent ülejäänud lauasviibijatel oli terav kuulmine.
„Oona lõpetab hästi, sest ta alustas halvasti,” teatas Gloria. „Nagu meie!”
„Mina pole oma isaga kunagi tutvunud ja tema isa suri, kui ta oli pooleteiseaastane,” ütles Carol, osutades sõrmega Gloriale.
„Ja minu ema,” sekkus Truman, „hülgas mu, kui olin kahene.”
„Ja minul jällegi,” ütles Oona, „lasi isa jalga, kui ma olin kahene.”
„Joome Õndsate Vaeslaste Klubi terviseks!” lisas Gloria klaasi tõstes.
Kolm tüdrukut lõid kokku Trumani ja Jerryga, kellel oli peaaegu häbi, et tema vanemad olid endiselt abielus. Nende klaasid tõid kokku puutudes kuuldavale täpselt samasuguse kõlina nagu triangel George Gershwini „Klaverikontsert F-duuri” kolmandas osas.
„Pisut aupaklikkust,” palus Truman, „kas teate, et te räägite Storki tulevase Glamour Girl’iga?”
„Oh, lõpeta ära,” ärritus Oona, „te ei hakka ometi jälle…”
„Tõstkem klaasid uue Zelda terviseks!”
Oona punastas taas, seekord pahameelest. Teda ärritas, et iga kord, kui teised seda lugu ketrama hakkasid, läks ta näost punaseks. Stork Clubi kliendid valisid igal aastal Glamour Girl’i ja Oona kuulus finalistide hulka. Ta polnud seda ise taotlenud ja see lollus oli ka üks põhjuseid lisaks, miks isa temaga enam ei suhelnud. Kas on auasi olla Miss Trendikas Ööklubi? Ei. Kas peaks sellest auhinnast loobuma – nagu oleks sellel üldse mingit tähtsust? Seda ka mitte. Aga just selliste dilemmade ees seisis New Yorgi jõukas noorus 1940. aastal, kui Eiffeli torni otsas lehvis punavalge haakristiga lipp.
„Zelda Fitzgerald just solvanguna ei mõju,” teatas Oona, „ent siiski on tema juures kõige huvitavam osa tema abikaasa teosed.”
„Mina tõstan klaasi Francis „Scotch” Fitzgeraldi terviseks!” ütles Truman.
„Kas te kirjutate, Jerry? Teil on kirjaniku nägu peas,” leidis Carol. „Ma tunnen sellise kümne miili raadiuses ära. Nad on igavesed egomaniakid, hirmus intelligentsed, selliste eest on parem kohe põgeneda nagu katku eest.”
„Kas ta jätab teile intellektuaali mulje?” küsis Gloria. „Ta on ju suurema osa ajast vait, või mis?”
Jerry mõtles, et ta pole kunagi sellist eesnime kuulnud. Oona. See kõlab nagu naudinguohe. „Ooo…” Millele järgneb vabadusekarje „aaa!”. Ja kahe vokaali vahel on konsonant, mis toob meelde kuu: (m)oona… See eesnimi oli sama hüpnootiline kui inimene, kes seda kandis. Jerry mõtles, et mehed võivad langeda, kuni on selliseid naisi, kes neid üles korjavad.
„Ma… ma pole teie isa näidendeid kunagi näinud,” ütles ta. „Aga ma tean, et ta on meie parim näitekirjanik.”
„Ta pole mitte parim,” täpsustas Truman, „vaid ainus! Esimene, kes räägib vaestest. Samas ma ei tea, kas oli hea mõte seda teha, kõik need depressiivsed meremehed, suure südamega prostituudid, enesetapjalike kalduvustega heidikud… Masendav!”
„Pärast Nobeli preemiat on ta riiklik aare,” täpsustas Jerry.
Tal polnud aimugi, millest ta räägib, ent tahtis tüdrukule tema isa kaitstes heameelt valmistada. Pealegi ei meeldinud talle tühi, poosetav agressiivsus. Teda kosutas rohkem vaimukus, mis ei nõua teiste laimamist, mistõttu ta ei teinud tihti nalja.
„Ennekõike on ta halb isa,” võttis Oona jutu kokku, puhudes sigaretisuitsu lae poole, nagu pikutaks psühhoanalüütiku diivanil.
„Iirlased on kõik alkohoolikud,” ütles Truman. „Proovige leida mõni iirlane, kes ei joo!”
„Kirjutamise eesmärgil on õigus juua,” leidis Carol. „Aga lapsi kasvatades on see vastunäidustatud.”
„Ma ei tea tema loomingut. Minu probleem seisneb selles, preili O’Neill,” jätkas Jerry umbropsu, „et ma ei tunne end teatris hästi. Ma tahaks alati köhida just siis, kui ei tohi seda teha, ja pealegi on mul alati tunne, et minu tool kägiseb saalis kõige rohkem… Ma ei tea, miks ma ei suuda kunagi unustada, et istun inimeste ees, kes saavad dialoogide ette kandmise eest palka, ning näitlejate rambipalavik jääb mulle alati külge. Tobe lugu… ma hakkan nende asemel kartma, et nad unustavad teksti ära.”
„Lisaks pritsivad nad tatti,” leidis Truman. „Parem on teatris esimestesse ridadesse mitte istuda, kui just korralikku vihmavarju kaasas pole.”
„Andke andeks,” ütles Jerry. „Ma kujutan ette, et… teil on kõrini, et kõik kogu aeg teie isast räägivad.”
„Raske on tema nime kanda,” möönis Oona. „Ma ise pean end enam orvuks kui kellegi tütreks. Imelik on olla elusa ja kuulsa inimese orb. Kõik räägivad mulle temast, nagu oleksime lähedased, ehkki viimase kümne aasta jooksul olen teda näinud vaid kolm korda.”
Seejärel jäi Oona vait, häiritud, et oli tundmatule midagi nii isiklikku tunnistanud. Sõbranna kohmetust tajudes tõttas Gloria talle appi, lauldes „haidihaidihaidihõu”. Orkester pingutas loo „Minnie the Moocher” kõrgete nootidega pisut üle. Kontrabassi võbelused panid mahagoniga kaetud seinad värisema. See laul räägib prostituudist, keda peab üleval üks kokaiinisõltlane. Suurepärane aines mõnele härra O’Neilli näidendile. See on alati naljakas, kuidas väikekodanlased karme laulusõnu kooris järele laulavad. Vahel ei suuda ma naeratust tagasi hoida, kui korralike perede õhtusöögil, kus viibivad ka väikelapsed, ümisevad kõik Lou Reedi järel laulu „Walk on the Wild Side” ja kordavad „tutudutudututududu” (lugu transvestiidist, kes oma keha müüb).
„Kuulge,” ütles Gloria Vanderbilt, „ma võisin küll pärida suguvõsa varanduse, aga kõigest muust oleksin meeleldi lahti öelnud: fotod, kuulujutud, gigolod, petised… What a mess! Truman, kullake, halasta meie peale ja telli veel üks ring vodkamartiinisid.”
Gloria perekond oli pool New Yorki üles ehitanud ja rikkunud tema lapsepõlve. Truman kutsus ülemkelneri ja muutis teemat. Niipea kui õhus oli midagi valulikku, kukkus Capote põiklema. Ellujäämise küsimus. See tegi temast New Yorgi kõige sarmikama nooruki.
„Kõik need isata tüdrukud,” ütles ta Jerryle, „keegi peab ju nende eest hoolitsema… Nad panid Park Avenuelt plehku, et õppida näitekunsti. Kõik Upper East Endi neiud tegelevad teatriga, sest tahavad olla armastatud, aga need, kes neid armastama peaksid, on nädalavahetuseks Hamptonsisse sõitnud.”
„Mu isa on Pariisis ja ema Los Angeleses,” ütles Oona.
„Vaadake seda Orsonit seal,” ütles Carol. „Jumal küll, ta näeb nii võigas välja! Kas ta pole kunagi mõnes O’Neilli tükis mänginud? Ta peaks seda tegema! Ma kujutlen teda hästi tühja pudeliga oma naist peksmas.”
„Minu arvates on ta üsna kena,” ütles Gloria. „See oli vaimustav, kui ta raadios tõsimeeli rääkis, et marslased ründavad Broadwayd.”
„Mina ei näe selles midagi sensatsioonilist,” leidis Truman. „Marslased ründavad Broadwayd igal õhtul.”
Pärast kella kaheksat õhtul pildus Gloria Vanderbilt hello’sid igale kenale mehele, kes möödus. Kui nood naeratusega vastasid, lahkus Gloria lauast, läks baari äärde ja naasis visiitkaartidega, lastes need lauas ringi käima, enne kui need valgesse tuhatoosi unustas. See oli suur au, kui rikas pärijanna oma lärmakatest sõpradest seltskonnaga klubi punastele pinkidele istuma jäi. Carol tõusis, et Trumaniga tantsima minna. Neil olid hämmastavalt blondid juuksed… Et neid tantsijate keskel näha, oli vaja vaid jälgida kaht keset tantsuplatsi liikuvat leeki, mis meenutasid virvatulesid soo kohal.
Et võrgutada väga ihaldusväärset tüdrukut, tuleb talle jätta