Armastada ja uskuda. Marian Lester
noorte abiellumist.
“Need on vanad uudised. Lähme, ma viin su auto juurde.”
“Papa,” ütles Claire kramplikult neelatades, “süüdistas sind kuriteos, mille oli ise sooritanud: ametiseisundi kuritarvitamine, lohakus ja muu selline. Ma leidsin ta päeviku. Möödunud kevadel enne oma surma tunnistas ta kõik üles. See päevik on mul kaasas.”
Bruce’ile meenus, kuidas teda, kompanii juriidilise teenistuse ülemat, keda süüdistati ametialases kuriteos, keegi ei uskunud, kui ta ütles, et teda on patuoinaks tehtud. Ei tema advokaat, ei kohtunikud, ei tema oma naine.
“Sa oled kuus aastat hiljaks jäänud, nii et unustame selle.”
“Kõik ei ole veel kaotatud!” hüüatas naine püsti karates. “Kohtuasja saab üle vaadata. Mina…”
“Mis – sina?” katkestas mees teda kurjalt. “Mida sa kavatsed seekord teha? Kas sa usud mind? Või toetad? Või hakkad mind kaitsma nii nagu tookord?”
“Ma aitan sind!” lubas naine tuliselt. “Ma teen kõik endast oleneva, et sa saaksid endisesse ellu tagasi pöörduda. Sa oled seda väärt.”
“Kas tõesti?” hakkas Bruce küüniliselt naerma.
Claire ohkas.
“Ma ei saa sinu suhtumisest, su ükskõiksusest aru. Kõike saab ju muuta. Me tõestame, et sa ei ole süüdi ning taastame su hea nime ja maine.”
“Kas sa tõepoolest usud, et ma saan oma endisesse ellu tagasi pöörduda või et ma kunagi endiseks muutun? Oled sa tõesti nii naiivne? Kas elu pole sulle siis midagi õpetanud? Aeg on täiskasvanuks saada, kallis, ja vaadata maailma sellisena, nagu see on, mitte läbi roosade prillide. Saa ükskord aru, et minevikku ei saa tagasi tuua ja juhtunut parandada. Ja kas ongi vaja? Sa oled kolmkümmend üks aastat vana, sa pole enam oma isa väike tüdruk, kes ilmselget ei näe ega mõista.”
“Ilmselget? Oh jaa, mul on ilmselge, et sa pead end väljatõugatuks ning keeldud selle olukorra muutmiseks midagi tegemast, et sa ei võta vastu abikätt, mida sulle pakutakse.”
“Abikätt?” sisistas mees vihaselt. “Kelle abikätt? Kas tõesti sinu? Kui sa ennast mõtled, kallis, siis sinu abi on mõnevõrra hilinenud. Üsna vähe, kõigest mingi kuus aastat. Kus su abi siis oli, kui ma seda tõepoolest vajasin?”
Claire’i pea vajus norgu.
“Sa ei olnud ainuke, kes abi vajas,” pomises ta vaevukuuldavalt, kuid mees oli liiga kuri, et neid sõnu tähele panna.
“Viis aastat! Viis pikka painajalikku aastat! Oma elu viis parimat aastat mädanesin ma vanglas selle jätise, sinu isa valesüüdistuse pärast. Ja kui sa ootad, et ma vabandaksin oma jämeduste pärast, siis pead sa kaua ootama.”
“Ma ei oota, Bruce. Sul on täielik õigus mu isa vihata, aga praegu ei ole asi temas. Sa pead uuesti oma karjääriga tegelema hakkama, aga see on võimalik alles siis, kui su kohtuasi on üle vaadatud. Ma olen kindel, et nüüd, kui on olemas ümberlükkamatud tõendid sinu süütuse kohta, mõistetakse sind täielikult õigeks ja sa saad oma ametikoha tagasi.”
Bruce oli rabatud. Tema endine naine oli tõepoolest muutunud, ja rohkem, kui ta oleks osanud arvata. Aga mida ta ka ei räägiks, kuid siis, kuus aastat tagasi, reetis Claire tema, ütles temast lahti ning seda ei saa andestada.
“Ja pärast seda elan ma kaua ja õnnelikult,” ütles mees sarkastiliselt. “Isegi, kui kõik läheb nii, nagu sa räägid ja ma hakkan uuesti tegelema jurisprudentsi alal, ei muuda see midagi. Minevikku ei saa muuta.”
“Ma ei arvagi nii. Tahaksin vaid, et sul oleks tulevik. Usu mind, ma tahan seda siiralt.”
“Tulevik? Tänu sulle ja sinu papakesele on mul hiilgav tulevik – endise kinnipeetu tulevik. Ma ei taha enam midagi kuulda. Kurat võtaks, kao mu elust ning jäta mind rahule!”
“Bruce…”
“Mida?” karjus mees üha enam ärritudes.
“Ma palun sind, anna mulle võimalus sind aidata!” Ta ei anna alla, mitte mingil juhul ei anna alla, ükskõik kui kurjaks mees ka ei saaks, mida ta ka ei ütleks, kui palju teda ei solvaks. “Ükskõik kui palju see aega ja jõupingutusi nõuab, teen ma selle koos sinuga lõpuni läbi. Kompanii aktsiate müügist on mul raha, me otsime hea advokaadi. Neile on see edu tõotav töö.”
Bruce rebis paela peast, viskas selle põrandale ning hakkas otsaesist hõõruma. Jõuetusest midagi muuta oleks ta tahtnud kõva häälega karjuda ja purustada kõik, mis käe alla satub. Nüri valu pulseeris meelekohtades. Kuidas vabaneda hullumeelsest soovist Claire’i embuses kõik unustada? Esimest korda ei suutnud ta end valitseda.
Oli vaid üks võimalus: saata naine otsemaid minema. Kui Claire on temast eemal, on see nende mõlema jaoks parim, sest mees võib lõpuks enesevalitsuse kaotada. Bruce heitis pilgu naise poole.
“Ma tahan, et sa võimalikult kiiresti ära sõidaksid. Ma ei taha, et sa siia jääd.”
“Kõik, mida mu isa on sulle ja meile teinud, on ebaõiglane.”
“Ebaõiglust oli palju. Näiteks ka sinu puhul.”
Naine sirutas nagu palves Bruce’i poole käed, kuid mehel polnud mingit tahtmist talle järele anda. Ta ei ole pühak, et naisele niisama lihtsalt andestada, ega preester, et tema patud kustutada.
Bruce vaatas pilkavalt Claire’i poole, põikles tema käte eest kõrvale ning läks kamina juurde. Isegi seljaga naise poole seistes tundis ta tema sõnatut palvet, aga ta ei kavatsenud järele anda. Eelmist elu ei saa tagasi tuua – ja kasutu on heietada mõtteid õigluse üle.
Vangis veedetud aastad olid Bruce’i kalgistanud ja ka mõndagi õpetanud. Ta lõpetas kõik katsed õiglust saavutada.
“Ma tahan sind aidata. Luba mul seda teha,” anus naine, lähenedes aeglaselt mehele.
Bruce seisis kaminasimsile toetudes, sünge ja järeleandmatu, ega tõstnud pilku tulelt.
“Keegi ei anna mulle minu reputatsiooni ja karjääri tagasi, Claire. Mitte keegi.”
“Sul ei ole õigus. Ma olen veendunud, et ma saan sind aidata…”
“Sa oled juba aidanud, ma tänan alandlikult. Sinu isa hävitas mu, tallas porri, sina aga ei liigutanud sõrmegi, et midagi teha…”
“See pole tõsi! Mina…”
“Vabasta mind oma valelikest õigustustest, ma ei usu neid niikuinii. Ja sa maksad mulle kõige eest. Nii või teisiti, aga kindlasti maksad.”
“Võid mind mitte uskuda, aga ma olen juba kallist hinda maksnud ning jätkan ikka veel maksmist,” ütles Claire vaevalt kuulavalt. “Palun ära lase oma vihal ja solvumisel jätta ennast ilma võimalusest arvestada uusi, muutunud asjaolusid.”
Ümber pööramata tundis Bruce naise lähedust, tema keha soojust, anuvat pilku. Mees püüdis end vaos hoida, taltsutada oma emotsioone, kuid kibedustundest ei suutnud ta jagu saada.
“Mind oleks pidanud aitama siis, kui seda oleks saanud teha. Nüüd on liiga hilja.”
Claire pani käe pehmelt mehe õlale, puudutades õrnalt kulunud särgi kraed. See puudutus tungis sügavale mehe hinge.
“Ma sain tõe alles kaks päeva tagasi teada, kui koristasin isa kabinetti. Ladusin kasti raamatuid, mis ta oli ühele raamatukogule kinkinud, ning leidsin ta päeviku. Tema ülestunnistus muudab su elu, Bruce. Kui ma oleksin sellest varem teadnud, oleksin mägesid ümber lükanud, et sind aidata. Vannun seda.”
Mees lükkas Claire’i käe eemale, võideldes sooviga naist vallutada.
“Sa oleksid pidanud teadma, et ma olen süütu.”
“Ma olen alati su süütusesse uskunud.” Claire ei kaotanud lootust meest veenda. “Ainult… juhtus midagi, mida sa ei tea.”
“Mida ma ei tea? Oh ei, mu kallis endine naine. Ma tean väga hästi, et sa vabanesid meie lapsest, kuna sa ei tahtnud,