Armastada ja uskuda. Marian Lester
kustutada naine oma elust nüüd ja alatiseks.
“Ma ei taha midagi kuulda!” karjus ta vihaselt. “Kao siit kus kurat ja võta oma neetud tõendid kaasa! Mul ei ole neid vaja.”
Mees nägi, kuidas naise õlad longu vajusid.
“Ma jätan selle päeviku siia. Loe see läbi siis, kui oled selleks valmis. Kui minu abi on vaja, siis tea, et sa võid minuga alati arvestada. Ma teen kõik, mida sa palud.”
Sundides uskumatute jõupingutustega jääma end oma kohale, luges Bruce naise samme, hoides end tagasi, et mitte haarata ta sülle ning voodisse paisata. Mehe silmad hõõgusid palavikuliselt, nägu jäigastus. Ta vaatas, kuidas Claire läks lauakese juurde, võttis oma kotist mahuka nahkköites kaustiku, pani selle lauale ning suundus ukse poole.
“Mul ei olnud aega koopiat teha, seepärast, palun, ole ettevaatlik,” sõnas ta ümber pööramata.
Bruce oli ühe hüppega naise juures ja surus käega vastu ust, et seda kinni hoida. Ta tabas endalt Claire’i ehmunud pilgu ning kähistas läbi hammaste:
“Kas sa pole midagi unustanud?” Mehes pulbitsev hullumeelne soov lämmatas tema tahtejõu ja tõukas mõtlematusele.
Claire jäi meest arusaamatuses jõllitama. Ta avas suu, et midagi öelda, kuni järsku taipas. Ta kahvatus, silmad muutusid suureks ja tumedaks.
“No kuidas siis on?” irvitas Bruce, pööramata tähelepanu naise näol peegelduvale valule ja vihale.
“Ma pole sulle mingi lirva ja proovi sa vaid minuga niimoodi käituda,” sisistas Claire. “Kui sul on tarvis naist oma vajaduste rahuldamiseks, siis leia selline, kes on sellega meelsasti nõus.”
“Claire…” Mehe hääles kõlasid hoiatavad noodid ja veel midagi, mida ta ise ei tahtnud uskuda.
Üksik pisar veeres üle naise põse ja Bruce vaatas teda nagu nõiutud, suutmata uskuda, et Claire näitas välja, millist valu oli ta oma sõnadega talle põhjustanud. Mees pigistas käed rusikasse, et end tagasi hoida ning mitte pühkida see pisar naise põselt.
“Hoia ennast,” sosistas Claire. “Mul on kahju, et minu isa osutus selliseks lurjuseks ja tekitas meile mõlemale nii palju valu.”
Naise käitumisest segadusse sattunud, muutus Bruce tusaseks ning astus kõrvale. Claire avas ukse, laskus trepist alla ja jooksis tagasi vaatamata minema. Mees seisis uksel, saates naist äreva pilguga.
Väike üksik kuju kadus kiiresti vihma- ja udukardina taha. Vihmaladin ja tuule ulgumine maja ümbritsevate kõrgete mändide latvades – need olid Bruce’i ainukesed kaaslased. Üksi jäänud, ei tahtnud mees endale tunnistada, et oli valmis olnud paluma Claire’il jääda.
3. peatükk
VIHMAVALINGULE JA LÄBILÕIKAVALE tuulele tähelepanu pööramata tormas Claire Bruce’i majast välja ning jooksis mööda libedat teerada. Mingi raevu ja valuga segunenud instinkt sundis teda lahkuma. Kui rumal oli ta olnud, lootes kõigele vaatamata, et mehel on tema vastu veel mingeid sooje tundeid, et nad saavad inimlikult, ilma etteheidete ja süüdistusteta teineteisega rääkida. Aga ei, mehe solvumine ja viha on niivõrd tugevad, et ta ei suuda mõista – tema üksi pole ebaõigluse ja pettuse ohver, mitte ainult tema ei tunne valu ja kibedust, mitte ainult tema ei kannata.
Claire jooksis, surudes kotti vastu rinda. Tunded võtsid tema üle võimust, mõtted läksid sassi ega lasknud millelegi keskenduda peale tahtmise üksi olla, end tühjaks nutta ja püüda selle kõigega hakkama saada. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Aga kas aeg suudab ka valu leevendada? Kas aeg laseb leppida sellega, et ta on kaotanud selle, mida mitte kunagi enam tagasi ei saa?
Libisedes ja komistades jooksis Claire mööda auklikku teed. Ainult tahtejõud aitas tal edasi liikuda, nii moraalselt kui füüsiliselt oli ta täiesti läbi.
Hirmuäratava selgusega teadvustas ta äkki endale, et ta armastab ikka veel oma meest, vaatamata lahus oldud aastatele, Bruce’i algatusel toimunud lahutusele, vaatamata mehe põlgusele, vihale ja usaldamatusele. Ta on Bruce’i alati armastanud ja armastab ka edaspidi ning keegi peale tema ei saa heastada seda kurja, mida tema isa oli mehele teinud.
Lähenenud järsaku kohal olevale sillale, aeglustas ta sammu, seejärel jäi päris seisma ning hakkas uurima längu vajunud, vanadest laudadest tehtud rohmakat ehitist. Äike müristas ähvardavalt pea kohal, välgusähvatused lõhestasid raksatusega madalaid pilvi. Claire hüppas ehmunult kõrvale, kui hiigelsuur oks puu küljest lahti murdus ja kukkus päris tema lähedale maha.
Ta hakkas külmast lõdisema. Tema, linnaelanik, tundis end metsikule loodusele ja tormitsevale stiihiale alla jäävat. Kuidas küll suudab Bruce elada üksinda sellises inimtühjas paigas? Aga ega olegi imestada, ta on ju mägilane, siitkandist pärit, ilmselt seetõttu tunnebki ta end siin hästi.
Tugevate tuulepuhangute all võnkusid männid ning krigisesid ähvardavalt. Claire kõõritas ettevaatlikult maani paindunud okstega põõsaste poole, mille harud püüdsid kinnituda kõige ettejuhtuva külge. Niisamuti toimib ka murest murtud meeleheitel inimene, haarates viimse jõuga õlekõrrest kinni.
Taibanud, et tal pole valikut, astus Claire sillale ning kuulis ehmatusega, kuidas raksatas üks seda ebakindlat ehitist toetav tugipuu. Käiku aeglustades tegi ta veel ühe sammu. Lauad tegid jalge all kurjakuulutavat häält.
Claire ahmis kramplikult õhku. Jõuaks ta vaid õnnelikult autoni! Mitte kunagi varem polnud ta tundnud nii suurt hirmu. Järsku kuulis ta kusagilt külje pealt imelikku heli, mis sarnanes lapse nutule. Ta süda kukkus saapasäärde, hirm halvas ta täielikult. Äkki on see mingi metsloom? Näiteks puuma või panter? Kohe hüppab näljane kiskja põõsastest välja ja närib tal kõri läbi. Paras Bruce’ile, kui ta leiab tema äranäritud kondid ja hakkab nende kohal nutma, kahetsedes kibedalt, et ei suutnud teda ära kuulata ega talle andestada, mõtles Claire kahjurõõmuga.
Ta vaatas hirmunult ümberringi, kuid ei märganud kedagi, ees oli vaid tuultele avatud tee. Palvet sosistades vaatas Claire all jääraku põhjas keerlevaid sogaseid voogusid. Ajanud selja sirgu ning võttes end kokku, püüdis ta nüüd juba pidevale helile ja silla laudade kõikumisele mitte tähelepanu pöörata.
Ettevaatlikult edasi liikudes kuulis Claire äkki kõrvulukustavat möirgamist ning seisatas. Hirmust tardunud, märkas ta, kuidas tema poole tulvab võimas veevoog, pühkides oma teelt kõik ettejuhtuva. Claire’i peast käis läbi mõte, et tuleb kiiresti joosta, enne kui vesi uhub silla ära, kuid veevoog lähenes kohutava kiirusega. Sogane vesi paiskus üle silla, pehkinud palgid paindusid allapoole, valmis iga hetk murduma.
Visanud paanikas oma koti minema, püüdis Claire allalangeval sillal tasakaalu säilitada. Ta kukkus põlvili, püüdes millestki kinni haarata, kuid sel hetkel paiskus hirmuäratav möirgav veevoog talle peale. Naise meeleheitlik appihüüd mattus veemühinasse. Teda lennutati õhku nagu kaltsunukku, sealt kukkus ta sogasesse, sillatükke täis vette. Et mitte sattuda veekeerisesse ja uppuda, tegi Claire meeleheitlikke pingutusi. Ta hoidis hinge kinni ning peaaegu kaotas teadvuse. Siis tekkis aga ootamatu hingetõmbeaeg. Jäärak kulges järsult paremale ja vool kandis Claire’i selle servale. Veest välja roninud, ahmis ta õhku. Hingamisega kuidagi hakkama saanud, lükkas ta näolt märjad juuksed ning avas silmad. Külmas vees olemisest uimaseks ja nõrgaks jäänud, avastas ta liiga hilja puunoti, mis hoidis teda kärestiku ning hiiglasuure veest välja ulatuva kivirahnu vahel paigal.
Paanikale vaatamata püüdis Claire hoida, et vool teda uuesti kaasa ei viiks. Külmast hambaid plagistades vaatas ta üles. Jäärak oli üsna sügav ning kusagil ei paistnud midagi, millest oleks kinni haarata saanud. Mõnes kohas oli näha puujuuri ja kive, kuid Claire nendeni ei ulatunud. Pisarad ja vesi varjutasid nägemist, väsimus, külm ning hirm kammitsesid liigutusi. Jõudnud kivirahnu juurde, püüdis ta kogu jõudu kokku võttes nõlvast üles ronida. Vesi kobrutas endiselt tema ümber. Ta püüdis mõelda millegi hea ja väärtusliku peale oma elus, millegi peale, mille pärast tasuks elada, ning kohe meenusid talle Bruce MacAlister ja see aeg, kui nad olid veel koos ning armastasid teineteist. See andis talle jõudu. Claire otsustas tegutseda. Ei, ta ei saa, ei tohi surra. Teda