Armastada ja uskuda. Marian Lester
hetk kestaks igavesti. Kahjuks lõppes kõik väga kiiresti. Bruce läks auto juurde ning paigutas naise esiistmele. Ta tundus olevat nii ükskõikne, et Claire oleks solvumistundest peaaegu nutma hakanud. Ta oleks äärepealt hukkunud, aga Bruce… Kuidas ta küll võib olla nii ükskõikne, nii südametu? Kas tõesti pole temas alles kui mitte just armastust, siis vähemalt kaastunnet tema vastu?
Vaevalt pisaraid tagasi hoides jälgis ta, kuidas Bruce viskas auto tagaistmele tema käekoti ja nööripuntra, aga pööras pilgu kõrvale, kui mees heitis talle rooli taha istudes kiire pilgu, et mitte välja näidata, kui valusalt Bruce’i ükskõiksus teda puudutab.
Claire nõjatus peaga autoistmele ning sulges silmad. Must vesi valgus temast põrandale, ta oli läbi külmunud ja talle tundus, et ta ei saa enam kunagi sooja. Tundes Bruce’i kerget puudutust, avas ta silmad ning vaatas mehe poole, kuid too võttis kohe oma käe Claire’i õlalt.
“Kuidas sa end tunned? Kas pead vastu, kuni me kohale jõuame?”
“Pean küll, kuigi olen üleni külmunud. Ma kartsin nii väga,” tunnistas ta.
“Püüa sellele mitte mõelda. Sa jäid ellu ja nüüd on kõik möödas.” Mees lülitas süüte sisse ning hakkas maja poole sõitma.
“Ma ei suuda siiani uskuda, et sa mu leidsid.”
“Ja väga õigel ajal.”
“Aga kuidas sa taipasid, et minuga on õnnetus juhtunud? Kuidas sa oskasid mind otsida?”
Bruce heitis naise poole pilgu, millest viimane ei osanud midagi välja lugeda.
“Kas sel on mingit tähtsust?”
Claire vaatas mehe nägu, lootes näha endist Bruce’i – tähelepanelikku ja õrna meest, keda ta nii hästi tundis ning armastas. Kuid seda Bruce’i enam ei olnud. Tema kõrval oli hoopis teine inimene.
“Tegelikult ei ole,” nõustus ta sügava ohkega.
Bruce juhtis vaikides autot mööda kitsast auklikku teed, Claire aga tundis iga müksu oma kurnatud läbikülmunud kehaga. Värin muutus tugevamaks, hambad plagisesid. Ta oleks nii väga tahtnud, et Bruce peaks auto kinni, embaks teda tugevasti ja soojendaks oma kehaga. Ning ütleks, et neil saab kõik korda.
Claire sõitles end rumalate mõtete eest. Bruce on temast nüüd eemal ja kättesaamatu nagu kauged tähed.
Lõpuks jõudsid nad maja juurde. Mehe külmusest solvunud, püüdis Claire iseseisvalt autost väljuda, kuid vaevalt jalgadega maapinda puudutanud, hakkasid ta põlved nõtkuma ning ta oleks kukkunud, kui Bruce poleks teda sülle võtnud. Mees kandis ta majja ja suundus otse vannituppa. Ühe käega Claire’i toetades avas Bruce dušikraani. Sel ajal, kui ta võttis naise seljast märgi määrdunud rõivaid, mõtles Claire vaid sellest, kui ükskõikselt mees seda teeb. Tema liigutustes ei olnud piisakestki soojust. See-eest oli vesi soe ning see mõjus naisele nagu tervendav palsam.
“Seisa sirgelt,” ütles Bruce järsult ja Claire hakkas uuesti värisema. “Ma tulen kohe tagasi,” lisas ta ning tõmbas vannikardina ette.
Jõuetuna vajus naine põrandale, haaras kätega põlvede ümbert kinni ja toetas pea vastu põlvi. Magus tukastus haaras ta oma embusse. Järsku Claire tundis, kuidas kellegi tugevad käed püüavad teda püsti tõsta. Ta lõi vastu neid, püüdes neist vabaneda.
“Claire, ära käitu nagu laps!” kuulis ta kurja häält.
Avanud silmad ja näinud Bruce’i, läks Claire esimest korda selle raske päeva jooksul endast välja.
“Ma ei suuda end liigutada, ma olen surmavalt väsinud ning läbikülmunud, jäta mind rahule! Sul on ju ükskõik, mis minust saab, ei maksa siin hoolitsevat meest mängida!”
Bruce ei öelnud selle peale midagi, vaatas naist vaid terase ükskõikse pilguga nagu arst, kes hindab patsiendi seisundit.
See ükskõiksus pahandas Claire’i veelgi enam. Esimest korda pärast nende tutvumist seitse aastat tagasi vaatas mees teda ihaldamata. Ja see solvas naist. Kui talle meenus tema alastus, ristas ta rinnal käed.
“Bruce, ma suudan ise enda eest hoolitseda. Ma ei vaja su abi.”
Mees hakkas naerma. Tema naer meenutas kuivade lehtede krabinat sügiseses metsas.
“Mina arvan teisiti. Sa ei ole praegu sellises seisundis, et jonnida. Tähtis on, et sa ei jääks kopsupõletikku. Selleks pead sa korralikult sooja saama.” Bruce hakkas saapaid jalast tõmbama, pööramata naiselt pilku.
Suutmata seda rohkem välja kannatada, tõmbas Claire vannikardina ette ning nõjatus vastu seina.
“Ma juba ütlesin, et ma ei vaja sinu seltsi ega sinu abi.”
“Sul ei ole valikut.” Märgades teksades ja särgis astus Bruce naise juurde duši alla.
“Sa oled üleni mudane. See on ainuke viis sind samal ajal pesta ning soojendada.”
“Jäta mind rahule!” karjus Claire.
Mees ei pööranud naise sõnadele mingit tähelepanu.
“Sa oled ju mudast vett neelanud,” ütles Bruce.
“Mis see sinu asi on?” nähvas Claire. “Ole kena, kao siit minema!”
“Kas sa tõesti häbened mind? Võib arvata, et ma pole sind alasti näinud! Või ootad sa, et ka mina võtaksin end riidest lahti?” Bruce hakkas pükse lahti nööpima. “Veame kihla, sa tahaksid teada, kas sa erutad mind veel kui naine? Ei maksa end meelitada. Pärast pikki kasinuseaastaid erutab mind iga paljas eit, isegi kui ta on kole nagu surmapatt. Noh, kas oled rahul?” Bruce valetas ja ta teadis seda, aga nagu saatan oleks tema sõnu seadnud, sundides inetusi rääkima, et valusamini salvata.
“Sinust on julmur saanud.”
“Mul olid head õpetajad. Aga ma võin sulle kasulik olla,” irvitas mees.
Claire pööras Bruce’i poole selja ning toetas jõuetuna otsmiku vastu jahedat seina. Solvumis- ning enesehaletsuspisarad kõrvetasid ta silmi.
“Jäta mind rahule,” palus ta sosinal. Võitluseks oli ta jõud otsas.
“Ma ei saa, lapsuke. Ma ei saa, ei maksa paluda.”
4. peatükk
CLAIRE EI VAADANUD Bruce’i poole, isegi siis mitte, kui mees tõmbas ta seina äärest püsti ja keeras näoga enda poole. Ta sulges silmad, püüdes näida niisama ükskõikne kui Bruce, kuid see ei olnud kerge. Hoolimata oma endise naise uhkusest ja tagasihoidlikkusest, tõmbas Bruce tema käed alla. Pööramata Claire’ile vähimatki tähelepanu, pesi ta tema juukseid lõhnava šampooniga ning hakkas oma tugevate kätega peanahka masseerima. Mälestused nende kunagisest lähedusest, nii hingelisest kui füüsilisest, kõik need aastad hoolikalt alal hoitud, vallutasid Claire’i meeled. Naine püüdis neid eemale ajada, kuid tulutult. Talle meenus nende ühine elu, selle kõige meeldivamad, kõige intiimsemad hetked, mis on nüüd igaveseks kadunud.
“Ma suudan ka ise end pesta,” ütles Claire.
“Lõpeta ükskord see vastupuiklemine, sa vajad mu abi.” Pigistanud peopesadesse hästi lõhnavat vedelat seepi, alustas Bruce pesemist. Kasutades oma karedaid peopesi pesukäsnana, hakkas ta naist seebitama.
Nende kehad puutusid kokku. Mööda Claire’i selgroogu jooksis värin, aga kas see oli tahtmisevärin või külmavärina järelkaja, seda ta ei teadnud. Bruce kummardus, et pesta naise niudeid ning tuharaid. Kuumad sädemed läbisid Claire’i keha, nende päritolus ei olnud enam kahtlust. Ta hammustas huulde ja hoidis end vaevu tagasi, et mitte viskuda mehe embusse, püüdes üles leida kas või raasukegi sellest armastusest, mida ta mäletas ning mida hoidis alal oma südames. Kas tõesti suutis Bruce oma hingest hävitada kogu õrnuse ja armastuse tema vastu? Kas tõesti on tema viha nii suur, et see on kogu tema olemuse täitnud ega ole teistsugustele tunnetele mingitki kohta jätnud?
“Mulle ei meeldi see, mida sa teed,” valetas Claire mitte väga veenvalt, tundes, et veidi veel – ja ta hakkab mõnust nurru