Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“. Johannes Anyuru
jooksid läbi kevade ja kasvavate, ümber kasarmute mähkuvate pärastlõuna varjude õhtusse. Värskelt paljaks aetud peadega kadetid ei teinud sõjalise baasõppe ajal muud kui jooksid. Nad jooksid kasarmuõues oma hallis dressis ikka ringi ja ringi. Jalge all krudises kruus, nad jooksid, kui tuli öö ja suvi taganes ja lehed jälle kollaseks läksid ja maha langesid, teisel Kreeka-aastal. Nad jooksid ja kuulsid, kuidas instruktor karjub:
„Sõjalise baasõppe ülim eesmärk on lennukadettide isiksuse kasvatamine. Kadetile tutvustatakse sõjaväelist eluviisi, sõjaväelist kohusetunnet, ta pühendatakse akadeemia harjumustesse ja tavadesse.”
Nad jooksid ja hingeõhk tõusis suust nagu suits ning hajus õhtutaevasse ja ta koperdas omaenese jalgade otsa ja vaatas üles ja nägi, kuidas nende kohal rulluvad laiali lumehelbed. Nüüd mäletab ta seda nii. Et nagu nad oleksid peatumata jooksnud terve aasta. Ta mäletab üht päeva, kui rühm teise kursuse kadette khakivärvilistes vormides üle kasarmuõue läks, nad peatusid ja näitasid näpuga kalamaimude poole, kes muudkui jooksid õue peal, aga ta ei tea, kas ta on sellel pildil üks jooksjaist või üks vanematest kadettidest, kes pealt vaatavad, kas see toimus hiljem. Ta ei mäleta. Ta hoiab sigaretti käes, kätt vastu otsaesist, ülekuulaja lükkab tema poole veel ühe foto, ta vaatab seda, ülekuulaja koputab kõvasti vastu pilti.
„Kas sa väidad, et see ei ole sina?”
Pildil kannab ta Hellase lennuväe suvevormi. Vööl ripub lühike saabel. Tal on peas nokaga vormimüts.
„See olen mina.” Ta võtab foto, hoiab enda ees. „See olin mina.”
„Räägi, mida te sõjalises baasõppes tegite.”
„Jooksime.”
Kevadel vajus ta kokku ja lamas, selg vastu vappuvat maad, ragisevat kruusa. Üleval sõudsid mööda pilved ja kui need talle nüüd meenuvad, siis mõtleb ta: Nimbostratus: kihtsajupilved, mis kogunevad ühtlaseks vaibaks ja on neid läbivate sademete tõttu hajusad – hiljem läbisid nad kõrvuti lennutundidega ka meteoroloogia algkursuse, omandasid teadmisi taeva, tuulte, vihma kohta. Ta oli teel. Foto tema käes püüab laes rippuvast pirnist langeva valguse, halli valguse triip libiseb üle noore kadeti näo ja ta teab, et need mehed siin ei saa kunagi aru, et nad vaatavad neid fotosid ega mõista taeva ja päikese jõudu, mis sundis teda pöörduma tagasi siia, nende sõdade, selle ohu juurde. Cumulonimbus: rünkpilved, mille ülaosa on kihiline ja lame, pilved laotuvad rünkade ja kohevate tornidena laiali. Ta vaatab hetke ülekuulajat, siis jälle fotot. Ta nõjatub kõva puutooli seljatoele, pilt ikka käes. Rünkpilvedest langevad sademed, mis maapinnale ei jõua.
„Me jooksime,” sõnab ta veel kord, turtsatab ja tõmbab läbi naeru ninaga, ja raputab pead. Ta jääb vait, vahib lauda.
Selja taga kiire liigutuse heli. Kohisev, otsekui süsihappegaasiline tuimastus, mis levib mööda käsivarsi ja jalgu, ta tunneb, kuidas ta toolilt maha libiseb ja see juhtub justkui tasakesi, nagu unes, kuidagi on see juhtunud juba enne, kui see juhtub.
Ta lamab põrandal ja vaatab laes rippuvat elektripirni. Kuklas terav sähviv valu, mis mööda selgroogu alla kiirgab. Kingad kraabivad jõuetult betoonpõrandat, kui ta üritab end püsti ajada.
Pimedus.
Vastu kukalt virutas vahimees mingi asja, arvatavasti püstolipäraga.
P kuuleb, kuidas ülekuulaja räägib, tema sõnadel puudub tähendus, need on ainult helid, häälikud.
Pimedus.
Pea tuikab. Keha on kohmakas, ei kuula sõna.
„Tõuse üles.”
Ülekuulaja kõneleb nii, nagu õpetaks andetule õpilasele, kuidas võtta tantsupoosi. P jääb lamama, kingad kraabivad, kraabivad põrandat. Tool lendas ümber, see vedeleb tema kõrval. Vahimees tõstab tooli püsti ja P tõmbub kerra, sest kiire liigutus paneb arvama, et tuleb veel üks löök. Siis hiivab vahimees P kättpidi üles, hoolimatult ja lihtsalt, ning paneb toolile istuma. Keel paistes. Ta katsub käega ettevaatlikult kukalt ja sõrmedele satub midagi kleepuvat. Ta vaatab oma sõrmi, mätserdab mingis šokeeritud imetluses pöidlaga natuke aega vere sees ringi. Meenub lapsepõlv. Meenub mees, kes ei olnud tema isa, mees, kelle juures ta palju aastaid elas. Ta pigistab silmad kõvasti kinni. Suus raua maitse.
„Kas jätkame?” Ülekuulaja kuivatab särgivarrukaga otsaesist ja vaatab justkui bürokraatlikult ja mõtlikult kausta.
„Võta kingad jalast,” ütleb ta. „Võta kingad jalast ja riided seljast.”
Mustvalge pilt. Rannal seisab noor ujumispükstes Aafrika mees. Ta on peaaegu skulptuursel viisil lihaseline ja vaatab kaamerasse. Päike paistab otse selja tagant, mis loob tunde, et suvetaevas on hallist teralisest materjalist tunnel. Mees seisab rannal, tema varbad vajuvad niiskesse liiva.
Mustvalge pilt. Kruusasel väljakul kükitab kolm musta meest. Nende oliivrohelised riided on fotol tumehallid. Nende näod on karmid, tõsised, silmavalged valendavad.
Veel fotosid. Kreeka lennuväe kadetid, kes ronivad mööda võrku, jooksevad männimetsas, läbivad takistusradasid: ühel pildil hüppavad nad mööda laiali paigutatud betoonplaate ja nende peegelpildid paistavad mudases vees hallide hägusate valguslaikudena. Nagu mälestused.
Heledaks tõmbunud värvifoto. Ujula, väljas, paljast betoonist hüppetorn, basseini põhjas tumedate joontega maha märgitud kaheksa rada. Vesi hall nagu taevas.
Ei ühtegi kadetti.
Üles, tuppa hõljus peenike sääsevõrk. Hetkeks nägi poiss väljas õhtut, kuidas see eemale sirutus, violetne ja lõputu. Päike silmapiiri kohal oli põlev armulaualeib. Poiss istus madratsil, ta toetas lõuga põlvedele. Tema nahk lõhnas kariloomade, kuivanud rohu, savi järele. Ta ise tõmbas võrku servast kinni hoidvad naelad välja. Kui mees enne koju tuleb, kui ta võrgu tagasi jõuab panna, siis võib ta öelda, et tuul tõmbas. Ta tahtis näha taevast, selle sisse kaduda. Ta käed olid ümber põlvede.
Keset lage rippus elektripirn, juhe oli keeratud ümber laetala ja torgatud kontakti, mis õues oli ühendatud diiselgeneraatoriga. Ta nihutas end, proovis mitte istuda reisi ja sabakonti katvatele sinikatele. Ta ütleb, et tuul puhus nii, et naelad tulid lahti. Naabri koer haukus. Uks avanes. Mees tuli koju.
Mees võttis pintsaku seljast. Kingad olid mudased ja suured ja kuidagi kohmakad, püksid kulunud, kuid teravate viikidega. Poiss tõusis püsti ja tõstis ahjust välja põletatud savist kausi, kauss oli kuum, ta võttis käte kaitseks lapi. Kõike seda mingis mälestuste mälestuses, virvendavates filmikaadrites, nüüd merest ja tuulest pleekinutes. Mees istus laua taga, ta vahtis poissi, alahuul ette lükatud ja käed laual. Tema kohalolek oli nagu oleks kõrvus unnanud, tundus, et seinad painduvad sissepoole nagu trumminahad. Nad ei rääkinud teineteisega. Poisi nägu oli kohati paistes, ta nägi seda kooli vetsu peeglist. Ta tõi madratsi kõrvalt alumiiniumtaldriku, sai paar lusikatäit toitu. Nad sõid kätega, mannapudingit, nagu tavaliselt, tegi poiss süüa, kui koolist tuli, samal ajal kui mees, kes töötas koolis õpetajana, läks küla pubisse oma õlut ja palmiviina jooma.
Nad istusid seal, nii nagu alati. Nad sõid, samal ajal kui päike loojus, mees, poiss, kaks venda. Nende vanim vend John jäi riiki nimega Birma, kus ta oli võidelnud sakslaste vastu, ja nende isa suri malaariasse ühel päeval, kui poiss oli väga väike, nii et suurte mudaste kingadega mees oli pere vanim mees. Poiss lõpetas söömise, kui kuulis, et mees tõuseb. Poiss istus kangestunult, näputäis pudingit sõrmede vahel ja pilk plekktaldrikul tema jalge vahel. Ta kuulis vastu lauaplaati kolksatava pudeli häält, valamise häält. Ta piilus akna poole, päikeseloojangu poole, mis tuli nii kiiresti, nagu oleks keegi oma suure käe taeva peale langetanud. Huul oli paistes, kui ta pudingit suhu torkas, siis pudises osa maha. Ta kraapis selle ruttu kokku, limpsis sõrmed puhtaks. Neelamishääled olid kleepuvad, niisked.
„Tule siia!”
Sääsevõrk kummus tuules, ta lihtsalt istus seal, vahtis taevast.
„Jäta see taldrik, tule siia ja istu.”
Ta tahtis olla lind. Mees lõi jalaga tooli, nii