Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“. Johannes Anyuru
Pooleldi kabiini klaasi päikesepeegelduse tagant nägi ta lendamas teiste T-37 lennukeid, diagonaalses rivis, üle mägede. Ta tõmbas juhtkangi enda poole, tõusis ülespoole tormist, kus helkisid, helkisid hõbedased helbed.
Ta ärkas keset sügavat hingetõmmet omaenese voodis. John kirjutas, et on P üle uhke. Otse koidu eel. Ta libistas end narilt alla, ettevaatlikult, et teisi mitte äratada, seisis akna all ja vaatas tumedat talvetaevast. Oli tuhande üheksasaja seitsmekümnenda aasta lõpp. Ta oli sügaval reaktiivlennukiga lendamise päikesetunnelis. Kreeklased pakkusid talle võimalust hakata hoopis helikopteri- või transpordilennuki piloodiks, aga tema lõi kannad kokku, ajas selja sirgu ja vastas kõva häälega – ta peaaegu hüüdis kirjutuslaua taga istuvale administraatorile: ma olen hävituslendur, sir. Ta ei kartnud surma reaktiivlennuki kitsas kabiinis, ta kartis, et talle ei anta võimalust olla taeva surmav relv, päikese poeg, oma riigi uhke kangelane. Ta seisis, laup vastu aknaklaasi, hingas sellele udu. Oli natuke jahe. Ta mõtles oma isale, kelle nägu ta ei mäletanud – ta oli vaid kolm või neli aastat vana, kui surmateade saabus. F, üks tema paljudest vendadest, tõmbas ta ühel päeval kõrvale ja ütles: „Meie isa on surnud.” Ta ei saanud tookord aru. Ta mäletab, et kõht oli tühi ja ta sõi õhtusöögi ajal palju, sest kellelgi teisel ei olnud isu. Paar päeva hiljem oli ta ema majast minema kolinud koos vennaga, kes tema lapsepõlve põrguks muutis. Ta hingas, pani käe valge hämu sisse. Kui ta käe ära võttis, siis meenutas jälg laialiaetud sulgi, sabasulgi.
Cessna T-37 oli Ameerika lennuväe jaoks konstrueeritud kerge kaheistmeline õppelennuk. Lennukil oli kaks Continental-Teledyne J69-T-9 turboreaktiivmootorit, mis olid lepingu alusel ehitatud Prantsuse ettevõttes Turbomeca Marboré. Lennuki tühimass oli 2,27 tonni, maksimaalne kiirus 628 kilomeetrit tunnis. Istmed paiknesid kõrvuti, mis võimaldas õpilasel ja instruktoril lähemalt suhelda kui sellises lennukis, kus istmed on paigutatud üksteise selja taha. Lennukõrguse ülempiir umbes 25 000 jalga.
Altocumulus. Kõrgrünkpilved. Varjutavad hallikasvalged kuhilad, pilveviirgude vahel ere päikesevalgus.
T-37 mootorid olid isegi päris hävitajatega võrreldes erakordselt häälekad: kui õhk lennuki saledatesse turboreaktiivmootoritesse imeti, kostis sealt kõrge, vali, kriiskav heli, ja et mitte kurdiks jääda, kandis maapealne meeskond, kes startivate või maanduvate T-37 õppelennukite läheduses töötas, kõrvaklappe.
Kurnatud uni. Ta kihutas läbi taevaste, mida läbistasid trajektoorid, paraboolid, kõverad.
Neil oli üks lennuharjutus, kus kokpiti klaasist kate tõmmati seestpoolt üle musta kangaga ja lennata tuli radari ja kõrgusnäidiku järgi. Kihutati läbi tihke pimeduse.
„Miks sa tagasi tulid?”
Väikene ülekuulamisruum on nüüd niiske ja rõske, nagu oleks öö kooruva värviga lagedatesse seintesse kinni jäänud. P hõõrub oma paljaid käsivarsi.
„Miks sa Aafrikasse tagasi tulid?”
P nopib juustest paar täid, surub käed põlvede vahele, et need sooja saaksid ja enam ei väriseks. Tema keha on õõnes kuivast savist skulptuur. Ta närib küüsi. Ta ei ole see paljas, sügelev, köhiv, nuttev keha. Ihu haiseb tehnilise piirituse järele. Eile andis valvur talle niiske vatitupsu ja käskis end piiritusega üle hõõruda, et täidest lahti saada. Tema aluspüksid on märjad. Valvur kastis ka need tehnilise piirituse sisse. Ülekuulaja vaatab teda ja turtsatab naerda. P-d tabab mõte, et see kõik on siin tansaanlaste teater, et võib-olla oli teater ka kiri, kus talle Lusaka lähedal tööd pakuti. Ta mõtleb, et Sambia või Tansaania salateenistus avastas tema tööotsimiskuulutuse ja vastas sellele, et teda siia saada.
„Kelle heaks sa töötad?”
„Ma pidin mürgilennukit juhtima. Ise nägite kirja.”
„Sa olid Euroopas. Roomas. Sa olid Itaalias, NATO liikmesriigis. Teises NATO liikmesriigis said sõjaväelise väljaõppe. Sambia on sotsialistlik vabariik. Sa otsustasid Aafrikasse naasta, et puuviljaistandustes taimekaitsemürke pritsida.”
„Jah.”
P taga seisev vahimees paneb käsivarre talle kaela ümber ja tõmbab tahapoole, nii et ta ei saa hingata. Ta vehib laua all jalgadega, proovib end lahti kiskuda, ülekuulaja tegeleb oma paberitega.
„Me tahame, et sa räägiksid, kelle heaks sa töötad. Siis võid minna.”
P silme ees läheb mustaks, ta tunneb, et kõri on purunemas nagu jäme oks, mida keegi pooleks murrab, paljad kannad kraabivad betoonpõrandat. Ülekuulaja annab vahimehele märku, too laseb P lahti ja astub tahapoole.
„Mida sa mõtlesid, kui teada said, et Obote on kukutatud?”
P nõjatub lauale. Köhib. Ta proovib neid päevi meenutada. Nüüd, hiljem, ei saa ta aru, kuidas ta ei näinud, et riigipööre tuleb, kuidas ta nii pime oli. Ta mäletab üht teist päeva. K tuli, juuksed tänavalaternate valguses hüplemas, pikk must seelik jalge ümber lendlemas, neiu istus P kõrvale, ütles tema nime, ta oli P-st kaks aastat noorem, õppis ülikoolis kirjandust ja kui K ta nime ütles, siis oli tal tunne, nagu mähkuks ta pilvedesse ja päikesepaistesse ja mõnikord mõtles ta noil tundidel, et tahab neiu juurde jääda, et ta ei taha Ugandasse tagasi minna, et seal lennuinstruktoriks saada. Nad istusid Ateena kesklinnas parlamendi ees Konstitutsiooni väljakul pargipingil, ilm oli külm, ta kandis piloodijakki, seda oranži voodriga oliivrohelist jakki.
„Kas sa pead pärast lõpetamist tingimata ära sõitma?”
Linnud nokkisid kohvikulaudadelt toidujääke.
Ta püüab meenutada. Ülekuulaja vaatab teda. Ta mäletab, kuidas ta silitas surmamasina metallist nahka, neetide kühme, kuidas ta õhuvõtuavadest natuke liiva pühkis, kuidas ta alati veel ühe ringi tegi, kõik uuesti üle kontrollis, koputas siin, kuulatas, koputas seal. Ta mäletab, et istus ühel päeval kruusal, pea põlvede vahel ja jooksu veremaitse suus, ja silma tulid pisarad ja oli tunne, et temast voolavad välja hoobid, lapsepõlv, kõik, et suur andeksandmine ja halastus ulatuvad kosmosesse välja. Oli viimane talv enne Ugandasse naasmist. Seitsmendal aprillil tuhat üheksasada seitsekümmend üks pidi temast saama väljaõppinud hävituslendur ja Uganda lennuväe ohvitser.
„Võta üks suits.” Ülekuulaja viskab lauale sigaretipaki. P võtab ühe suitsu ja torkab suhu. Välgumihklit tal muidugi pole, ta vaatab ringi, mõtleb, et küsiks ülekuulajalt tuld, aga mingi hajusa hirmu tõttu ei tihka.
„Kus su viisakus on?” sisistab ülekuulaja valvurile, „paku mehele tuld,” vahimees kummardub ja süütab P sigareti. P ei tea, kas see on sama mees, kes oli eile ülekuulamise juures, või on see keegi uus, ta pole õieti kellegi nägu näinud. Ta tõmbab paar kiiret mahvi.
„Mida sa mõtlesid, kui sõjaväelisest riigipöördest kuulsid?”
Mida ta mõtles. Ta lamaskles lennuväeakadeemia peaukse juures pingil. Tal olid jalas pikad püksid ja seljas pika varrukaga särk, oli külm jaanuaripäev, kolm kuud lõpueksamiteni, ta vahtis hallusesse, laskis pulsil langeda. Käed olid põimitud kukla taha, ta oli jooksnud veidi vähem kui kümme kilomeetrit. Tema juurde sörkis kreeklane, esimese aasta kadett, kalamaim.
„Kas sina oled Uganda kadett?”
P haigutas demonstratiivselt, enne kui vastas.
„Jah,” vastas ta, „jah, kalamaimukene, olen küll.”
Üle lennuväebaasi kandusid väljaõppega lõpule jõudnud kreeklaste juhitud lennukite F-86 ülehelipaugud ja hajusid kauguses.
„Vabandust, et ma segan.”
Esimese aasta kalamaim seisis, käed selja taga, noor, kitsa näo ja suure lõuaga poiss, suu poollahti, ta niheles ja vaatas maha.
„Ma olin täna öösel valves,” ütles poiss, aga teda katkestas terve rühm esimese aasta kalamaime, kes ümber nurga tulid. Kruusa peal trampimise heli kasvas ja kustus. Psarades. P püsis liikumatult lamaskil, pilk kaugusesse suunatud.
„Raadios öeldi, et Ugandas toimus riigipööre.”
Nüüd seiras P poissi pooleldi suletud silmalaugude alt ja tundis,