Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“. Johannes Anyuru
kirja läbi lugenud, otsustas ta, et on lõpuks aeg teatada kreeklastele otsusest, mille ta vastu võttis, kui riigipöördest teada sai, akadeemia peaukse juures trepil. Ta läks kontorisse ja ütles administraatorile, et tal ei ole võimalik pärast kooli lõpetamist koju tagasi pöörduda, et ta on sunnitud Ateenasse jääma. Administraator kutsus sõjaväepolitsei ja palus P-l asjad kokku pakkida. Alguses arvas P, et nad saadavad ta kohe tagasi. Ta seisis tormleva südamega oma nari juures ja loopis riideid ja dokumente vanasse reisikotti, millega ta akadeemiasse oli tulnud, aga selgus, et kreeklased kavatsesid ta lihtsalt ümber kolida tühja majja, mis kuulus lennuväe omandusse. Majas oli jahe, arvatavasti seda talvel ei köetud. Ta ei teadnud, milleks kasutati maja enne, kui tema siia tuli. Arvatavasti kartsid kreeklased, et ta nakatab oma meelsusega kursusekaaslasi. Uduvihm kastis aeda, ta nägi, kuidas piisad raudaia taga tänavalaterna valguses helgivad. Ta tõmbas käega üle talvise vormi püksisääre. Ta oli merehätta sattunud taevajumal, potentsiaalne diplomaatiline kriis. Huvitav, miks keegi tema kursusekaaslastest samamoodi ei käitunud, miks nemad ei öelnud, et ei kavatse Ugandasse naasta. Ta lülitas sisse raadio, mis seisis raamaturiiulil Platoni, Herodotose ja talle tundmatute autorite vanade köidete vahel. Ta keeras BBC peale ja istus tagasi aknale. Ilmateade teiselt poolt maakera rääkis üle Uus-Meremaa liikuvast tormist. Ta mõtles, et Idi Amini võim üle poole aasta ei kesta. Tuleb oodata.
Uued uudised tulid Ugandast alles paari nädala pärast, ühel veebruari keskpaiga õhtul. Kampala ühe elamurajooni lasteaia juures olid toimunud lahingud, kokkupõrked Obotele lojaalsete sõdurite ja Uganda armee vahel. Kuulates istus P köögilaua taga ja sõi. Ta mälus sitket lihatükki, keeras nuppu, et raadiohäältele selgemat kohta leida. „Kohalikud elanikud kükitasid hirmunult, kui mässajad ja režiimile ustavad sõdurid tsiviilelanikele mõtlemata automaatrelvadest tule avasid. Lahingute ajal võttis Amin Obotelt ametlikult üle seadusandlikud õigused, saatis laiali parlamendi ja määras ise end riigipeaks, relvajõudude ülemjuhatajaks ja kaitseministriks.” Hääl kadus krabinasse, P sõitis kahvliga mööda taldrikut, kui diktori hääl uuesti kuuldavale ilmus, oli see õõnes ja metalne, sel puudus inimlik kõla. „Amini valitsusväed piirasid sisse ja süütasid hoone, kuhu olid varjunud Obotele ustavad üksused.” P keeras raadio kinni. Ta tõusis jälle püsti, tunnetas ebameeldiva selgusega oma keha, lihaseid, nahka, küüsi. Ta mõtles, et Obote on lango nagu ta isegi ja et see tähendab midagi, et riigipööre on selle magnetiseerinud ja raskuse külge pannud. Ma olen lango. Ta seisis raamaturiiuli juures ja väänutas silmade ees oma kätt, pigistas rusikasse ja tegi lahti. Tal oli rahvas.
Mõnikord öösiti tuli tema juurde K. Varem olid nad kohtunud vaid hotellides ja restoranides. Nad lamasid vaikselt ja kuulasid teineteise hingamist. K küsis: „Oma perega oled rääkinud?”
P puudutas sõrmeotstega neiu suud, K keeras end selili ja vaatas aknast pisikest taevaruutu. P vastas: „Ma ei saa neid kätte.”
K perekonnaga ei olnud ta veel kohtunud. Ta oli neiu saladus. Neiu silmad olid sumedad.
„Ma olen Idi Aminiga ühe korra kohtunud,” sõnas P. „Ta käis Ugandas meie väeosas, kui ma aega teenisin. Ma sõin temaga ühe laua ääres.” P naeratas ja pööras näo neiu poole, vaatas tema profiili. Ta sai aru, et K tajub noormeest vallanud jäist hirmu ega tea, mida sellega peale hakata, mida see tähendab.
„Jää siia,” ütles neiu.
„Kas sa sõitsid ka teiste lennukitega peale nende, mis siin kirjas on?” Ülekuulaja on võtnud P lendude logiraamatu. Ta on mererohelist kaustikut juba mitu minutit lehitsenud, samal ajal kui P rääkis riigipöördest, oma mõtetest sel ajal, nüüd paneb ülekuulaja kaustiku nende vahele lauale, surub peopesad vastamisi, nõjatab käed vastu huuli, preesterlik žest, vaagides mingit müsteeriumi, oodates.
P keerab kaustiku enda poole, et saaks seda lugeda. Ta lehitseb seda, vaatab tulpasid, kuhu on kirjutatud lennukite tüübid, kellaajad, lennuharjutuste juhendajate nimed. Ta ise täitis pärast iga lendu pisikesi ruute püüdlikult maalitud kreeka tähtedega.
„Sõjalennukitega sa ei sõitnudki?”
„Õppelennukid on sõjalennukid.” P libistab sõrmeotstega üle tindiga tehtud märkmete. „T-42. T-37.”
Ülekuulaja lehvitab tõrjuvalt käega. „Sa tahad öelda, et kreeklased isoleerisid su?”
„Nad ei tahtnud, et ma oma kursusekaaslastega räägin.”
„Sest sa olid Amini vastu?”
P paneb logiraamatu kinni ja lükkab tagasi ülekuulaja poole.
„Sest ma ei tahtnud tagasi minna.” P hingab peopesadesse, et end soojendada, ta vaatab seina ülekuulaja selja taga, sinise värvi latakaid, mis maha kooruvad. Ta mõtleb, kas värv tuli lahti, kui vastu seina heideti alasti kehasid nagu tema enda oma. Kui murti luid, kui lõhenes nahk.
„Sinust oli julge neile öelda, et sa ei taha Amini Ugandasse tagasi minna.”
„Kas ma võiksin oma riided saada?”
Ülekuulaja avab uuesti logiraamatu, lehitseb seda, proovib kreeka tähti lahti mõtestada, nagu oleks sinna kirja pandud mingi salakood.
„Kas ma ei võiks oma riideid saada? Mul on külm.”
„Sinu riided on täisid täis. Sa ise oled üks täi. Sa oled fašist. Sa valetad. Mida kreeklased selle kohta ütlesid, mis Ugandas toimus?”
„Mitte midagi.”
„Viimast korda lendasid sa veebruari algul? Kas see vastab tõele? Kas ma loen siit õigesti?”
„Nad ei lubanud mul enam lennata, kui ma ütlesin, et ei kavatse tagasi minna.”
Igal hommikul käis ta maja ümbritsevas pargis jooksmas. Mõnikord jooksis ta mitu tundi. Esimest korda elus ei olnud tal päevi millegagi täita. Ketside all ragises niiske kruus, okste vahelt paistis võõras ja valge päike, ta jooksis läbi tiheda, ühtlaselt paksu rahu, vaikuse ja loiduse, mis ümbritses tema hingamist ja põntsuvaid jalgu nagu glütseriin. Ühel päeval, kui ta pärast jooksuringi verandal istus, kerkis peas tuhmilt kohiseva toonina jälle paanika, mis mõnikord täielikku kurnatusse kadus. Ta ei suutnud seda tunnet kontrollida, ei osanud sellega ümber käia, ei teadnud, mida peaks tegema. Ta tahtis rääkida oma ugandalastest kursusekaaslastega, tahtis teada, mida akadeemias räägitakse, mis toimub Ugandas. Ta toppis särgi dressipükstesse. Riigipöördest oli möödas üle kahe nädala. Ta nägi, et keegi tuleb aia tagant, avab värava ja astub mööda kruusateed maja poole. Tulija oli üks tema lennuinstruktoritest, kreeka piloot, P tõusis ja andis au, jäi valveseisangusse.
„Vabalt.”
Kreeklane heitis P-le isaliku, pahase pilgu. „Mida sa teed?”
P vaatas oma jalgu, kortsutas kulmu, seisis tükk aega vaikides, ütles: „Mida te silmas peate, sir?”
„Sa kirjutasid alla lepingule, kus sa lubad lennata hävitajaga Uganda lennuväe koosseisus. Sellepärast sa Kreekas oledki.”
P ei teadnud, mida öelda, ta oli vihane, närvis, ta tundis, kuidas mööda selga nirisev higi nahka jahutab.
„Pärast seda, mis sa teinud oled, veab sul kõvasti, kui sind kusagil teisel pool maakera lennuvälja koristajakski võetakse.”
P-d üllatas, kui lihtsalt mõistab tema otsuse hukka mees, kes teda kunagi lendama õpetas. Kas nad ei saa aru, et tal pole võimalik Ugandasse tagasi minna, et mitte ühelgi ugandalasel pole võimalik tagasi minna?
„Kas sa Kreeka diplomaatilistele suhetele Ugandaga üldse oled mõelnud?”
„Jah, sir.”
P lausus seda vaikselt. Ta tõstis pilgu, kissitas silmi träpsulise taeva, pilvede, valguse poole kreeklase pea kohal. Mingis mõttes on instruktoril õigus. P on sõdur, mitte poliitik. Teda on treenitud kuuletuma, mitte ise otsuseid vastu võtma. Instruktor seisis endistviisi, sõrmed selja taga kokku põimitud. Ta ütles väga ametlikult ja uue, jäiga distantsiga hääles ja olekus, et P peab viibima isolatsioonis, kuni kreeklased on välja mõelnud, mida temaga peale hakata, ja et Uganda võimud ei ole veel tema otsusega kursis.
„Sa