Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“. Johannes Anyuru
ära joosta, ära lennata. Mees hoidis näo ees plekktassi ja vahtis, nagu otsiks midagi selle hallilt tuhmilt pinnalt.
„Miks sa mulle otsa ei vaata? Ma olen sinu vend.”
Laud nende vahel oli tehtud tumedast jämedakoelisest puust. Sooned paistsid ühtlases loojanguvalguses punased. Poiss nokitses küünega lauaplaati. Pääsu pole. See on elu, sa oled selles põrgus üksi. Mees jõi tassist ja lajatas selle lauale, vedas hammaste vahelt õhku, heli, mis tähendas idiootlikku jõnglast, hellitatud jõnglast, kelle eest perekond on sundinud teda hoolitsema. Poisi käsi värises, kui ta pudelit tõstis, ta piilus uuesti akna poole, päikese poole, mis nüüd paistis kitsa tuletriibuna kõrge rohu sees. Ta valas juurde. Ettevaatlikult, ta ei ajanud maha. Ta keeras korgi peale.
„Mul on kurvad uudised,” ütles mees. Plekktass nägi tema paksude sõrmede vahel pisike välja. Poiss tundis, kuidas mehe pilk tema nägu kompas.
„John on surnud.”
Vaikus. Poisile meeldis John, kuigi nad ei olnud kunagi kohtunud, talle meeldisid jutud, mida tema teised vennad Johnist rääkisid. John on nende isa moodi, ütlesid nad ikka. John pidi ta siit ära viima, kui ta tagasi tuleb. John oli sõdur.
„John on surnud.” Mees jõi paar lonksu.
„John on surnud, isa on surnud.”
Ta turtsatas ja lõi siis ärritunult vastu omaenese kukalt – kõik need kiired liigutused panid poisi võpatama. Mees naeris.
„Meie oleme ka surnud.”
Mälestustes oli nii: nemad olid surnud, mees ja poiss, nad olid nagu puust või kivist. Mees jäi ise oma ütlusest tummaks. Ta istus ja vahtis natuke aega, suu lahti, pilk seinal.
„Ära karda mind. Ma olen su vend,” sõnas ta.
Ta võttis lipsu kaelast, nööpis särgi lahti, nõjatus tahapoole. Ta vaatas sääsevõrku. See laperdas. Ta sügas kukalt, matsutas huuli, umbes nagu limpsiks oma hambaid. Tema keel oli paistes ja roosa nagu loomal.
„Seisa siia,” ütles ta. Tema valge triiksärgi krael oli pruun higitriip, tema hääl oli rahulik ja vaoshoitud, peaaegu pehme.
„Tule siia.”
Peaaegu soe, naerune, justkui oleks andeksandmine, halastus, vendlus olemas. Poiss libistas end toolilt maha.
„Miks sa sääsevõrgu lahti võtsid?”
Poiss tõstis pilgu. Tema seda ei teinud. Tuul tegi, tuul tegi.
Mees virutas rusikaga, aga just enne, kui löök tabas, muutus poiss siledaks nagu metall või kulunud lauaplaat. Ta ei tundnud lööki. Nii oli alati. Kui ta silmad avas, lamas ta põrandal ja pea oli lihtsalt nagu tükk liha, märg ja raske ja mõttetu, ja pimedus tema peas oli nagu pimedus toores lihatükis. Sisse hingates norises nina verest ja veri oli nagu see veri, mis tuleb liha seest, kui seda lõikad ja lõikelauale paned, vesine ja lahja, see polegi nagu veri, lihtsalt mingi vedelik. Nina oli tuim, natuke torkis. Ta roomas laua alla, mees lükkas laua ümber, nii et taldrik, söögiriistad ja tass põrandale kolksatasid, mees virutas talle jalaga ja kui mehe suur porine king teda otse kõhtu tabas, jäi kõik peaaegu vaikseks, veel üks sile tühi hetk, ja siis tuli välgusähvatus ja tuba kukkus talle peale ja ta lendas vastu seina.
Ta kraapis sõrmedega muldpõrandat. Ta roomas. Ta hüppas järgmise löögi eest kõrvale, sai jalgele, kuid pea käis ringi ja ta kukkus vastu ümberaetud lauda. Ta lõi meelekoha ära, jälle tekkis sees sile tunne.
Mees oli vait, kostis ainult hingamist. Ta võttis pükstelt rihma. See kõlas nagu tuul. Tema suured kingad trampisid toas ringi, poiss rullus verepiiskade vihmas, püüdis kaitsta end rihmalöökide eest, mis panid maailma rappuma, tema ei olnud ju süüdi. Süüdi oli tuul. Mees ajas teda taga, aga ta sai uuesti jalgele ja koperdas ukse poole, välja – selja tagant kostis, kuidas mees tooli ümber lõi.
Rohi kõditas poisi paljaid taldu. Ta jooksis ja kogu aeg oli tunne, et maapind läheb ümber, vajub kaldu, et ta hakkab kukkuma. Selja tagant kostis mehe hääl, üks hääl karjus tema nime, nime, mis oli tema oma, aga ta ei peatunud, ta mõtles seda, mida ta alati mõtles, et kui ta kogu öö jookseb, siis jõuab ta äkki selle külani, kus elab ema, nii et ta jooksis, jooksis, aga taevas, tundus, et taevas kukub ka uperkuuti, ja keerleb, ja keerleb, ja jalad põntsusid, aga kui ta pilgu selja taha heitis, tuli näkku või kõhtu saadud löögist tekkinud pimedus tagasi ja paiskas ta pikali ja ta veeres rohus ja hoidis käsi keha ümber, tõmbus looteasendisse ja ootas lööke.
Ta istub liikumatult, pea toetumas vastu raudtrelle. Ta mõtleb, kus ta on. Ta vist vahepeal tukkus, nägi midagi unes. Ta nägi midagi unes. Kui autod väljas tänaval mööda sõidavad, siis veikleb lae all mustusest läbipaistmatu aknarida. Ta vaatab oma jalgu. Betoonpõrand on niiske, külm. Aegamisi, nagu meelekohtadest sisse imbudes naasevad viimase ööpäeva mälestused: et teda kuulati mitu tundi üle ja nüüd on ta ülekuulamisruumi all keldris, et ta on siin vangis, et ta poleks kunagi pidanud Roomast tagasi Aafrikasse tulema, et see oli viga.
Ta tonksab meelekohaga vastu trelle, ainult korra, ja jätab pea nende najale. Ventilaator keerutab räpast uriinihaisulist õhku. Hääled pimeduses tema ümber paluvad, kisavad needusi, laulavad ja räägivad tosinas erinevas keeles.
Pärast seda, kui valvur võttis ära tema kingad ja riided, pinnis ülekuulaja teda veel napilt tunni jagu. Tema istus aluspükste väel, nad käisid veel üks kord läbi samad küsimused. Miks ta Aafrikasse tagasi tuli? Ta tahtis lennata. Kas ta on Milton Obote vastu? Ei. Kui üldse, siis on ta Amini režiimi vastu. Mida ta Kreekas õppis, milliseid teabe hankimise tehnikaid, milliseid luure-, sabotaaži-, atentaadimeetodeid? Kui ülekuulamine läbi sai, tõid nad ta siia keldrisse, see peaks olema midagi politseijaoskonna sarnast. Ruum on täis keevitatud metallvarbadest puure. Puurid on laest madalamad ja seisavad kahes reas, nii et nende vahele moodustub pikk koridor. Ta istub liikumatult, kukal vastu trelle. Ta arvas, et nad lasevad ta pärast ülekuulamist vabaks, et ta võib naasta Rooma või vähemalt Sambiasse, Lusakasse. Ta hakkab hääletult nutma. Ta tunneb, et miski ronib üle naha, ta tunneb, et kõik libiseb käest. Ta arvas, et taevas valvab teda. Tal on raske mõelda. Ta ei saa hingata. Ta tõstab pilgu ja istub kaua ja nuuksub ja lihtsalt vaatab aknaid, ähmast valgust, ja proovib iiveldust tagasi hoida. Võib-olla nad tapavad ta. Nad ütlevad, et ta andis oma allkirja paberile, mis tagab, et keegi ei hakka teda otsima, et ta on kadunud, et teda pole olemas. Ta palub Jumalat, endamisi sosinal loetud palve. Ta ei saa aru, mida nad tahavad, et ta räägiks. Ta istub vaikselt, sees sosinate torm, kuni võpatades mõistab, mis põhjustab kripeldavat tunnet nahal, ja karjatab vastu tahtmist. Tema karje on kile linnusarnane hääl, talle ei meeldi see, tema kehast pääseb välja midagi võõrast.
Ta hüppab nii kiiresti püsti, et lööb pea vastu puuri madalat lage ära. Puur kubiseb täidest. Täid, need on tal juba kaenla all, pükstes, varvaste vahel. Täid. Ta pühib reisi, kratsib pead, kubet, hüüab valvurit, haarab trellidest, raputab, lõugab.
Heledaks tõmbunud polaroidpilt. Akadeemia jõusaal. Noored istuvad keset hantleid ja tõstekange. Lagi on kaldus, sest jõusaal asub spordiväljaku tribüünide all. Ülevalt akendest, pildi paremast nurgast väljas langeb viirgudena päikesevalgus.
Mustvalge foto. Noor aafrika mees seisab kahekohalise propellerlennuki juures, suur kiiver kaenla all. Lennuki taga kummuvad tornina pilved, selged nagu õlimaalil. Hallid toonid, silmapiirilt paistab raadiomast, lennuki mootorikate on avatud, mootori hõbedased kolvid värelevad valguses. Suur propeller on valge rist piloodi selja taga.
Kuuekümne üheksanda aasta sügis. Piper tõusis aeglaselt ülespoole, päike takerdus aknaklaasi kriimudesse ja muutus pimesi võbelevateks valgeteks juuksekarvadeks, tema kõrval istus lennuinstruktor ja tõmbas hooba ettevaatlikult enda poole, ise samal ajal lennukeskusega rääkides, hääl P kõrvus ragises, kauge hääl, ta keeras pead, püüdis orienteeruda, kiiver ja tema ees olevate analoognäidikute virvarr tekitasid klaustrofoobilise tunde. Ta tundis, kuidas käed kiirendusest raskeks muutuvad. Idast paistis meri. Nagu oleks keegi kaugel mere põhjas peegli peeneks tolmuks pillanud ja kokku pühkinud. Ta arvas, et viibib kõikide asjade südames.
„Kadett, ma annan juhtimise kohe sinule