Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“. Johannes Anyuru
siinsamas Tansaanias, väga tõenäoliselt lausa siin, Dar-es-Salaamis, võib-olla sellest kitsast ruumist paari kilomeetri kaugusel hotellis.
„Mul ei olnud Obote vastu midagi.”
Ülekuulaja lehitseb kausta. „Kas sa oled temaga kohtunud?”
„Obotega?”
„Aminiga.”
„Kas ma olen Aminiga kohtunud?”
„Lihtne küsimus.”
„Mul on kõht tühi.”
„Kas sa tahad süüa?”
„Jah.”
„Kas sa oled Aminiga kohtunud?”
„Ei.”
„Mitte kunagi? Mina ka mitte.” Ülekuulaja vahib hetke õhku. P köhatab, kael on pärast valvuri kägistust ikka veel valus. Tuhande üheksasaja kuuekümne kuuendal aastal, aasta enne seda, kui ta Kreekasse saadeti, surus sõjavägi maha bantude primitiivsete kuningriikide ülestõusu, see kasvatas pinged äärmuseni, ühel pool bantu rahvad, teisel pool akolid ja langod. Pärast ülestõusu muutis Obote Uganda põhiseadust nii, et traditsioonilised kuningriigid kadusid ja kuningakojad kaotasid tegeliku võimu. See võim kogunes Obote kätte. Nüüd mängib Amin langode ja akolide ülemäärase esindatuse peale sõjaväes, vihjab, nagu praegu ülekuulaja, et Obote käivitatud vandenõu oli suunatud sõjaväe puhastamisele kõigist, kes ei olnud langod või akolid.
Kogu aasta on Amini hääl tükkhaaval üle maailma tulvanud. BBC-le meeldib korrutada tema nalja, et püstolikuulist ei jookse keegi kiiremini, aga tema kõnedes on alati ka ähvardusi akolide ja langode, aga ka Ugandas elavate indialaste ja pakistanlaste suunas. P tõmbab küüntega üle oma palja, sügeleva rinnakorvi. Ta mõtleb, et poliitika on nagu labürint, nagu maja, mille uksed ja seinad kohti vahetavad.
Esimest korda kuulis ta Amini raadiost samal päeval, kui kreeka kadett talle riigipöördest teada andis. Ta läks tookord kasarmusse ja istus voodile, toas oli ka üks tema kursusekaaslane, akoli. P rääkis talle uudisest, mõlemad proovisid koridoris telefoniautomaadist sugulastele helistada, aga telefon ei valinud välja. Nad kuulasid Husseini transistorraadiost BBC uudiseid. Nad ootasid, et seal kõneletaks Ugandast. Nad istusid vaikides teineteise vastas. Kuiv hääl luges ette kriketitulemused ja kultuuriuudised, kätte oli jõudnud õhtu, aknaplekile ladises vaikne vihm, koridoris läksid mööda teised nende kursuse kadetid, tuneeslased, egiptlased ja liibüalased, paar tükki olid Amini riigipöördest kuulnud, nad nõjatusid veidikeseks ajaks uksepiidale ja küsisid, kas P ja kursusekaaslasest akoli teavad midagi, aga nemad raputasid pead ja saatsid küsijad minema. Hussein ja teine ugandalane, kes ka nende toas elasid, olid valves. Teisi Uganda kadette ei olnud näha. Võib-olla istusid nemad oma tubades ja kuulasid raadiot. P tõusis püsti, seisatas akna ees, väljas hüplesid ringi linnud, nokkade teravad otsad nokkisid talviselt kõvas kruusas. Ta väänas põimitud käsi, sõrmed olid ikka tuimad ja surnud, ta sirutas need välja ja siis oli tunne, nagu oleksid sõrmed olnud tarvitamata ja uued või siis nagu oleksid need kuulunud väga vanale mehele. Ta toetus vastu aknalauda. Põlved värisesid. Ta ei tahtnud surra. Ta mõtles, et äkki on see uudis vale, et võib-olla on see ainult hoogsalt levinud kuuldus. Ta kuulis verd, mis peas tuulena kohises. Kõik oli kaugel eemal. Kasarmuõu, kus ta terve aasta jooksnud oli, kasarm, kus tema keha aknal seisis, kõik oli kaugel eemal. Ta istus uuesti voodile.
„Me oleme temaga ühe korra kohtunud.”
Kursusekaaslane tõstis pilgu.
„Kellega?”
„Idi Aminiga.”
„Kas sa oled temaga kohtunud?”
„Ma istusin temaga ühes lauas ja sõin. Mulle tuli just meelde. Ta käis Ugandas sõjaväelinnakus külas, kui me aega teenisime. Kas sina ei mäleta? Suvel? Ta käis seal külas? Ta näitas söögisaalis minu peale ja ütles, et ma talle seltskonda pakuks. Sest ma olen pikk.”
Kursusekaaslane naeris närviliselt, siis tõmbus tagasi ja jäi vait. Nad ei suutnud teineteisele silma vaadata, mingi muutus oli toimunud, nende pilgud ekslesid alasti ringi.
„Mida ta rääkis?”
„Me istusime teineteise vastas ja sõime. Laua ääres oli teisi ka. Ta tahtis meile näidata, et võib reameestega koos süüa. Et ta on nagu meie.”
Nad ootasid. P läks uuesti akna juurde. Kui ta enne akadeemia peaukse juures trepist alla läks, otsustas ta, et ei lähe Ugandasse tagasi, nüüd ta enam ei teadnud. Ta mõtles, et äkki seal ei olegi nii ohtlik, et arvatavasti ei mõjuta riigipööre tema elu, kõigest hoolimata. Kell kaheksa tuli lühike teade, et Uganda pealinnas Kampalas on kehtestatud liikumiskeeld. Kogu päeva olid kestnud ägedad lahingud ja eelmisel õhtul oli toimunud riigipööre. BBC saatis eetrisse lühikese lõigu kõnest, mille Amin oli pidanud Uganda raadios, seal ütles ta inglise keeles, et on sõdur, mitte poliitik ja et ta kukutas Obote võimult, et teha lõpp riigis lokkavale korruptsioonile. Tulevad uued valimised. Inimesed olid armee tankide ette puistanud rohelisi oksi. Pärast saadet pani P raadio kinni. Kursusekaaslane, kes kunagi rääkis temaga sõjast, et võibolla tuleb neil tappa, et see nende väljaõppe eesmärk ongi, lükkas sõrmed juustesse ja ütles:
„Mina ei saa tagasi minna.”
„Ega see üle poole aasta ei kesta,” vastas P. „Jääme siia. Ootame.”
Ta palub ülekuulajalt oma riideid ja palub uuesti midagi süüa või vähemalt midagi sooja juua. Ta hõõrub käsivarsi, lõdiseb.
„Mida te tegite riigipöördele järgnenud päevadel?” Ülekuulaja häälde on ilmunud väsinud ja kannatamatu toon.
„Me lendasime. Kõik oli nagu tavaliselt. Ma proovisin helistada sinna haiglasse, kus töötas John. Minu vanim vend.”
„Tema on endiselt Ugandas?”
„Jah,” vastab P, jah, kogu tema pere on endiselt seal, diktatuuri all, ta ei ole pärast riigipööret neist kuulnud, ta ei tea, kas Amini režiim on nad mõrvanud. „Telefon ei valinud välja,” ütleb ta ja sõnad tunduvad tuimad ja rasked. Kui ta silmad kinni paneb, siis näeb ta enda sees pilti. Puruks trambitud pealuud, muldpõrandasse imbunud veri.
„Mida teised ugandalased rääkisid?”
„Enamik ütles, et nad kardavad pärast kooli lõpetamist koju sõita.”
„Husseinil oli uudise üle hea meel.”
„Ma ei mäleta.”
Riigipöördejärgsete päevade detailid, silmapilgud ja hetked, selged nagu fotod, aga oma lahtirebituses unenäolised: ta läks üle kasarmuõue ja taevas muutus väga kiiresti tumedamaks, nagu oleks päikese ette libisenud tahmatud klaas, võib-olla sellepärast, et torm oli tulemas, võib-olla sellepärast, et tegelikult ei tulnud torm päriselt, vaid üksnes tema sees. Ta seisis nädalavahetusel ühel pärastlõunal kõnniteel ja tuul tuli ja paberitükid ja lehed tõusid maast õhku, nagu oleks nad äkki kaaluta olekus. Tol päeval teatas BBC, et Amin pani Uganda armee lahinguvalmidusse, et kasvas pinge Tansaania ja Uganda vahel, et Amin süüdistab Tansaaniat rünnaku kavandamises ja et piiril patrullivad Uganda hävituslennukid.
Vaevalt nädal pärast riigipööret harjutasid nad vihmatormi ajal mere kohal formatsioonis lendamist. Kui ta pilvedest ülespoole jõudis, jooksid veenired kabiini klaaskattel nagu pisarad. Ta tundis, kuidas silmapiir kiigub, ja vaatas üle valgete uhtnõvade. Kõrvus krõbises raadio, ta vaatas näidikuid, kiirendus surus vere jalgadesse ja muutis need raudraskeks.
„Kadett, parandage oma positsiooni.”
Ta pööras pea üles ja jämedate sooniliste kummivoolikutega hapnikumask sisises. Lennusalga juhi lennuk tõusis päikesesse, mis sähvis nagu peotäis nuge. See oli viimane kord, kui ta lendas. See on verme tema sees. Sest oleks olnud veel aega…
Ta istus ühes majas väljaspool akadeemia territooriumi ja vaatas aknast aia raagus oksi, mis olid õhtus harali nagu laiali voolanud must tušš, külmast kollaseks tõmmanud lehtedega põõsaid. Sõjaväelisest riigipöördest Ugandas