Neitsikivi. Michael Mortimer
laualt koristatud ja tehti ettepanek jalgu sirutada, vabandas Ida end ja suundus vestibüüli daamide tualettruumi. Pärast pikka sabas seismist ja lühikest asjatoimetust kiirustas ta tagasi, hoidudes tellisseina äärde. Parasjagu tuli teisest sammaskäigust välja ka too tumedapäine noormees, keda Ida oli bussis kohanud.
„Oi, see oled ju sina! Kuidas sulle toit maitses?” küsis Ida ja taipas kohe ka oma liigset innukust. Samas oli tänase õhtuga seotud ärevus nüüdseks haihtunud – aga loomulikult, vein oli ju oma töö teinud.
„Ausalt öeldes,” vastas tumedapäine noormees ja pakkus Idale sigaretti, samal ajal kui nad kõndisid trepist alla sisehoovi suitsetajate terrassile ja detsembrikülmus neid oma haardesse võttis, „üsna „noobel“ menüü, või mis sa arvad? Kuidas võib küll üheainsa rääbisemarja tombuga asja luhta ajada?”
„Võib-olla juhtus sulle lihtsalt jama istekoht.”
„No kas ma oleks saanud seda valida?”
Ida puhkes naerma.
„Ja siis veel see valgus-show. Laserist meiupuu? Tule taevas appi, missugune kitš!”
Ida kihistas uuesti naerda. See noormees on küll ühteaegu armas ja pateetiline. Ta tutvustas Idat ühele nendevanusele paarile, kes aga peagi külmale alla vandus ja sisse läks.
„Sa oled veel juukseid sättida lasknud ja puha, ah?” küsis ta. „Kena!”
„Aitäh.”
Nad tegid suitsu, silmitsedes läbi sammaskäigu Riddarfjärdenit, mis mustendas veelgi süngemalt kui enne.
„Kas sa lähed pärast järelpeole ka? Siin on ju ainult igasugu vanamutid ja vanamehed. Pealegi lõhnavad nad paganama kopitanult.”
Mõlemad hakkasid naerma.
„Me sõidame pärast pisibussidega KI-sse. Päris hilisõhtul. Võta!”
Mees ulatas Idale oma mobiiltelefoni.
„Trüki oma number, siis saan sulle pärast helistada.”
„Olgu.”
„Tõesti hea meel sinuga tutvuda,” ütles mees. „On sulle keegi ka varem öelnud, et sa oled mingit moodi väga eriline? See on miski sinu silmades. Ja muide, mu nimi on Paul.”
Siis aga – keegi seisis otse nende selja taga ukseavas. Üks vimmas seljaga kõhn kogu.
Lobov.
Ta tundus küll natuke lõdvestunum, aga siiski valvel, ning heitis Idale peaaegu märkamatu pilgu, köhatades kavatsetult.
Ida andis Paulile mobiili tagasi ja ütles:
„Pärastpoole näeme siis… pean nüüd tualetti minema.”
„Aga muidugi,” vastas Paul.
Paul jäi veel terrassile, kui Ida aeglaselt sisse läks. Lobov oli juba ees läinud. Veendunud, et Ida oleks ohutus kauguses kannul, suundus Lobov edasi – kõigepealt paari külgvõlvi alt läbi ja siis mööda Rootsi Televisiooni lauast, mille taga seisis üks halvasti istuvas frakis saatejuht, kes koputas parasjagu nimetissõrmega mikrofonile ja kriipsutas midagi käsikirjas maha. Peagi sattus ta vastakuti turvatöötajaga, kelle sõnul asusid tualetid ja suitsuruumid teisel pool otsas. Lobov aga näitas oma nimesilti ja võttis taskust Nobeli medali. Valvur astuski kohe kõrvale ja ka Ida jõudis läbi hiilida enne, kui mees oma kohale tagasi läks.
Kööki viivas koridoris sattusid nad vastakuti veel ühe valvuriga, Lobov juhtis ta aga kõrvale. Kui Ida oli talle järele jõudnud, juhatas Lobov neiu pendeluste taha.
Seal oli terve rodu kelnereid, kes olid seina äärde reastatud ja paistsid ootavat märguannet üheskoos välja minemiseks. Nad silmitsesid Idat ja Lobovi küll imestunult, aga keegi ei lausunud musta ega valget.
Mida ta ometi teeb? mõtles Ida. Kas ta ei peaks mitte hoolt kandma, et meid koos ei nähtaks? Võib-olla on ta natuke purjus.
Köök ise asus veidi maad eemal. Küll aga kostis sealt kolinat ja hüüdeid. Nad möödusid väikesest ekraanist, kus näidati üht õpetlikku videot – rida magustoidutaldrikuid, kus osutati täpselt, millise nurga all tuleb pohlavars jäätisepallile asetada.
„Vabandust, et ma sind sellesse segan. Vene suursaadik ei tohi meid mitte mingil juhul näha,” ütles Lobov vaikselt inglise keeles, vaadates murelikul pilgul ringi.
„Igatahes pead sa teadma, et teed mulle ja oma vanaemale suure teene.”
Üks vanemapoolne kelner tuli neile vastu ja ütles, et siinsamas ongi väljapääs, osutades lühema seina poole. Lobov aga tegi lahti hoopis teise ukse suure kaubatõstuki kõrval.
Ukse taga avanes kitsas kulunud marmortrepp, kust jõudis pärast kolme trepimadet raske metallukseni. Nad läksid aeglaselt trepist üles kõige ülemisele balustraadile vahetult tellislae all, uks oli lahti. Põrandani võis sealt olla oma kakskümmend viis meetrit.
Lobov hoidis pidevalt ümbrusel silma peal, astudes ettevaatlikult üle juhtme- ja lambikuhja ning möödudes siis valgustehnika lauast. Ilmselt seda show’s kasutatigi, mõtles Ida.
„Nii,” ütles Lobov silmanähtavalt hingetult ja heitis taas pilgu üle õla. Nüüd oli tema pilgus veel midagi. Mitte ainult ettevaatlikkus ja joobnud olek – ei, mitte ainult. See peab olema – hirm?
„Too naine sinu lauas. Kas sa tunned teda?”
„Kas see silmatorkava soenguga?”
„Parukaga.”
„Parukaga?”
„Tean juhtumisi, et see on parukas. Ja et ta nimi on Miranda.”
„Jah. Miranda. Ei. Ma ei tea teda.”
„Hoia end tema eest. Uskumatu ebaõnn, et sa just selle laua taha sattusid. Ta on nähtavasti neist ainus, kes siia sisse sai. Aga ta ei märganud ilmselt midagi.”
„Ei märganud mida?”
Lobov vaatas Idale tähelepanelikult otsa.
„Kuula nüüd mind hoolega. On ülimalt tähtis, et ta ei saaks aru, et me teineteist teame. Tal on nii must südametunnistus. Ta tahab varastada selle asja, mille sa minu käest saad. Mõistad sa? Ta on selle nimel kõigeks valmis. Ükskõik milleks, saad sa aru? Ma tulin sulle üht asja ütlema, aga teda nähes läksin tagasi. Ega sa ju ometi öelnud talle, et sa mind tead või kuidas sa siia peole sattusid?”
„Ei-ei. Mitte keegi ei tea sellest. Ma ei tea ju isegi, miks ma siin olen.”
Lobov naeratas korraks, aga üsna pingutatult.
„Aga mida sa sellega öelda tahad, et tal on nii must südametunnistus?”
Mees naeris uuesti, aga veelgi kunstlikumalt.
„Ära nüüd muretsema hakka. Loomulikult on see minu viga, et sa siin oled. Tegin kodus Moskvas ühe vale sammu. Pärast seda, kui mulle määrati Nobeli preemia. Lubasin oma koju ühe Rootsi ajakirjaniku intervjuud tegema. Seni ei teadnud peaaegu mitte keegi, kus ma elan. Mul on kaks korterit, üks neist salajane. Pärast intervjuud sai see aga teatavaks. Ma ei olnud piisavalt ettevaatlik, preemiaga seotud elevuse tõttu. Miranda leidis oma meeskonnaga mu korteri üles, nad murdsid sisse, paljud asjad hävitati…”
„Mis meeskonnaga?” segas Ida vahele, heites pilgu alla pikkadele laudadele, kus enamik nüüd magustoitu nautis.
„Ühe kinnise teadlasgrupiga, mida juhib Miranda. Mul pole praegu aega selgitada…”
Lobov topsutas taskurätikuga otsaesist ja vaatas veel korra järele, kas nad on ikka omaette.
„Nad on mind jälitanud juba üleeilsest saadik, kui ma Arlandas maandusin. Nad on mul igal pool Stockholmis kannul käinud, isegi Karolinska instituudis, ja täna hommikul seal kohvikus ka. Sa pead mind kindlasti paranoiliseks, aga usu mind, mul on selleks põhjust. Kui sa mind vaid paar päeva aitaksid, saaksin maha rahuneda. Ma hakkan juba peaaegu et hulluks minema, saad sa aru. Pean saama sind usaldada.”
Kogu see lugu kisub üha keerulisemaks,