Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
tulemuste üle, kuid tal läks kaotsi elementaarne mõtlemine.
Kaastundlikult vaatas ta tagasi mahajäänud ratsionalismile. Uhkelt kiitles ta, et „on Kantist läbi läinud”, Hegelilt „ajaloolist mõistmist saanud” ja „töötab tihedas kontaktis loodusteadustega”. Seejuures oli ta aga vaesem kõige vaesemastki ratsionalismist, sest filosoofia avalikku ülesannet, mida ratsionalism oli teinud nii põhjalikult, täitis ta veel üksnes kujutluses, aga mitte enam tegelikkuses. Kõige oma naiivsuse juures oli ratsionalism tõeline, mõjuv filosoofia, see aga kõige oma arusaamise juures pelk õpetatud epigoonifilosoofia. Koolides ja ülikoolides mängis ta veel mingit rolli, kuid maailmale polnud tal enam midagi öelda.
Kõigi oma teadmiste juures oli ta maailmavõõraks muutunud. Inimestele ja ajale tegevust andvad eluprobleemid ei mänginud tema aktiivsuses mingit osa. Tema tee käänas üldise vaimse elu teelt kõrvale. Nii nagu ta tollelt mingit ärgitust ei saanud, ei andnud ta seda tollelegi. Kuna ta ei tegelnud elementaarsete probleemidega, ei hoidnud ta alal elementaarfilosoofiat, mis võinuks saada populaarfilosoofiaks.
Tema võimetusest tärkas vastumeelsus igasuguse üldmõistetava filosofeerimise vastu, mis on nii iseloomulik tema olemusele. Populaarfilosoofia oli tema meelest ainult massi tarbeks loodud, lihtsustatud ja vastavalt rikutud ülevaade üksikteaduste tulemustest, mida tema oli korrastanud ja tulevase maailmavaate jaoks kohandanud. Tema teadvusse ei jõudnud, et on olemas populaarfilosoofia, mis sünnib sellest, et filosoofia tegeleb elementaarsete seesmiste küsimustega, mida mõtlevad või peavad mõtlema üksikisikud ja hulk, süvendab neid hõlmavamas ja täiuslikumas mõtlemises ning annab nad niiviisi üldsusele tagasi, ja et lõppude lõpuks tuleb iga filosoofia väärtust mõõta selle järgi, kas ta suudab teiseneda elavaks populaarfilosoofiaks või mitte.
Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega. Ta on siis midagi abstraktset, mis faktidega kokku puutudes hakkab ise elama mitmepalgelist elu.
Massi hulgas olemas olev otsiv mõtlemine pidi seega kärbuma, sest ta ei leidnud meie filosoofia poolt vastuvõttu ega edasiarendamist. Tema ees avanes tühjus, millest ta üle ei pääsenud.
Filosoofial oli kuhjaviisi minevikus münditud kulda. Tulevase teoreetilise maailmavaate hüpoteesid täitsid müntimata kangidena tema võlvialuseid. Kuid toitu oleviku vaimse nälja kustutamiseks tal ei olnud. Oma rikkusest joobunult oli ta unustanud toitvat vilja külvata. Seepärast ignoreeris ta ajas valitsevat nälga ning jättis aja tema saatuse hooleks.
See, et mõtlemine ei tulnud toime optimistlik-eetilise iseloomuga maailmavaate püstitamisega ja kultuuri moodustavate ideaalide rajamisega, polnud filosoofia süü, vaid tõsiasi, mis tuli ilmsiks mõtlemise arengus. Kuid süüdlaseks meie maailma ees sai filosoofia seeläbi, et ta seda tõsiasja endale ei tunnistanud ning pidas kinni illusioonist, nagu hoiaks tema kultuuriprogressi käigus.
Oma viimaselt määratluselt on filosoofia üldise mõistuse juht ning valvur. Tema kohuseks oleks olnud meie maailmale tunnistada, et eetilised mõistuseideaalid ei leia enam tuge tervikmaailmavaates nagu varem, vaid peavad esialgu oma jõududega toime tulema ning õigustama ennast maailmas ainuüksi oma seesmisest jõust. Ta oleks pidanud meile näitama, et nende ideaalide pärast, millele tugineb meie kultuur, tuleb meil võidelda. Ta oleks pidanud katsuma põhjendada neid ideaale iseenda, oma sisemise väärtuse ja oma sisemise tõe varal ning neid nõnda, ka ilma juurdevooluta vastavast tervikmaailmavaatest, eluvõimelised hoida.
Täie energiaga oleks tulnud juhtida haritute ja harimatute tähelepanu kultuuriideaalide probleemile.
Kuid filosoofia filosofeeris kõige muu, ainult mitte kultuuri üle. Ta jätkas vääramatult tööd teoreetilise maailmavaate püstitamise kallal, nagu võiks ta sellega kõike taastada, ega mõtelnud sellele, et kui see maailmavaade saakski valmis, jääks ta – kuna ehitatud ainult ajaloost ja loodusteadustest ning vastavalt sellele mitteoptimistlik ja mitte-eetiline – alati „jõuetuks maailmavaateks” ega võiks iialgi luua kultuuriideaalide põhjendamiseks ja elushoidmiseks vajalikku energiat.
Filosoofia filosofeeris kultuuri üle nii vähe, et ta ei märganud koguni seda, kuidas ta ise ja aeg koos temaga muutusid ikka kultuuritumaks. Hädaohu tunnil magas vahimees, kes oleks pidanud meid ärkvel hoidma. Nii tuligi, et me ei võidelnud oma kultuuri eest.
II peatükk
Kultuuripärssivad asjaolud meie majanduslikus ja vaimses elus
Kui kultuuri allakäigu juures on otsustavaks asjaoluks mõtlemise allajäämine, siis selle kõrval toimib kaasa veel terve hulk muid asjaolusid, mis meie ajale kultuuri raskendavad. Neid on nii vaimses kui majanduslikus vallas ning eelkõige rajanevad nad ikka ebasoodsamalt välja kujuneval majandusliku ja vaimse elemendi vastastikusel toimel.
Tänapäeva inimese kultuurivõime on alanenud, sest olud, millesse ta on asetatud, pisendavad teda ja kahjustavad psüühiliselt.
Päris üldiselt öeldes seisneb kultuuri areng selles, et üksikisikud mõtlevad mõistuseideaale, mille eesmärk on terviku progress ja mis neis nõnda tegelikkusega väitlusse astuvad, et nad võtavad seejuures vormi, milles suudavad kõige otstarbekamalt olusid mõjutada. Inimese võime olla kultuurikandja, see tähendab kultuuri mõista ja kultuuri heaks toimida, sõltub niisiis sellest, et inimene on ühtaegu mõtleja ja vaba. Mõtleja peab ta olema selleks, et olla üldse võimeline mõistuseideaale looma ja vormima. Vaba peab ta olema selleks, et olla suuteline laskma oma mõistuseideaalidel seaduda üldisele. Mida enam olelusvõitlus talt endalt mingil moel pingutust nõuab, seda eranditumalt pääsevad tema mõistuseideaalides mõjule tema enda eksistentsi tingimuste parandamisele suunatud tendentsid. Huviideaalid segunevad siis kultuuriideaalidega ja hägustavad neid.
Materiaalne ja vaimne vabadus kuuluvad sisimas kokku. Kultuur eeldab vabasid inimesi. Ainult nemad võivad teda mõtelda ja teoks teha.
Tänapäeva inimesel on aga niihästi vabadus kui ka mõtlemisvõime vähenenud.
Arenenuksid olud nõnda, et üha laiematele ringkondadele oleks saanud osaks tagasihoidlik ja püsiv heaolu, võitnuks kultuur sellest palju suuremaid eeliseid kui kõigist neist materiaalseist saavutusist, mida tema nimel ülistatakse. Need vabastavad küll inimkonna kui sellise loodusest rohkem, kui ta varem oli, ühtlasi aga vähendavad nad sõltumatute eksistentside arvu. Käsitöömeistrist saab masina mõjul vabrikutööline. Iseseisva kaupmehe asemele astub järjest enam ja enam ametnik, kuna tänapäeva komplitseeritud ettevõtluses võivad püsida ainult kapitalimahukad käitised. Neidki ringkondi, kel on säilinud suurem-väiksem omand või enam-vähem iseseisev tegevus, kisub kaasaegses majandussüsteemis esinev olemasoleva ebakindlus üha tugevamini olelusvõitlusse.
Kujunevat mittevabadust süvendab veelgi see, et leivateenimine ühendab aina rohkem inimesi suurteks aglomeratsioonideks ning kisub nad seeläbi lahti toitvast maast, oma majast ja loodusest. See toob kaasa raske psüühilise kahjustuse. Paradoksaalses ütluses, et oma põllumaa ja elupaiga kaotamisega algab ebanormaalne elu, on üleliiagi tõtt.
Kahtlemata sisaldavad oma ühtviisi ohustatud eksistentsitingimuste kaitsmiseks liituvate paljude inimeste huviideaalid kultuuri-nõudmisi, niivõrd kui nad püüdlevad oma materiaalsete ja seega ka vaimsete olude parandamist. Ent need nõudmised lähevad ohtlikuks ettekujutusele kultuurist kui sellisest, sest sellele vormile, milles nad esinevad, oli kõige üldisem ühishuvi kas mitte või puudulikult kaasamäärav. Vasturääkivad huviideaalid, mis kultuuri nimel omavahel võitlevad, takistavad kultuuri kui sellise üle järele mõtlemast.
Mittevabadusega seondub ülepingutus. Juba kaks või kolm põlvkonda elab nii ja nii palju indiviide veel üksnes töötegijatena, mitte enam inimestena. Nende kohta ei käi enam see, mida üldiselt võib öelda töö vaimsest ja kõlbelisest tähtsusest. Tänapäeva inimese tavalise ületeotsemise tagajärjeks kõigis ühiskonnaringides on see, et vaimne alge temas kärbub. Kaudselt tabab see teda juba lapsepõlves. Tema vanemad, hõivatuna halastamatust tööelust, ei saa talle normaalsel viisil pühenduda. Sellega langeb ära midagi tema arengule asendamatut. Hiljem, ise ületeotsemisele allutatuna, haarab teda üha enam ja enam vajadus välise meelelahutuse järele. Talle jääva jõudeaja veetmine iseendaga tegeldes või