Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
masinais. Kuid sel juhul annab ainult mõistuse võim inimmõttelaadide üle tagatise, et inimesed ja rahvad ei kasuta jõudu, mida kuulekaks tehtud loodusjõud neile annavad, üksteise vastu ega satu nõnda omavahel olelusvõitlusse, mis on palju hirmsam kui võitlus looduslikus seisundis inimeste vahel.
Nii et normaalne kultuuriteadvus on olemas ainult seal, kus eristatakse olulist ja ebaolulist kultuuris.
Mõlemad progressid on küll vaimsed selles mõttes, et nad taanduvad inimese vaimsele saavutusele. Ometi võib loodusjõudude üle valitsemisega antud progressi nimetada materiaalseks, sest selles saab teoks mateeria võitmine ja ärakasutarnine. Seevastu mõistuse võim inimmõttelaadide üle on vaimne saavutus erilises mõttes, sest sel on tegemist vaimu mõjuga vaimule, see tähendab üleoleva jõu mõjuga üleolevale jõule.
Milles seisneb mõistuse võim mõttelaadide üle? Selles, et üksikisikud ja kollektiivid lasevad oma tahet määrata terviku ja hulkade materiaalse ja vaimse hüvangu poolt, see tähendab, et nad on eetilised. Kultuuriarengus on seega oluline ja kaheldamatu eetiline progress, materiaalne progress on aga vähemoluline ja küsitav. See moralistlik arusaam kultuurist tundub olevat ratsionalistlik-vanamoeline. Meie aja vaimule on omasem käsitada kultuuri loomuliku, oh kui huvitavalt komplitseeritud elunähtusena inimkonna arengus. Kuid tähtis pole mitte see, mis on vaimukas, vaid see, mis on tõsi. Antud juhul on lihtsuses tõde … ebameeldiv tõde, mida meil tuleb õppida omaks võtma.
Katsed kultuuri tsivilisatsioonist eristada sihivad sinnapoole, et eetilise kultuuri kõrval anda kehtivust mitteeetilise kultuuri mõistele ning katta seda ajaloolise sõnaga. Kuid miski sõna „tsivilisatsioon” ajaloos ei õigusta seda püüet. Tavapärases pruugis tähendab see sõna sedasama mis „kultuur”, nimelt inimeste arenemist kõrgema organisatsiooni ja kõrgema kõlbelisuse poole. Mõnes keeles eelistatakse ühte, teises teist väljendit. Sakslane räägib harilikult kultuurist, prantslane tsivilisatsioonist. Kuid kummagi sõna tähenduserinevuse rõhutamine pole ei keeleliselt ega ajalooliselt õigustatud. Kõneldagu eetilisest ja mitte-eetilisest kultuurist või eetilisest ja mitte-eetilisest tsivilisatsioonist, aga mitte kultuurist ja tsivilisatsioonist.
Kuidas aga sai juhtuda, et eetilise elemendi otsustav tähtsus kultuurile meil kaotsi läks?
Seniste kultuurialgete puhul on läbinisti tegu protsessidega, milles progressijõud osalesid peaaegu kõigil aladel. Suured saavutused kunstis, ehituses, halduses, majanduses, tööstuses, kaubanduses ja koloniseerimises käisid ühte sammu vaimse tõusuga, mis tekitas kõrgema maailmavaate. Kultuuriliikumise vaibumine ilmnes niihästi materiaalses kui ka eetilis-vaimses vallas, ja esimeses tavaliselt varem kui viimases. Nii jõuab kreeka kultuuris loodusteaduste ja poliitilise võimekuse arusaamatu seisak kätte juba Aristotelese ajal, sellal kui eetiline liikumine saavutab oma täiuse alles järgnevail sajandeil suures kasvatustöös, mida antiikmaailmas üritab stoa filosoofia. Hiina, india ja juudi kultuuris on materiaalne suutlikkus algusest peale pidevalt maha jäänud eetilis-vaimsetest püüdlustest.
Renessansiga algavas kultuuriliikumises toimisid kuni 19. sajandi alguseni materiaalsed ja eetilis-vaimsed progressijõud nagu võidu kõrvuti. Pärast seda aga sündis, mida siiani polnud iial juhtunud, et eetilised energiad nõrgenesid, sellal kui vaimusaavutused materiaalses vallas hiilgavalt edasi läksid. Veel aastakümneid koges siis meie kultuur materiaalsete edusammude suuri eeliseid, esialgu veel teravalt tajumata tagajärgi, mis olid eetilise liikumise lõtvumisel. Elati edasi eetilise kultuuriliikumise loodud olukorras, saamata selgust selles, et see oli pidetuks muutunud, ja nägemata ette, mis rahvaste vahel kuju võttis. Nii jõudis meie aeg, mõttelage nagu ta oli, arvamusele, et kultuur seisneb eelkõige teadus-, tehnika- ja kunstisaavutustes ning et võib tulla toime ilma eetikata või miinimumiga eetikast.
Autoriteedi avalikus arvamuses omandas see pealiskaudseks muutunud kultuurikäsitus seeläbi, et üldiselt esindasid seda isikud, kes oma ühiskondliku positsiooni ja teadusliku hariduse poolest näisid olevat vaimse elu asjus pädevad.
Mis sündis, kui me loobusime eetilisest kultuurikäsitusest ning lasksime seega lõppeda eetiliste mõistuseideaalide väitlusel tegelikkusega? Me jõudsime selleni, et võtsime ideaalid tegelikkusest, selle asemel et luua mõistuseideaale seoses tegelikkusega. Mõtlemises rahva, riigi, kiriku, ühiskonna, progressi ja kõigi muude suuruste üle, mis määravad meie ja inimkonna seisukorra, tahtsime lähtuda empiiriliselt antust. Arvesse pidid tulema ainult selles esinevad jõud ja suunad. Loogiliselt ja eetiliselt sundivaid põhitõdesid ja põhiveendumusi ei tahtnud me enam tunnustada. Ainuüksi kogemusest tuletatud ideesid uskusime võivat rakendada tegelikkusele. Nõnda siis valitsesid meie vaimset elu ja maailma teadlikult ning meelega alandatud ideaalid.
Kuis me ülistasime oma tegelikkusemeelt, mis pidi meid elutubliks tegema! Ja ometi ei talitanud me teisiti kui poisikesed, kes mingi sõiduriistaga mäest alla vuhisevad ning ennast rõõmuga loomulikult toimivate jõudude meelevalda annavad, küsimata endalt, kas nad suudavad sõidukit järgmisel käänakul või järgmise takistuse juures veel küllaldaselt juhtida.
Ainult see mõttelaad, milles tõhusalt toimivad eetilised mõistuse-ideaalid, on võimeline esile kutsuma vaba, see tähendab plaanipärast-otstarbekat aktiivsust. Sel määral, kui mängus on tegelikkusest võetud ideaalid, mõjub tegelikkus tegelikkusele. Inimpsüühika toimib siis üksnes moonutava transformaatorina.
Et meis uuteks sündmusteks muunduda, läbivad sündmuste mõjud kogu aeg meie mentaliteedi meediumi, kus neid töödeldakse. Sel mentaliteedil on antud määratlus. Ta loob selles väärtusi, mis valitsevad meie suhtumist tõsiasjadesse.
Normaalselt on see määratlus antud mõistuseideedes, mida tekitab meie mõtlemine, suunatuna tegelikkusele. Kui need ära jäävad, siis ei teki mingit tühjust, mille läbi sündmused iseendast meile mõju avaldaksid. Mentaliteedimeediumis domineerivad nüüd arvamused ja tunded, mida mõistuseideed senini korrastasid ning alla surusid. Raiutakse ürgmets maha, tuleb suurte puude asemele võsa. Niisama asenduvad suured veendumused, kus nad on hävitatud, väikestega, mis võtavad üle nende funktsioonide kehva külje.
Nii et eetilistest mõistuseideaalidest loobumisega, nagu see esineb meie tegelikkusemeeles, mitte ei parane meie asjalikkus, vaid kahaneb. Seepärast ei ole tänapäeva inimene mitte külm vaatleja ning arvestaja, nagu ta iseendale näib. Ta on nende meeleolude ja kirgede mõju all, mida talle pakuvad faktid. Andmata endale sellest aru, segab ta mõistusepärasele juurde nii palju tundepärast, et üks hakkab teist moonutama. Selles nõiaringis liiguvad meie ühiskonna otsustused ja impulsid pisimatest suurimate küsimusteni. Vahet tegemata opereerime meie kõik, nii üksikisikud kui rahvad, reaalsete ja näilike väärtustega. Just asjalikkuse ja mitteasjalikkuse ning kainuse ja millestki mõttetust vaimustumise võime vahetus kõrvuolemises peitub tänapäeva mentaliteedi mõistatuslik ja ohtlik joon.
Nii et meie tegelikkusemeel seisneb selles, et me laseme kirgedel ja äärmiselt lühinägelikel kasulikkuse kaalutlustel tekitada ühest tõsiasjast lähima järgmise, ja ikka nõnda edasi ja edasi. Kuna meil puudub sihiteadlik kavatsus terviku suhtes, mis tuleb teostada, langeb meie aktiivsus loodusprotsessi mõiste alla.
Me reageerime tõsiasjadele kõige arulagedamal moel. Plaanita ja vundamendita ehitame oma tulevikku oludele ning jätame ta neis esinevate kaootiliste nihete hävitava mõju alla. „Lõpuks ometi kindel pind jalge all!” hüüame, ning upume sündmustesse.
Pimestust, millega me seda saatust kogeme, tugevdab veelgi meie usk oma ajaloomeelesse. Samas pole see midagi muud kui meie tegelikkusemeel, pikendatuna tahapoole. Me arvame end olevat kriitiline sugupõlv, kellele tema süvenev minevikutundmine on andnud võime mõista olevikust tulevikku kulgevate sündmuste arengusuunda. Tegelikkusest võetud ideaalidele lisanduvad ajaloolt laenatud ideaalid.
19. sajandil tekkinud kriitilise ajalooteaduse saavutused on imetlusväärsed. Iseküsimus on aga see, kas meie sugupõlvel on sellepärast õiget ajaloomeelt, et meil on olemas ajalooteadus.
Ajaloomeel selle sõna parimas mõttes tähendab kriitilist objektiivsust kaugete ja lähedaste sündmuste suhtes. Seda võimet faktide hindamisel abstraheeruda arvamustest ning huvidest pole isegi meie ajaloolastel. Niikaua kui nad tegelevad ajaga, mis on nõnda kaugel, et ta olevikus kaasa ei mängi, jäävad nad objektiivseks, niivõrd kui seda