Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
ideedele. Protsessi olemus seisneb selles, et pruugitud mõtlemine puutus kokku värskete rahvaste värske mõtlemisega.
Tänapäeval aga kuhtub kogu mõtlemine maailmas meie äraelanud kultuuride või, nagu hindude ja hiinlaste juures, meie ja teiste äraelanud kultuuride pruugitud ideedes. Tõus ja langus ei kulge niisiis mitte aeglase progressina, vaid pidurdamatu allakäiguna … kui ei õnnestu pruugitud ideid taas värskeks teha.
Edasi on meie kultuuri regeneratsiooni suur raskus selles, et see peab sündima ainult sisemise, mitte ka välise protsessina. Sellega langeb ära materiaalse ja vaimse elemendi vaheline soodus vastasmõju. Renessansist kuni 19. sajandi keskpaigani võivad kultuuri heaks töötavad inimesed oodata vaimse elemendi progressi institutsioonide vallas saavutatud edult. Nende programmis seisavad kõrvuti mõlemat laadi nõuded ning koos tullakse nendega ka välja. Avaliku elu institutsioonide ümberkujundamise kallal töötades on nad veendunud, et kutsuvad esile säärased olud, mis panevad arenema uue vaimse elu. Edusammud ühes vallas kinnitavad ühtlasi lootusi ja energiaid teises. Riigiasjanduse edeneva demokratiseerimise heaks töötavad nad selle mõttega, et seeläbi kehtestada õigluse ja rahu valitsus maailma üle.
Meie, kes me kogeme kõigi nende loodud institutsioonide vaimset pankrotti, ei või enam töötada sel moel üheaegselt institutsioonide ümberkujundamise ja vaimse elemendi uuendamise heaks. Sellest abist oleme ilma. Isegi teadmise ja mõtlemise endise koosmõjuga ei tohi me enam arvestada. Varem olid need mõlemad liidus. Mõtlemine rajas teed tunnetusele, võideldes oma vabaduse eest. Teiselt poolt tulid kõik teadmise tulemused seeläbi kasuks üldisele vaimuelule, et ikka täpsemalt kindlaks tehtud loodusseaduspärasus aitas kaasa eelarvamuste võimu hävitamisele. Samuti tugevdas see mõtet, et inimkonna olud tuleb omakorda rajada vaimsetele seadustele. Nii püstitasid teadmine ja mõtlemine üheskoos mõistuse ja mõistusemõttelaadi autoriteedi.
Tänapäeval ei saa mõtlemine teaduselt enam midagi, sest teadus on muutunud tema suhtes iseseisvaks ja ükskõikseks. Kõige arenenum teadmine sobib nüüd ühte kõige mõttelagedama maailmavaatega. See teadmine kinnitab, et tal on tegu ainult üksikväidetega, kuna ainult nende puhul säilivat asjalik teaduslikkus. Tunnetuste kokkuvõtmine ja nende järelduste maksmapanemine maailmavaate jaoks ei olevat tema asi. Varem oli iga teaduseinimene ühtlasi mõtleja, kes oma põlvkonna üldises vaimuelus midagi tähendas. Meie aeg on jõudnud võimeni teha vahet teaduse ja mõtlemise vahel. Seepärast on meil teaduses küllap veel vabadust, kuid ei ole peaaegu üldse enam mõtlevat teadust.
Nii langevad meie vaimse elu uuendamiseks ära kõik senised loomulikud, välised abivahendid. Meilt nõutakse toimetulemist ainulaadsega. Me peame tööd rügama nagu need, kes uuendavad katedraali vigasaanud vundamenti hiiglasliku ehitise koorma all. Pole mingit edenemist meeltega tajutavas vallas, mis meie püsivust alal hoiaks. Tohutu revolutsioon peab toimuma ilma revolutsioonilise tegutsemiseta.
Lisaks raskendab kultuuri uuendamist veel see, et liikumise kandjatena tulevad täiesti eranditult kõne alla üksikindiviidid.
Kultuuri regeneratsioonil pole mingit pistmist nende liikumistega, millel on massielamuse iseloom. Need on alati vaid reaktsioonid välistele sündmustele. Kultuur võib aga taas teoks saada ainult seeläbi, et paljudes üksikisikutes tekib sõltumatult praegu valitsevast üldmeelsusest ja vastandina sellele uus meelsus, mis vähehaaval hakkab mõjutama üldmeelsust ja seda lõpuks määrab. Ainult eetiline liikumine võib meid ebakultuurist välja tuua. Eetiline saab aga teoks ainult üksikisikus.
Viimane sõna ühiskonna tuleviku kohta ei ole mitte tema organisatsiooni enama või vähema lõpetatuse, vaid tema indiviidide enama või vähema väärtuse päralt. Tähtsaim ja väljauurimatuim ajaloos on need silmapaistmatud üldised muutused, mis leiavad aset paljude indiviidide iseolemises. Need on sündmuste eelduseks. Seepärast on nii raske tõeliselt mõista möödunud aegade inimesi ja sündmusi. Seda iseväärtust, mis oli paljudel, ja seda viisi, kuidas nad sellega kollektiivis osalesid, temalt mõjutusi said ja talle tagasimõju avaldasid, võime aduda veel ainult oletamisi.
Üks on aga selge. Kus iganes kollektiiv mõjub üksikisikule tugevamini, kui see temale tagasimõju avaldab, seal tekib allakäik, sest paratamatult tehakse kahju sellele suurusele, millest oleneb kõik – üksikisiku vaimsele ja kõlbelisele väärtusele. Siis algab ühiskonna vaimsuse ja kõlbelisuse ärastamine, misläbi ta muutub võimetuks mõistma ja lahendama tema ette kerkivaid probleeme. Nii et varem või hiljem langeb ta katastroofi ohvriks.
Kuna me oleme selles olukorras, peavad meil üksikisikud jälle jõudma kõrgema enesemääratluseni ning jälle võtma üle selle funktsiooni, mida võib täita ainult indiviid – sünnitada eetilis-vaimseid mõtteid. Miski muu peale selle paljude inimestega asetleidva sündmuse ei saa meid päästa.
Mitteavalikult peab tekkima uus avalik arvamus. Praegune püsib üldkirjanduse, propaganda, organisatsioonide ning nende käsutuses olevate võimu- ja rahavahendite najal. Sellele ebaloomulikule ideede levikule peab vastu astuma loomulik, mis kandub inimeselt inimesele ning arvestab ainult mõtte tõega ja tõele vastuvõtlikkusega. Relvitult, vaimule omase primitiivse võitlusviisiga peab ta ründama seda teist, kes astub talle vastu nagu Koljat Taavetile aja vägevas turvises.
Sellest hargnevale heitlusele pole meil ainustki ajaloolist analoogiat. Eks tundnud minevikki mõtleva üksikvaimu võitlust seotud üldvaimu vastu. Iialgi aga ei esinenud probleem seesugusena nagu praegu, sest tänapäeva organisatsioonides, tänapäeva mõttelageduses ja tänapäeva rahvakirgedes seotud üldvaim on ainulaadne nähtus.
Kas tänapäeva inimesel jätkub jõudu selle teostamiseks, mida talt nõuab vaim ja mida aeg tahab teha talle võimatuks?
Üleorganiseeritud kollektiivides, kes teda sajal viisil oma võimuses hoiavad, peab ta jälle saama iseseisvaks isiksuseks ja kollektiividele tagasimõju avaldama. Kõikide oma organitega üritavad need hoida teda neile mugavas isikupäratuses. Nad kardavad isiksust, sest temas võivad saada sõna vaim ja tõde, mida nemad tahaksid tummad olevat. Aga nende võim on niisama suur kui nende hirmgi.
Kollektiividega on traagilisel kombel liidus majanduslikud olud. Kohutava karmusega kasvatavad nad tänapäeva inimest mittevabaks, keskendumatuks, iseseisvusetuks, humaansusetuks olendiks. Nemad on see viimane, mida me muuta suudame. Kui meile peakski määratud olema, et vaim alustab oma tööd, siis võimu nende üle omandame vaid aegamisi ja ebatäielikult. Seega nõutakse paljudelt inimestelt seda, mida olud, millesse oleme elama pandud, eitavad.
Ja kui suured on need ülesanded, millega vaim peab rinda pistma! Ta peab taas looma mõistmist õige tõe jaoks seal, kus kehtib veel üksnes propagandatõde. Ta peab kukutama võltspatriotismi ja aitama troonile ülla, inimkonna sihte püüdleva patriotismi seal, kus trööstitud endised ja praegused poliitilised sündmused hoiavad alal rahvuslikke kirgi nendegi juures, kes sellele sisimas vastu panevad. Ta peab taas võitma tunnustust mõttele, et kultuur on inimeste asi, millest saavad osa rahvad, kes praegu austavad iidolina rahvuskultuuri ja kelle juures kultuurinimkonna mõiste on rusudeks varisenud. Ta peab hoidma ülal meie usaldust kultuurriigi vastu ajal, mil sõja läbi vaimselt ja majanduslikult alla käinud nüüdisriigid ei saa üldse mõelda kultuuriülesandeile, vaid neil tohib mõttes olla ainult see, kuidas kõikide vahenditega, sellistegagi, mis õiguse mõistet õõnestavad, edasieksisteerimiseks raha hankida. Ta peab ühendama meid kultuurinimkonna ideaalis ajal, mil üks rahvas on võtnud teiselt usu inimsusse, idealismi, õiglusse, arukusse ja tõemeelsusse ning iga rahvas on sattunud sääraste jõudude võimusesse, mis viivad meid üha sügavamale ebakultuuri. Ta peab juhtima tähelepanu kultuurile ajal, mil kasvav raskus elatist teenida nõuab paljudelt üha suuremat pingutust aineliste murede ületamiseks ning laseb kõigel muul paista fantoomina. Ta peab andma meile usu progressi võimalikkusse ajal, mil majandusliku faktori tagasimõju vaimsele kujuneb päev-päevalt pahaendelisemaks ning soodustab üha süvenevat demoraliseerumist. Vaim peab meile sisendama lootust ajal, mil jätkuvalt ütlevad üles mitte ainult ilmalikud ja religioossed institutsioonid ja ühendused, vaid ka väljapaistvaiks peetavad inimesed, mil õpetlased ja kunstnikud hiilgavad ebakultuuriga ning mõtlejaiks loetavad ja sellistena esinevad kuulsused seisavad otsustavatel puhkudel meie ees pelkade kirjameeste ja akadeemialiikmetena.
Kõik see heitub vastu kultuuritahtele. Meid luurab nüri meeleheide.