Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
tõe ees. Juba seetõttu seisab too aeg kõrgemal igast eelnenust ning palju kõrgemal meie ajast.
Romantilised tunded ja fraasid ei tohi mingil juhul takistada meie sugupõlve kujutlemast, mis õieti on mõistus. Ta pole kuiv aru, mis ei lase tärgata meie hingeelu mitmekesistel liigatustel, vaid kõigi meie vaimu funktsioonide kehastus nende elavas koostoimes. Mõistuses peavad meie tunnetus ja tahe isekeskis salapärast dialoogi, mis määrab meie vaimse olemuse. Maailmavaate ideed, mis mõistuses tekivad, hõlmavad endasse kõike, mida me võime mõtelda, tajuda ja aimata meie ning inimkonna määratluse mõttest, ning annavad meie olemasolule suuna ja väärtuse. Mõtlemisest tulenev vaimustus suhtub segaseis tundeis seisnevasse vaimustusse nagu uhkete kõrguste tuul küngaste vahel puhuvasse tuulde. Kui me julgeme taas otsida mõistuse valgust, siis ei kärbu me selleks sugupõlveks, kes pole võimelinegi entusiasmiks, vaid jõuame suure ja sügava kireni, suurte ja sügavate ideaalideni. Need täidavad meid nõnda, et ideaalid, milles elame praegu, kaovad kui armetu erutus.
Ratsionalism on midagi enamat kui 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul otsa leidnud mõtteliikumine. Ta on igasuguse normaalse vaimuelu paratamatu nähtus. Kogu tõeline progress maailmas on saanud teoks lõppkokkuvõttes tänu ratsionalismile.
Ajalooliselt ratsionalismiks nimetatud perioodi tunnetused pole kindlasti ei lõplikud ega rahuldavad. Kuid tookord püstitatud printsiip rajada maailmavaade mõtlemisele ja ainult mõtlemisele on õige. Kui puu esimesed viljad ei saanudki täisküpseks, siis jääb puu ikkagi vaimse elu elupuuks.
Kõik liikumised, mis ratsionalismi välja vahetasid, jäävad temast oma saavutustelt kaugele maha. Spekulatiivsest mõttest, ajaloost, tundest, esteetikast, loodusteadusest püüdsid nad luua midagi maailmavaatetaolist. Läbimõeldud puurimise asemel tuhnisid nad hea õnne peale maapõues. Ainult ratsionalism kaevas õiges paigas ning plaanipäraselt. Kui ta leidiski vaid poolväärtuslikku metalli, siis tuli see sellest, et oma käsutuses olevate vahenditega ei pääsenud ta küllalt sügavale. Vaesunult ja allakäinult, sest me otsisime seiklejate kombel, peame jõudma otsusele rajada kaevandus taas sinna, kus ta tollal tulu andis, ning läbida kõik kihid lootuses, et kas me lõpuks siiski ei satu kullale, mis peab siin lebama.
Mõtleva maailmavaate lõpuni mõtlemine on meie ainus võimalus õigele teele tagasi pääseda.
Filosoofilised, ajaloolised ja loodusteaduslikud küsimused, millega varasem ratsionalism toime ei tulnud, tabasid teda laviinina ning matsid ta tema teel enda alla. Uus mõtlev maailmavaade peab sellest kaosest välja pääsema. Kõigel, mis tõesti olemas on, endale mõjuda lastes, kõigist mõtlemise ja tunnetuse laadidest läbi minnes püüelgu ta olemise ja elu viimast tähendust ning vaadaku, kas ei anna sellest midagi ära mõistatada.
Viimane teadmine, milles inimene mõistab oma olemist universaalses olemises, on öeldavasti müstilist laadi. Selle all mõeldakse, et ta ei saa enam teoks tavalises mõtlemises, vaid teda elatakse kuidagi läbi.
Ent miks oletada, et mõtlemise tee lõpeb müstika ees? Senine mõistusemõtlemine on müstika lähedusse sattudes küll alati kinni pidanud. Ta tahtis minna ainult nii kaugele, kui ta võis veel kõike selge loogikaga laiali laotada. Müstika omalt poolt alandas mõistusemõtlemist kus aga sai, et ainult mitte lasta tekkida ideel, nagu peaks ta sellele kusagil aru andma. Ent nad mõlemad, kes teineteisest teadagi ei taha, kuuluvad ometi kokku.
Mõistuses püüavad tunnetus ja tahe, mis on meis salapärasel moel omavahel seotud, teineteist vastastikku mõista. Viimane teadmine, mille poole püüdleme, on teadmine elust. Meie tunnetus vaatab elu väljastpoolt, tahe seestpoolt. Kuna teadmise viimaseks objektiks on elu, saab viimane teadmine paratamatult mõtlevaks elu läbielamiseks. See aga ei asu mõistuse teelt kõrval, vaid jääb sinna suunda. Ainult siis, kui tahe on oma suhte tunnetusega selgelt läbi mõtelnud, on temaga suutmist mööda väidelnud, on temast läbi läinud ja temas loogiliseks muutunud, on ta võimeline mõistma ennast, niipalju kui talle antud on, universaalses elutahtes ja olemises üleüldse. Kui tahe tunnetuse lihtsalt kõrvale jätab, siis satub ta ebamäärasesse fantaseerimisse. Aga tunnetus, mis nagu möödunud ratsionalismgi ei taha endale tunnistada, et elu mõistmiseks peab ta lõpuks mõtlevaks läbielamiseks üle kasvama, loobub sügavast ja elementaarselt põhjendatud maailmavaatest.
Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.
Kahtlused, kas võivad paljud üksikindiviidid jõuda mõtlevaks maailmavaateks nõutava juurdlemiseni iseenda ja maailma üle, on õigustatud, kui näiteks võetakse tänapäeva inimene. Aga see oma kahanenud mõtlemisvajadusega on patoloogiline nähtus.
Iseendast on ka läbilõikelistes eeldustes antud võime mõtelda, mis teeb üksikindiviidile isikliku mõtleva maailmavaate loomise mitte ainult võimalikuks, vaid normaalselt ka vajaduseks. Antiik- ja uusaja suured valgustusliikumised aitavad alal hoida kindlust selles, et paljudel on olemas elementaarne mõtlemine, mida saab äratada. Seda usku kinnitab ka inimeste jälgimine ning noorsooga tegelemine. Elementaarne tung mõtleva maailmavaate järele liigatab meis neil aastail, mil algab meie iseseisev mõtlemine. Seejärel laseme tal kärbuda, kuigi tunneme selgelt, et see vaesestab meid ja kahandab võimet teha head. Me oleme nagu kaevud, mis ei anna enam vett, sest nad on käest lastud ja aegamööda prahti täis pudenenud.
Rohkem kui mõni teine aeg on meie oma unustanud valvata mõtlemise tuhande kaevu järele. Siit ka see põud, milles me vaevleme. Aga pruugib meil vaid hakata seda prahti ära koristama, mis kaevus vett katab, kui niiskel liival tärkab taas elu seal, kus seni oli kõrb.
Nii maailmavaate vallas kui teisteski valdades on kindlasti juhte ja juhitavaid. Selles mõttes jääb paljude iseseisvus alati suhteliseks. Küsimus on ainult selles, kas juhtidelt saadav ergutus sihib iseseisvuse või iseseisvusetuse poole, üks toob kaasa arengu tõepärasuse suunas, teine tähendab selle surma.
Kõigele, mis kannab inimese nime, on määratud isiklikus mõtlevas maailmavaates tõeliseks isiksuseks saada.
Mis laadi peab aga olema mõtlev maailmavaade, et temal võiksid rajaneda kultuuriideed ja kultuurimõttelaadid?
Optimistlik ja eetiline.
Optimistlik on säärane maailmavaade, mis asetab olemise kõrgemale eimillestki, jaatades nõnda maailma ja elu kui midagi iseendast väärtuslikku. Sellest vahekorrast maailma ja eluga tuleneb tung olemist, niivõrd kui ta meist mõjutatav on, tema ülima väärtuseni viia. Sellest sünnib siis üksikindiviidide, ühiskonna, rahvaste ja inimkonna elutingimuste parandamisele suunatud aktiivsus, millest tulenevad välised kultuurisaavutused, vaimu valitsus loodusjõudude üle ning kõrge sotsiaalne organisatsioon.
Eetika on inimese aktiivsus, mis on suunatud oma isiksuse sisemisele täiustamisele. Iseendast on ta sõltumatu sellest, kas maailmavaade on pessimistlik või optimistlik. Ent vastavalt sellele, kas eetika esineb esimeses või teises võtmes, aheneb või laieneb tema valdkond.
Järjekindlalt pessimistlikus maailmavaates, nagu see esineb braahmanite või Schopenhaueri mõtlemises, pole eetikal kavatsusi maailma suhtes. Ta tahab ainult üksikindiviidi enesetäiustamist, nagu see saab teoks seesmises vabanemises maailmast ja maailma vaimust. Aga sel määral, mil eetika esineb maailma- ja elujaatava maailmavaatena, muutub ta avaramaks. Nüüd on tema sihiks üksikindiviidi sisemine täiustumine ning ühtlasi tema toimimine inimeste ja maailma heaks. Vabadust maailmast ja tema vaimust ei lase ta inimesele enam iseväärtusena paista. Inimene peab saama selles ühtlasi võimeliseks toimima inimeste seas ja maailmas kõrgema ning puhtama jõuna ja nõnda omas osas kaasa aitama üldise progressi ideaali teostamiseks.
Nii et alles oma koostoimes loovad optimistlik maailmavaade ja eetika kultuuri, üksi pole kumbki selleks suuteline. Optimism annab kindluse, et maailmaprotsessil on kuidagi vaimselt mõttekas siht ja et maailma ning ühiskonna olude parandamine edendab üksikindiviidi kõlbelisvaimset täiustumist. Eetilisest hoiakust kasvab võime kujundada maailmale ja ühiskonnale mõju avaldamiseks vajalikke otstarbekaid mõttelaade ning lasta kõigil saavutustel koosmõjus toimida üksikindiviidi vaimse ja kõlbelise täiustumise heaks, mis on kultuuri lõppeesmärk.
Kui on aru saadud, et maailmavaate liikumapanevad kultuurienergiad juurduvad optimistlikus ja eetilises