Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
noorest peast olin ma kindel, et igasugune mõtlemine, mis ennast lõpuni mõtleb, lõpeb müstikas. Aafrika ürgmetsa vaikuses sain ma võimeliseks sellele mõttele kuju andma ja seda välja ütlema.
Astun seega kindlalt üles eeldusvaba mõistusemõtlemise uuendajana. Tean küll, et meie ajal puudub absoluutselt igasugune vahekord kõigega, mis on kuidagi „ratsionalistlik”, ja et ta tahaks seda 18. sajandi eksitusena kõrvale heita. Ent küllap tuleb veel arusaamine, et me peame jälle sealt peale hakkama, kus 18. sajand seisma jäi. Tollase ja praeguse aja vahele jääb mõtlemise intermetso, küll erakordselt huvitavate ja rikaste momentidega, kuid siiski vaid hukatuslik intermetso. Tema vältimatuks lõpuks oli meie langemine maailmavaatetusse ja kultuuritusse, millega on antud kõik vaimne ja materiaalne viletsus, milles me piinleme.
Meie maailmavaate uuenemine võib tulla ainult halastamatult tõepärasest ning hoolimatult julgest mõtlemisest. Alles see mõtlemine on küps kogema, kuidas ratsionaalne ennast lõpuni mõeldes paratamatult irratsionaalseks üle kasvab. Maailma- ja elujaatus ning eetika on irratsionaalsed. Nad pole õigustatud üheski vastavas maailma olemuse tunnetuses, vaid nad on mõttelaad, milles me määrame oma vahekorra maailmaga meie elutahte sisemise paratamatuse ajel.
Me ei tea, mida säärasele mõttelaadile vastav aktiivsus tähendab maailma evolutsioonis. Samuti ei või me seda aktiivsust objektiivselt reglementeerida, vaid peame tema vormimise ja ulatuse täiesti üksikisiku otsustada jätma. Maailma- ja elujaatus ning eetika on seega igas mõttes irratsionaalsed. Meil peab olema julgust seda endale tunnistada.
Kui ratsionaalne mõtlemine ennast lõpuni mõtleb, siis jõuab ta mõtlemisparatamatu irratsionaalseni. See paradoks valitseb meie vaimset elu. Kui püütakse tulla toime ilma selle irratsionaalseta, siis sünnib elutu ja väärtusetu maailma- ja eluvaade.
Igasugune väärtuslik veendumus on irratsionaalne ja entusiastliku iseloomuga, kuna ta ei või tulla maailma tunnetamisest, vaid kerkib esile elutahte mõtlevast läbielamisest, milles me astume üle igasugusest maailmatunnetusest. See ongi, mida ennast lõpuni mõtlev mõistusemõtlemine mõistab tõena, millest me elama peame. Tee tõelise müstikani viib läbi ratsionaalse mõtlemise kuni üles maailma ja meie elutahte sügava läbielamiseni. Me kõik peame jälle julgema „mõtlejaks” saada, et jõuda müstikani, mis on ainus vahetu ja ainus sügav maailmavaade. Me kõik peame tunnetuses sinnani jõudma, kus ta läheb üle maailma läbielamiseks. Me kõik peame mõtlemise läbi religioosseks saama.
See mõistusemõtlemine peab saama jõuks, mis meie hulgas valitseb. Temast arenevad välja kõik väärtuslikud ideed, mida me vajame. Muus tules kui elu-ees-aukartuse müstikas ei saa idealismi murdunud mõõka uueks sepistada.
Elu-ees-aukartuse mõttelaadis sisaldub elementaarne vastutuse mõiste, millele meil tuleb alistuda, ja temas on tegevad jõud, mis sunnivad meid revideerima ja õilistama oma individuaalset, sotsiaalset ja poliitilist mõttelaadi.
Elu-ees-aukartuse mõttelaad on ainsana võimeline uut õigusteadvust looma. Meie poliitiliste ja sotsiaalsete olude viletsus seisneb ju suures osas selles, et nii juristidel kui diletantidel puudub elav ja vahetu õiguse mõiste. Mõistusemõtlemise ajastul otsiti säärast mõistet. Nähti vaeva inimese olemuses antud põhiõiguste püstitamise ja tunnustusele viimisega. Hiljem sellest loobuti. Ajalooliselt põhjendatud õigus vahetas välja loomuliku õiguse. Lõpuks jõudsime rahuldumiseni puhtalt tehnilise õigusega. See oli õiguse valdkonnas see intermetso, mis järgnes mõistusemõtlemisele.
On alanud õigusteadvuse trööstitu nõrgestamine, hingetuks muutmine ja demoraliseerimine. Me elame õigusetuse ajajärgul. Parlamendid annavad kergekäeliselt välja õigusvastaseid seadusi. Riigid kohtlevad oma alamaid meelevaldselt, hoolimata mingi õigustaju alalhoidmisest. Inimesed, kes satuvad võõra rahva võimu alla, on lindpriid. Ei hoolita ei nende loomulikust õigusest kodumaale ega vabadusele ega elupaigale ega omandusele ega tööle ega toidule ega millelegi. Nii on meil usk õigusesse täielikult ära laastatud.
Seda valmistati ette sellest silmapilgust peale, kui loobuti otsimast loomulikku, mõistusemõtlemisel rajanevat õigusekujutlust.
Nii ei jää üle midagi muud kui ka õiguses taas jätkata sealt, kus katkes 18. sajandi mõistusemõtlemise lõim. Me peame otsima õigusemõistet, mis rajaneb vahetul, maailmavaatest tuleneval ideel. Me peame taas püstitama puutumatud inimõigused, mis garanteerivad üksikisikule tema individuaalsuse suurima vabaduse oma rahvustervikus, mis kaitsevad tema eksistentsi ja inimväärikust igasuguse võõra võimu vastu, millele teda võidakse alistada.
Juristid on lasknud õigusel ja õigusteadvusel alla käia. Nad ei saanud sinna midagi parata, sest aja mõtlemises puudus kujutlus, kuhu elav õigusemõiste oleks võinud ennast ankurdada. Õigus sai hukka tänu maailmavaatetusele. Alles uuest maailmavaatest võib ta jälle ellu ärgata. Otsekui mitte iialgi kuivavast ja mitte iialgi soostuvast lättest peab ta välja voolama meie suhtumise põhikujutlusest elavasse kui sellisesse. See läte on aukartus elu ees.
Õigus ja eetika pärinevad ühest ja samast ideest. Aukartuses elu ees on õigus objektiivselt kodifitseeritav element, eetika see, mis pole enam kodifitseeritav. Õiguse vundamendiks on humaansus. On rumalus tahta seoseid õiguse ja maailmavaate vahel kehtetuks muuta.
Nii on maailmavaade kõigi nende ideede ja mõttelaadide idurakk, mis on määravad üksikisiku ja ühiskonna hoiakule.
Tänapäeval kannavad lennukid inimesi läbi õhu üle maa, kus möllavad nälg ja röövlijõugud. See groteskne progress pole iseloomulik mitte ainult näiteks Hiinale, vaid peagi tervele inimkonnale. Normaalseks võib see groteskne progress muutuda alles siis, kui võimule pääseb mõttelaad, mis on suuteline inimkonna kaoses eetika läbi taas korda looma. Lõppkokkuvõttes on sihipärane teostatav ainult eetilise kaudu.
Mis kummaline ring! Ennast lõpuni mõtlev ratsionaalne mõtlemine jõuab mõtlemisparatamatu irratsionaalse ja subjektiivseni: eetilise maailma- ja elujaatuseni. Teisest küljest on inimese ja inimkonna eksistentsitingimuste kujundamise suhtes ratsionaalne, st selles vallas objektiivselt sihipärane element teostatav ainult nii, et üksikisikud nõuavad endalt selle irratsionaalse ja subjektiivse elemendi rakendamist. Aktiivsuse irratsionaalne printsiip, mille ratsionaalne mõtlemine meile kätte annab, on inimese poolt produtseeritava sündmuskulu ainsaks ratsionaalseks ja sihipäraseks printsiibiks. Nii tekivad ratsionaalne ja irratsionaalne, objektiivne ja subjektiivne teineteisest ning pöörduvad teineteisesse tagasi. Ainult siis, kui on olemas see paradoksaalne vastastikune toime, tekivad inimesele ja inimkonnale normaalsed eksistentsitingimused. Selle häirimise korral areneb ebanormaalsus.
Nii kirjutasin ma selles raamatus tragöödia, mida kujutab endast senine maailmavaate otsimine, ning sammusin ise uuel teel maailmavaate poole. Seal, kus õhtumaine mõtlemine ei jõudnud sihile, sest ta ei tihanud resoluutselt minna maailmatunnetuse skeptitsismi kõrbesse, kõnnin mina selle kõrbe rahulikul meelel läbi. Ta on ju vaid kitsas riba, mis jääb elutahte üle mõtlemisest tuleneva elementaarse maailmavaate igavesti haljendava oaasi ette. Säärasel uuel viisil maailmavaateni jõuda püüdes olen ma teadlik, et mõtlen sellega kokku ja lõpuni ainult neid mitmesuguseid algeid sellele mõtteviisile, mis olid senises maailmavaate otsimises esile tulnud.
Kuid sellesse raamatusse panen ma ka oma veendumuse, et inimkond peab uuenema uues mõttelaadis, kui ta ei taha hukka saada.
Ma usaldan talle ka oma usu, et see murrang toimub siis, kui me vaid otsusele jõuame mõtlevateks inimesteks saada.
Peab tulema uus renessanss, palju suurem kui see, mis meid keskajast välja tõi: suur renessanss, milles inimkond avastab, et eetilisus on ülim tõde ja ülim sihipärasus, ning koos sellega kogeb vabanemist armetust tegelikkusemeelest, milles ta vaevu edasi venis.
Tahaksin olla selle renessansi lihtsaks teerajajaks ja heita meie pimedasse aega tuleleegina usu uude inimkonda. Mul on selleks julgust, sest ma usun, et rajasin humaansuse mõttelaadi, mis siiani kehtis ainult õilsa tundena, elementaarsest mõtlemisest tulenevale, üldiselt vahendatavale maailmavaatele. Sellega on tal veenmisjõud, mis tal siiani puudus, ning ta on võimeline jõudsalt ja järjekindlalt tegelikkusega väitlema ning temas maksvusele pääsema.
Juuli, 1923