Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
elementi piisava kindlusega põhjendada.
Analüüsides kultuuriideede ja kultuurimõttelaadide tekkimist, tuleneb tegeliku protsessina see, et maailmavaate optimistlik ja eetiline element või nad mõlemad koos omandasid kuidagi suurema veenmisjõu ning tõid need nähtused endaga kaasa. Kultuuri allakäigu puhul toimib sama kausaalsus negatiivses mõttes. Ehitis kahjustub või variseb kokku, sest optimistlik või eetiline element või nad mõlemad koos on vundamendina ebakindlad ning annavad järele. Teist põhjust neile häiretele pole kõige otsimise juures leida. Kõik mõeldavad kultuuriideed ja kultuurimõttelaadid tulenevad optimismist ja eetikast. Kui need tugisambad säilitavad tarviliku kandevõime, pole ehitisel midagi karta.
Niisiis sõltub kultuuri tulevik sellest, kas mõtlemisel on võimalik jõuda maailmavaateni, mille optimism, see tähendab maailma- ja elujaatus, ning eetika on kindlamad ja elementaarsemad kui senistel.
Meil, õhtumaalastel, hõljus pilgu ees meie teotsemistungile vastav ja teda selgitav maailmavaade. Me pole suutnud seda rajada. Nüüd oleme desorienteeritud teotsemistungi võimuses. Laskmata meil maailmas ja meie oma elus selgusele jõuda, kihutab meie aja vaim meid tagant aktiivsusele. Järelejätmatult nõuab ta meie teeneid nende ja teiste sihtide ning nende ja teiste tulemuste saavutamiseks. Ta hoiab meid tegutsemisjoovastuses, et me ei tuleks eneseteadvusele ega küsiks endalt, mida sellel väsimatul sihtidele ja saavutustele andumisel on õieti tegemist maailma ja elu mõttega. Nii rändame nagu kodutud purjus palgasõdurid maailmavaatetuse kasvavas pimeduses ja laseme ennast värvata nii alatuteks kui üllasteks ülesanneteks. Ja mida trööstitumaks muutuvad maailma olud, milles märatseb see seiklev teotsemis- ja edasiminekutung, seda segasemaks lähevad mõttelaadid ja seda sõgedamaks tollele tungile sõrme andnud palgasõdurite ettevõtmised.
Kui õhtumaine teotsemistung peab võitlema hommikumaise mõtlemisega, siis nähtub, kui vähe on temas mõtlemist. Hommikumaine mõtlemine jäi tegevusse elu mõtte otsimisega ning sunnib meile peale küsimuse, mida me nii visalt väldime – küsimuse meie väsimatuse mõttest. Nõutult seisame mõtete ees, mis jõuavad meieni india mõtlemisest. Meile hakkab vastu nende kõrkus. Me tajume tegevusetuse ideaali rahuldamatust ja ekslikkust. Instinktiivselt oleme teadlikud, et oma õigus on mitte ainult isiksuse vaimsele täiustumisele, vaid ka üldisele ja materiaalsele suunatud progressitahtel.
Enda osas võime viidata sellele, et meil, maailma- ja elujaatuse seiklejail, olgu meie eksimine kui tahes suur ja koletu, on selle kõrval ette näidata mitte ainult suuremaid materiaalseid, vaid ka suuremaid vaimseid ja eetilisi saavutusi kui neil, kes seisavad tegevusetuse maailmavaate mõjuringis.
Ja ometi ei õnnestu meil ennast tolle võõrapärase ees täielikult õigustada. Sellel on juures midagi kõrgeaulist, mida meie kunagi ei omanda, mis võib meid isegi võluda. See kõrgeaulisus tuleneb sellest, et nood veendumused on sündinud otsinguist maailmavaate ja elumõtte järele. Meie juures aga täidavad maailmavaate kohta teotsemisinstinktid ja – tungid. Maailma- ja elueitavale maailmavaatele pole meil vastu panna maailma- ja elujaatavat, mõtlemisele, mis on jõudnud tolle pessimistliku olemisekäsituseni, pole meil vastu panna sellist mõtlemist, mis põhjendaks vastava optimistliku käsituse.
Õhtumaa vaimu taasärkamine peab niisiis algama sellest, et haritud ja harimatud meie hulgas peavad saama teadlikuks oma maailmavaatetusest ning tajuma selle seisundi koletislikkust. Me ei tohi jätkuvalt leida abi maailmavaate surrogaatidest. Meid peab oma võimusesse saama küsimus, et millel õieti rajaneb teotsemis- ja progressitahe, mis ajab meid nii suurtele kui koletislikele tegudele ning tahab, et püsiksime mõttelageduses.
Meid vangis hoidvast mõttetusest taas mõttekuseni jõudmiseks pole teist teed, kui et iga üksikisik taandub jälle iseendale ja et me üheskoos mõtleme järele selle üle, mil viisil meie teotsemis- ja progressitahe tuleneb sellest mõttest, mille me anname oma elule ja elule meie ümber.
Nende veendumuste ja ideaalide, milles ja millele me elame, suurt revisjoni ei saa läbi viia nii, et panna meie aja inimestele pähe teised, paremad mõtted, kui neil on. See võib alata ainult nii, et paljud hakkavad elu mõtte üle järele mõtlema ning orienteerivad, revideerivad ja uuendavad selle järgi oma aktiivsuse- ja progressiideaale, et kas need selles mõttes, mis me oma elule anname, ka mõttekad on.
Selle meis peituva viimase ja elementaarse teadvustamine on ainus kindel väärtusmõõdupuu. Ainult sel määral, mil need sihid, mis aktiivsus endale võtab, lasevad ennast õigustada minu ja teiste elu mõttega, on minu tahe ja tegu mõttekas ning väärtuslik. Kõik muu, maksku ta traditsooni, harjumuse või avaliku koteeringu läbi palju tahes, on tühi ja ohtlik.
Seal, kus rahvad on kirevalt segi paisatud, kus rahvakired ja rahvatotrused on saavutanud sellise tugevuse ja mahu, kus siin valitsevad töötus ning seal vaesus ja nälg, kus kõikjal maailmas võim kohtleb võimutuid kõige häbitumal kombel, kus inimkond igal moel koost laguneb, kõlab otsekui pilkena nõuda midagi nii kaugelejäävat nagu tagasipöördumine juurdlemisele elu mõtte üle. Kuid ainult niisuguste inimeste juurdlemises võivad tekkida jõud, mis suudavad nende häirete ja selle viletsuse vastu midagi ette võtta. Mida muud veel üritatakse, on kahtlase või hoopis küündimatu toimega abinõud.
Kui närbunud hallus aasadel annab kevadel aset rohelusele, siis sünnib see seeläbi, et juurtest tärkavad taas miljonid võrsed. Samuti ei või see mõtteuuendus, mis meie ajal kätte peab jõudma, mingil teisel viisil teoks saada, kui et paljud kujundavad uuesti oma mõttelaadid ja ideaalid, juureldes elu ning maailma mõtte üle.
Ent kas me oleme kindlad, et võime meis liigatavat maailma- ja elujaatust mõtelda maailma- ja eluvaateks, millest tuleb veenvalt ja püsivalt jõudu mõttekaks eluks ja aktiivsuseks? Miks peaks meil õnnestuma see, mille pärast Õhtumaa vaim on viimaste sugupõlvede jooksul asjatult vaeva näinud?
Isegi kui taastärkav mõtlemine peaks jõudma üksnes pooliku ja ebarahuldava maailmavaateni, oleks see kui tõde, milleni jõudmiseks oleme tööd teinud, siiski väärtuslikum maailmavaatetusest või mingist autoritaarsest maailmavaatest, mida me mõtlemise nõuet arvestamata hoiame ülal tema sisemise väärtuse pärast, talle tõeliselt andumata.
Igasuguse väärtusliku vaimse elu algus on kohkumatu usk tõesse ja tema avalik tunnistamine. Ka sügavaim religioosne tunnetus ei jää väljapoole mõtlemist, vaid peab olema temast genereeritav, kui ta vaid läheb sügavale iseendasse.
Elu mõtte teadvustamine on tähtis juba iseendast. Kui meie seas tärkab taas selline mõtlemine, siis närbuvad pääsmatult need edevuse- ja kireideaalid, mis lokkavad praegu nagu hull umbrohi masside veendumustes. Kui palju oleks tänapäeva oludele juba võidetud, kui me kõik igal õhtul vaid kolm minutitki mõtisklevalt tähistaeva otsatute maailmade poole üles vaataksime ning matustel osaledes surma ja elu mõistatusele anduksime, selle asemel et mõttelagedas vestluses kirstu järel vantsida. Avaliku arvamuse ja avalike sündmuste autorite rumaluse- ja kireideaalidel poleks inimeste üle enam mingit voli, kui need inimesed oleksid kuidagigi lõputuse ja lõplikkuse, olemise ja kaduvuse üle mõtlema hakanud ning leidnud sellest mõõdupuu õige ja vale, väärtusliku ja väärtusetu jaoks. Muistse aja rabid õpetasid, et Jumala riik tuleks, kui kogu Iisrael ainult ükski kord tõesti sabatit peaks. Kuivõrd tabavam on see, et nii palju ülekohut ja vägivalda ja valet, mis nüüd meie inimkonnale õnnetust toovad, kaotaks jõu, kui meie seas tärkaks vaid kübegi mõtisklemist maailma ja elu mõtte üle!
Kuid kas selles pole ohtu, kui visata elumõtte küsimus inimeste sekka ning nõuda, et meie teotsemistung sellises mõtlemises õigustuks ja õilistuks? Kas see ei jäta meid ilma millestki korvamatust jõulise loomulikkuse osas?
Selle koha pealt võib muretu olla, kui tugevaks või nõrgaks meie teotsemistung jääb pärast elumõtte üle juurdlemist. Temas on mõttekas ainult see, mis sisaldub selles mõttes, mille me suudame oma elule anda. Tähtis ei ole aktiivsuse kvantiteet, vaid kvaliteet. Hädasti on vaja, et meie teotsemistahe saaks iseendast teadlikuks ja lakkaks olemast pime.
Kuid vahest lõpetame tunnetamatuse resignatsioonis ning peame endale tunnistama, et me ei suuda maailmale ja elule mõtet anda…
Kui mõtlemine teele asub, peab ta kõigeks valmis olema, ka selleks, et ta jõuab tunnetamatuseni. Ent koguni siis, kui meie teotsemistahtele peaks