Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer
hääli, mis ütlevad meile, et ainus asi, mis elu talutavaks teeb, on lihtsalt elamine. Soovimatus oma saatusest kaugemale mõtelda ja loota… Otsida rahu resignatsioonist…
Tunnetus, et kultuur rajaneb maailmavaatel ning võib taastekkida ainult paljude üksikisikute vaimsest ärkamisest ja eetilisest tahtest, sunnib meid vaatlema kultuuriregeneratsiooni raskusi, mille tavaline mõtlemine jätaks tähele panemata. Ühtlasi aga tõstab ta meid kõrgemale kõigist võimalikkuse ja võimatuse kaalutlustest. Kui eetiline vaim on sündmuste valdkonnas piisavaks põhjuseks, et kultuuri teoks teha, siis jõuame jälle kultuurini, kui me ainult saavutame taas kultuurimaailmavaate ja sellest tulenevad kultuurimõttelaadid.
Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim. Tulevikus peab ta meie varal ülendavas mõttes täide minema.
V peatükk
Kultuur ja maailmavaade
Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.
Mingi aja ideed, mõttelaadid ja teod rajanevad tema maailmavaatel. Ainult siis, kui jõuame kultuurimaailmavaateni, oleme võimelised ideedeks, mõttelaadideks ja tegudeks, mis on vajalikud kultuuriks.
Mis on maailmavaade? Nende mõtete kehastus, mis esinevad ühiskonnas ja üksikindiviidis maailma olemuse ja eesmärgi kohta ning inimkonna ja inimese asendist ning määratlusest temas. Mida tähendavad ühiskond, milles ma elan, ja mina ise maailmas? Mida me temas tahame? Mida me temas loodame?
Vastus, milleni jõuavad paljud inimesed olemasolu põhiküsimusele vastates, otsustab vaimu üle, milles elavad nemad ja nende aeg.
Kas pole sellega maailmavaate tähtsust üle hinnatud?
Tavaliselt ei jõua tänapäeval paljud inimesed selleni, et neil oleks läbimõeldud maailmavaade. Samuti pole neil kaugeltki seda teadvust ja vajadust, et tuletada oma ideid ja mõttelaade maailmavaatest. Nad häälestavad ennast enamvähem neile helidele, mis on ajas kõlama löödud.
Kes aga on need helid kõlama pannud? Isiksused, kes mõtlesid maailmavaadet ning lõid sellest enam-vähem väärtuslikud ideed, millel meie seas on vääringut. Nii taanduvad kõik mõtted, nii üksikindiviidide kui ühiskonna omad, lõppkokkuvõttes kuidagi maailmavaatele. Iga aeg elab teadlikult või ebateadlikult sellest, mida on loonud mõtlejad, kelle mõju all ta on.
Platonil pole õigus arvata, et mõtlejad peavad olema ühtlasi riigijuhid. Nende valitsus on midagi muud, kõrgemat kui see, mis realiseerub seaduste ja määruste andmises ning avaliku vägivalla kasutamises. Nad on peastaabiohvitserid, kes mõtlevad tagasitõmbunult ja enam-vähem teravpilkselt välja eelseisva lahingu käigu. Avalikus elus mängivad mingit osa allohvitserid, kes neid direktiive suuremate või väiksemate väeüksuste jaoks sisulistesse päevakäskudesse üle kannavad, et sel ja sel ajal tuleb teele asuda, sinna ja tänna minna, see või too punkt ära võtta. Kant ja Hegel valitsesid miljoneid, kes polnud neilt iial ridagi lugenud ega teadnudki, et nad nende sõna kuulavad.
Suurtes ja väikestes asjades käskijad võivad ära teha ainult seda, mis on antud aja mõtlemises. Nemad ei valmista instrumenti, millel neil mängida tuleb, vaid see antakse neile kätte. Nemad ei komponeeri pala, mida tuleb esitada, vaid see pannakse neile ette. Nemad ei või seda muuta, vaid ainul veidi osavamalt või saamatumalt maha mängida. Kui see on mõttetu, siis ei suuda nad selles palju parandada; kui see on hea, siis mitte palju selles halvemaks muuta.
Nii et küsimusele, kas aja saatuse otsustavad isiksused või ideed, tuleb vastata nii, et seda teevad isiksused, kellelt aeg on saanud oma ideed. Kui mõne perioodi mõtlejad loovad väärtusliku maailmavaate, siis saab see periood neilt töötlemiseks ideid, mis tähendavad progressi. Kui nad pole selleks võimelised, siis saabub mingis vormis dekadents. Maailmavaade teeb ajaloos alati oma järeldused.
Et Rooma riik, vaatamata oma paljudele esileküündivatele valitsejatele, otsa leidis, tulenes lõppkokkuvõttes sellest, et antiikaja filosoofia ei loonud riikisäilitavate mõtetega maailmavaadet. Stoa kui antiikaja filosofeerimise definitiivse tulemuse esiletulekuga oli Vahemeremaade rahvaste saatus otsustatud. Resignatsiooni ideoloogia mõtlemine, olgu ta kui tahes suurepärane, ei võinud maailmariigis progressi käigus hoida. Parimate keisrite vaev oli maha visatud. Nad kudusid pehkinud lõnga.
18. sajandil algas Euroopa rahvaste seas enamjaolt tähtsusetute rokokoovürstide ja rokokooministrite valitsuse all ainulaadne progressiliikumine. Mispärast? Valgustusaja ja ratsionalismi mõtlejad lõid maailmavaate, millest lähtusid väärtuslikud ideed inimeste hulgas.
Kui aga ajalugu hakkas ennast nende ideede järgi vormima, sattus progressi tekitanud mõtlemine paigalseisu. Nii sai meist see sugupõlv, kes pillab möödunud generatsioonide kallist pärandust ning elab varemeis, sest ta ei suuda nende poolt alustatud ehitust lõpule viia. Olnuksid meie vürstid ja riigimehed ka vähem lühinägelikud, kui nad olid, poleks nad pikapeale suutnud peatada seda katastroofi, mis meid tabas. Kultuuri sisemine ja väline kokkuvarisemine oli maailmavaate seisukorras antud. Väikesed ja suured valitsejad ei teinud midagi muud kui toimisid aja vaimus.
Kui valgustusaja, ratsionalismi ja algava 19. sajandi suure filosoofia idealistlik maailmavaade kaotas oma jõu, hakkas ette valmistuma maailmasõda. Tollal hakkasime kaotama ideid ja mõttelaade, mis oleksid võimaldanud rahvaste vahel esilekerkivata küsimuste otstarbekat lahendamist.
Asjaolude kokkusattumise tõttu jõudsime olukorda, et peame olema ilma soliidse maailmavaateta. Filosoofia kokkuvarisemine ja loodusteadusliku vaatlusviisi teke tegid meile mõtlemist rahuldava idealistliku maailmavaate senini kättesaamatuks. Samuti oli meie aeg nii vaene sügavamate mõtlejate poolest nagu vaevalt mõni varasem, üksikud tugevad vaimud, kes suurte teadmiste ja parima tahtmisega püüdsid rebenenut lappida, ning mõned hiilgavad komeedid – rohkem polnud meile määratud. Mida nad lõid maailmavaate osas, võis anda tegevust akadeemiliselt haritud ringkondadele või mõningaid jüngreid vaimustusse viia, ent rahvas ei saanud sellest midagi.
Nii hakkasime ennast veenma, et võib tulla toime ka ilma maailmavaateta. Meis nürines vajadus tunda endas liigatamas maailma- ja eluküsimusi ning nende kohta otsusele jõuda. Mõttelageduselt, millele alistusime, võtsime endale ja ühiskonna elule tegelikkusemeele juhuideid. Rohkem kui poolteise inimea jooksul saime küllaga teada, et kõige väärtusetum on maailmavaatetuse maailmavaade, mis tähendab mitte üksnes vaimse elu hävingut, vaid hävingut üleüldse. Kus ühele sugupõlvele ei mõtle tema lahinguplaani välja peastaabiohvitserid, seal viivad allohvitserid teda nii ideedes kui tegudes ühest seiklusest teise.
Seega peab meie aja ülesehitus algama maailmavaate ülesehitusest. Näiliselt kõrvaline ja abstraktne on nii tungiv kui vaevalt midagi muud. Alles siis, kui oleme üheskoos kodunenud kultuurimaailmavaate soliidses mõtteehitises ning saame temast ühiselt ideid eluks ja toimimiseks, tekib jälle säärane ühiskond, millel on suurejoonelise orientatsiooniga ideaale ja mis viib need sihipärasesse väitlusse tegelikkusega. Uutest ideedest peame uuesti ajaloo üles ehitama.
Nii tervikule kui üksikindiviididele on elu ilma maailmavaateta kõrgema orienteerumismeele patoloogiline häire.
Millised tingimused peab maailmavaade täitma, et olla kultuuri-maailmavaade?
Kõigepealt ja päris üldiselt peab ta olema mõtlev maailmavaade.
Ainult see, mis mõtlemisest sündinuna pöördub mõtlemise poole, võib saada vaimseks jõuks tervele inimkonnale. Ainult sellel, mida paljud üle mõtlevad ning seejuures tõena mõistavad, on loomulikult vahendatavat ja püsivat veenmisjõudu. Ainult seal, kus jätkuvalt apelleeritakse vajadusele mõtleva maailmavaate järele, äratatakse kõik inimese vaimsed võimed.
Meie ajal on mõtleva maailmavaate vastu peaaegu esteetiline eelarvamus. Rohkem, kui me aimame, oleme meie, tegelikkuseinimesed, veel romantika lapsed. Milles romantika süüdistab valgustusajastut ja ratsionalismi, näib meile kõikideks aegadeks aktuaalse süüdistusena maailmavaate vastu, mis tahab rajaneda puhtal mõtlemisel. Niisuguses maailmavaates näeme juba ette võimule pääsevat kõledat intellektualismi, lamedat kasulikkusemeelsust ja madalat optimismi, mis riisuvad inimkonnalt geeniuse ja entusiasmi.
Paljus, milles algava 19. sajandi reaktsioon