Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
kahelda termini kasulikkuses üldse. Eesti kogukond on lähedane saksa Gemeinschaft ’ile ja kannab sellisena kuuluvuse ja ühtsuse tunnet. Eesti sõnavaras viitab kogukond ühendatud eneseteadlikule rühmale, kel on enam-vähem ühised eesmärgid. Tegu on teatud määral ka huvirühmaga, sageli vähemusrühmaga. Sellist kogukonda on võimalik luua nii tundmustes ja kujutlustes diasporaalikus kaugkeskkonnas (nt eesti kogukond Kanadas) kui ka kohalikus kontekstis (vt ka teist peatükki). Selline kasutus eeldab teatavat kogukondlikku identiteeti ja kuuluvuse tunnet. Hiljuti on kogukond omandanud katustermini staatuse, mis hõlmab kõike kohalikku, mille all peetakse enamasti silmas maaelulist. Minu uurimuse konteksti tõttu on hädavajalik sellist eeldust analüüsida, et mõista uuritud külade ja arenguprogrammi kokkupuuteid. Analüüsi eesmärgiks on kokkupuuteid ja nende tagajärgi kirjeldada ning arendusprotsessi kontekstualiseerida ja seletada.
Käesolev raamat vaatleb maal toimivate kogukondlike seoste ajaloolist tausta, keskuskülade sotsiaal-majanduslikke olusid ja nendes kontekstides tekkinud sotsiaalseid suhteid; seda, kuidas sotsialismijärgsed muutused mõjutasid külaelanike staatust, igapäevaelu strateegiaid ja isiklikke suhteid; kuidas see sotsiaalne kontekst mõjutas välist sekkumist, mille eesmärk oli ühiselu edendada, ja missugused olid selle sekkumise tagajärjed. Kahe etnograafilise objekti – kohaliku tegelikkuse ja välisraha eest korraldatud maaelu arenguprogrammi – vastasmõju aitas mõlema olemust mõista märksa paremini, kui see oleks olnud võimalik neid eraldi vaadeldes. Ühest küljest avasid programmi tagajärjel kujunenud üritused ja programmis koolitust saanud inimeste kohalolu külasuhteid sellisel moel, mida uurija poleks suutnud märgata igapäevaatmosfääris, ilma väljakutseta muuta külaelu ühtsemaks. Teisalt olid just keskuskülad programmile suur komistuskivi, mis aitas märgata rida olulisi protsesse ja probleeme mitmes hajakülas – tõrgeteta kulgenud arenguprogrammis oleksid need tähelepanuta jäänud.
Selliste uurimissubjektide tõttu on uuringu teoreetilisteks lähtekohtadeks kaks antropoloogia alldistsipliini: arenguantropoloogia, mis on suurel määral keskendunud kolonialismijärgsele maailmale, ja endiste sotsialismimaade antropoloogia. Nii kolonialismi- kui ka kommunismijärgne maailm kinnitas esialgu kirglikult lääne kapitalismi toimivust, rahvusriikide eelistatavust amorfsete hõimuühiskondade või rahvaste konglomeraatide ees, ratsionaalse, kuid samas täitmatu homo oeconomicus ’e universaalsust. Siiski erineb Ida-Euroopa muutustele pühendatud tähelepanu silmatorkavalt sellest, mis on pälvinud huvi enamusmaailma1 arengu puhul. Juba traditsiooniliselt käsitletakse Euroopa tagamaid kaunis eurotsentrilise veendumuse järgi, et Euroopa kultuuri mõjuväljas kujunenud rahvad ja riigid on oma olemuselt sarnasemad nn tsiviliseeritud, arenenud maailmaga kui säärase mõjuta kujunenud ühiskonnad. Ei erinevused tehnoloogias, ühiskonna poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus struktuuris ega moraalsetes arusaamades, isegi mitte säärased ajaloolised uperpallid nagu kommunistliku režiimi osaks saamine ei paigutanud Ida-Euroopat kultuuriliselt võõraste ühiskondade hulka. Nagu osutab Michał Buchowski (2007), olid esimesed lääne emissarid Nõukogude alal politoloogid, sest eeskätt nähti neis piirkondades poliitilise režiimi erinevust.
Postkolonialism kui filosoofiavool kujunes kapitalismi vastu siiski selgelt kriitiliseks; postkommunismi uuringud – sotsiaalteooria, mis kasvas välja küll sarnast arenguideoloogiat hõlmanud, kuid ometi üpris erineva poliitmajandusliku režiimi varemetelt – ei võtnud aga kunagi sellist kriitilist filosoofilist vormi, kuna suuremalt jaolt kukkus kritiseeritav kord kolinal kokku. Siiski iseloomustab kahte posti ehk järelajastut nii puhtpraktilises kui ka ideoloogilises mõttes üks ühine joon. Mõlemat on saatnud arengutööstuse – arenguabiga tegelevate institutsioonide, praktikate, ideoloogiate ja tagajärgede keeruka terviku – pikad varjud ja raskused arengutööstuse asjus kriitiliste seisukohtade formuleerimisel.
Arenguanalüüsi kriitilisemad vormid on kujunenud pigem sotsiaalteaduste äärealadel, mitte niivõrd majandus- või poliitikateaduses. Antropoloogias on arenguanalüüs aga püsinud pigem endiste imperiaalsete kolooniate piirides, seevastu sotsialismijärgsete ühiskondade arengut on antropoloogid jälginud peamiselt transformatsiooni ja üldisemate muutuste, mitte niivõrd arengutööstuse toimimist jälgivas võtmes. Arenguantropoloogilisi – arengutööstuse tegevuse, vastasmõjude ja tagajärgede vastu huvi tundvaid – uurimusi on selles piirkonnas üldisemate muutuste lahkamise kõrval vähe: nimetada võib Deema Kaneffi (1995), Louise Perrotta (1995, 1998), Steven Sampsoni (1996), Deniz Kandiyoti (1996), Gerald Creedi ja Janine Wedeli (1997), Wedeli (1998), Marta Bruno (1998), Cynthia Werneri (2000), Ruth Mandeli (2002), Armine Ishkaniani (2000, 2004) ja Melissa Caldwelli (2004) töid. Need autorid kirjeldavad sotsialismijärgsete ühiskondade kokkupuudet arengutööstusega, keskendudes nii arenguinstitutsioonide toimemehhanismidele kui ka kohalikele, kes sellistesse institutsioonidesse haaratud on, näiteks arendajate esindajate või otseste rahasaajatena. Enamasti ei ole aga sellised uurimused paigutatud etnograafiliselt laiemasse kohalikku konteksti, mis annaks aimu, kuidas arengupingutusi kohalikul tasandil vastu võetakse ning millised suhted tekivad nende kohalikega, kes arengustruktuuridesse ei kuulu ja sealt raha ei saa.
Minu eesmärk ongi see etnograafiline tühik täita ning ehitada sild antropoloogilise arenguplaneerimise ja Ida-Euroopa maaelanikkonna uurimuste vahele.2 Kombineerides ühelt poolt Ida-Euroopa maaelu ja talurahvauuringuid ning detailseid postsotsialismi etnograafiaid, nt Edit Fél ja Tamás Hofer (1969), Chris Hann (1980, 1985, 1996b), Peter Bell (1984), Frances Pine (1987), Martha Lampland (1995), Gerald Creed (1998), Caroline Humphrey (1999) ja Katherine Verdery (2003), ja teiselt poolt antropoloogilisi arengu-uuringuid, saab arengutööstuses osalejate vastastikusest mõjust põhjaliku ülevaate. Ida-Euroopa arengupraktikaid ja nendega kaasnenut peakski saama edukalt analüüsida, kui kasutada kaht lähenemisnurka: (1) nende seisukohta, kes on haaratud arenguprotsessi ja taotlevad sellega positiivseid muutusi või usuvad neisse, ning (2) nende vaadet, kelle igapäevaelu mõjutavad arenguinstitutsioonide või sotsialismijärgsete raputuste tekitatud muutused.
Allpool tutvustan lühidalt arengu probleemistikku antropoloogias, keskendudes ülevaatele arenguantropoloogiast kui Eestis päris tundmatust alldistsipliinist, kuid puudutades põgusalt ka asjassepuutuvaid teooriaid postsotsialismi antropoloogias. Vaatlen distsipliinide kokkupuutepunkte ning kirjeldan uurimuse metodoloogilisi vahendeid, mille abil uurisin näidet, kus see kokkupuude praktiliselt teoks sai. Peatüki lõpus võtan raamatu sisu lühidalt kokku.
ARENG JA ANTROPOLOOGIA
Arengu mõiste ja progressiidee
Arengust räägitakse tavapäraselt eelkõige loodusliku, tsüklilise arengu ehk sünni, kasvamise ja muutumise kontekstis. Nüüdisaegses maailmas on aga selle kõrval tähtsaks muutunud sotsiaal-poliitiline ja majanduslik kontekst, milles arengut käsitletakse enamasti tahtlikult suunatud, lineaarse protsessina, kus järgmine vorm ei naase mitte varasema juurde, korrates sünni ja surma, lagunemise ja kao protsessi, vaid liigub ühelt tehniliselt, organisatsiooniliselt vms astmelt aiva edasi. Näiteks sõnastab riik arengupoliitika, tulevikueesmärgid, soovitavad tagajärjed ja strateegiad, millega nendeni jõuda, ning allutab tegevuse sellistele eesmärkidele, korrastab ja ratsionaliseerib selle nimel ühiskonna ressursse, haldus- ja rahvuspiire jms. Niisiis iseloomustab seda arengukäsitlust kavatsuslikkus.
Arenguantropoloogia subjektiks ei ole aga mitte pelgalt juhitav, kavatsuslik elu edendamine ja arendamine ükskõik kus. Arenguantropoloogia vaatleb üht väga keskset arendamise aspekti, millele enamikus muudes kontekstides tähelepanu ei pöörata. Selleks on kavatsuslikkuse suunatus võimul olijatelt võimu subjektidele. Kuigi niisugune suund võib iseloomustada igasuguseid plaane ja projekte millegi edendamiseks ja parandamiseks ühiskonnas, on parteiline lubadus parandada poliitika „läbipaistvust” fundamentaalselt erinev plaanist parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades või kavast edendada elanikkonna tervist. Iseloomulik on sellistel puhkudel teiste elu arendamine, mis nõuab võimu rakendamist, kirjutab ette konkreetseid lahendusi, meetmeid, eesmärke ja praktikaid, millesse arendatavad harva – kui üldse – panustada saavad.
Antropoloogia on klassikaliselt teadus Teisest – teisest kultuurist, ühiskonnast, veidi hilisemates vormides rühmadest ühiskonnas, mida nähakse mingis aspektis Teistena: vaestest, kodututest,
Enamusmaailm – praktiliselt ja poliitiliselt kasutuks muutunud
Vt Jan Pieterse (2000) üleskutset tuua kokku arengudiskursus ja tõeline, tegelikult eksisteeriv areng.