Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

1

Enamusmaailm – praktiliselt ja poliitiliselt kasutuks muutunud Kolmanda Maailma ja poliitiliselt mõneti ebakorrektse arengumaade asemel lääneriikide endiste kolooniate kohta kasutusele võetud termin, mis hõlmab suuremat osa maailmast.

2

Vt Jan Pieterse (2000) üleskutset tuua kokku arengudiskursus ja tõeline, tegelikult eksisteeriv areng.

3

Rostow (1990: 162–164) nimetab kommunismi lausa traditsiooniliselt modernsesse ühiskonda ülemineku perioodi tõveks, mille vastu on ühiskonnad eriti tundlikud poliitilise ja sotsiaalse segaduse perioodil, mis iseloomustab lahtirebimise-eelset aega. Ühtlasi on kommunism ahvatlus, mis on ajastu üks keskseid väljakutseid ja valikuid hea ja kurja vahel, mille peavad tegema arenevate riikide inimesed ja milles arenenud lääs lihtsalt peab neid aitama (samas, lk 166–167).

4

Vt nt LeClair jt (1968).

5

Ralph Grillo (1997) on eristanud termineid anthropology of development (akadeemiline arenguantropoloogia) ja development anthropology (rakenduslik arenguantropoloogia).

6

Aga vt David Kideckeli (2002) kriitikat ülemineku kui kirjeldava termini hülgamise kohta.

7

SAPARD (Special Accession Programme for Agriculture and Rural Development) – aastaiks 2000–2006 loodud Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusele ja maaelule antava erakorralise liitumiseelse abi programm.

8

Külade nimed on siin ja edaspidi muudetud.

9

Kasutan just setokeelset vormi nii maa kui ka rahva kohta, sest eestikeelses setus tajuvad kohalikud negatiivseid konnotatsioone, mida soovin vältida.

10

Minu teada on Eesti külades samasugust pikaajalist välitööd teinud vaid Briti antropoloog Sigrid Rausing Noarootsis 1990ndate keskel (vt nt Rausing 2004).

11

Näib, et nii etnograafe kui etnolooge kogu Nõukogude blokis iseloomustasid lühiajalised visiidid, ent seda üle pika perioodi, vt nt Hann (1987) ja Dragadze (1987).

12

Vt Tamara Dragadze (1987), kes kirjeldab põhjalikult, kuidas urbaniseerunud Nõukogude etnograafid kaldusid ignoreerima võimalust, et nende linlik kogemus võib uuritud maapiirkonnad nende jaoks kuidagi teiseks kultuuriks muuta.

13

Vt nt Toomas Hiio jt (2005) ja konkreetsemate näidetena Priit Ligi (1995), Marika Mägi (2003) varasema ajaloo kohta ning Magnus Ilmjärv (2004) uuema ajaloo kohta. Vt ka Andrei Hvostovi (1999) populaarset interpretatsiooni Eesti ajaloo mütologiseerimisest ning Ago Pajur ja Tõnu Tannberg (2005) kõige probleemsema perioodi, 1918– 1991 kohta.

14

Eri paigus oli ka enne vabastamisseadusi jõukamaid talusid, ent ükski allikas ei osuta nende kesksusele või isegi suurele tähtsusele tollases ühiskonnas.

15

Aleksander III valitsusajani oli iga uus keiser taas allkirjastanud vaherahu aastast 1710, mis võimaldas baltisaksa mõisnikel nautida teatud erikohtlemist, sh ei püütud seda piirkonda allutada vene õigeusu mõjule, vaid võimaldati luterluse ülevõimu.

16

Kuigi vaieldamatult iseloomustas eestlasi tol perioodil kasvav soov saksastuda, mida aga ärkamisaeg pidurdama hakkas.

17

1920ndatel oli Eesti maailmas esirinnas kõrgharitud elanikkonna protsendi poolest, jättes selja taha kõik teised Põhjala ja Balti riigid ning tegeledes lausa haritlaste ületootmisega (Laaman 1936: 28). Nende hulgas oli arvestatav osa maaharitlasi.

18

1941. aasta Atlandi Harta lubas taastada kõik okupeeritud territooriumid sõjaeelsetes piirides.

19

Eesti ja Läti kaotasid sõja ja Nõukogude repressioonide aastakümne jooksul väga suure osa oma rahvastikust, võimalik et rohkem kui ükski teine sõjas osalenud riik. Vaid üle miljoni elanikuga Eesti kaotas hukkamiste, deporteerimise, vangistamise või põgenemise tõttu 25 % elanikest, suures osas mehed. Läti, mille elanikke oli alla 2 miljoni, kaotas 30 % elanikkonnast (Rahi-Tamm 2005, vt ka Skultans 1998). Eesti sõjaeelne rahvaarv ei ole siiani taastunud.

20

1987–1990 oli Eesti RKT inimese kohta 4646 dollarit, mis oli tunduvalt rohkem kõigist teistest Nõukogude liiduvabariikidest, v.a Lätist, mida Eesti edestas suhteliselt napilt (Läti RKT oli 4582 dollarit). 1983. aastal oli Eesti põllumajanduslik väljund 12 500 rubla töölise kohta, mis oli taas enam kõigist teistest liiduvabariikidest. (Lerman jt 2002: 4, 6)

21

Teisalt oli Nõukogude kontekstis probleemiks just puudus, mitte raha, ja juurdepääs suuremale hulgale poodidele oli väga oluline (vt ka Verdery 1996, Dzięgiel 1998).

22

Vrd Nigel Swain (1996), kes pakub võrdlevat ülevaadet maa saamisest Kesk- Euroopas.

23

Kuivõrd raamat käsitleb protsesse eelmise kümnendi keskpaigas, püüan anda ka statistika just sellest perioodist, mitte hilisemast ajast, kui seda konteksti tajumiseks ilmtingimata vaja ei ole.

24

Absoluutse vaesuse piir oli 2003. aastal 1593 krooni.

25

Sh osa Eesti sotsiaalteadlaste hulgas ( nt Taru and Toomla (2004)).

26

Külamees tuli Vasjot otsima. Küsis emalt, et kus poiss on. Too vastas: – Ei ole kodus. – Kus ta siis on? – Ei tea, aga küllap läks peole, ihus kodus juba nuga. (Tõlge seto keelde: Elvi Nassar)

27

Hal Draper (1998) analüüsib põhjalikult manifesti keelekasutust ja osutab, et Idiotismus seal ei tähendanud „idiootsust” (sks Idiotie): 19. sajandi saksa keeles oli veel säilinud kreeka sõna idiotes algne tähendus ’omaette hoiduv, avalikest huvidest eemale jäänud, apoliitiline’. Marx oli kirjutanud doktoritöö kreeka filosoofiast ja luges loomulikult kreeka keelt, mistap võib julgelt oletada, et tegu on informeeritud keelekasutuse, mitte juhusliku valikuga. Niisiis tuleb talupoeg päästa eraldatusest laiemast ühiskonnast.

Eesti kontekstis on keeleline segadus eriti huvitav, sest siinses avalikus elus on maaelul kuni viimase ajani olnud risti vastupidine positsioon. Rahvusriikide äärealadele surutud talupoegkond võis ülejäänud ühiskonnaga tõesti kirjeldatud moel suhestuda; Eesti rahvas aga oligi ise üks säärastest äärealade talupoegkondadest, kelle iseärasused võimaldasid sobival hetkel nimelt sellele alusele rajada uue rahvusriigi. Selle riigi talupoegkond oli ilmselt vähemalt 19. sajandi keskpaigast või lõpust peale mõnes mõttes enamgi huvitatud üldistest küsimustest kui kogukondlikest või koguni isiklikest, osaledes seltsides, mis ületasid nii kogukondade kui kihelkondade piire, jne (vrd ka Minaudier 2009).

28

Varasemas ajaloos võiks neid külasid nimetada moonakaküladeks (vrd Lampland 1995).

29

Teenimaks korralikku pensioni, pidid inimesed olema töötanud üle 20 aasta. Paljud naised olid aga Eesti Vabariigi ajal olnud koduperenaised; ka ettevõtete omanikud ning päeva- ja juhutöölised alustasid oma tööelu Nõukogude Eestis ilma ametlikult arvestatud tööaastateta ja pidid seetõttu mõistliku pensioni teenimiseks pikemalt töötama.

30

Omaette uurimist väärib, miks tollal ääremaad nõnda negatiivselt kujutati ja millal see muutuma hakkas.

31

Ei ole võimatu,