Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
enamasti endised spetsialistid või juhid (Alanen jt 2001 pakuvad selle protsessi põhjalikku analüüsi Eestis).
Restitutsiooniprotsessiga loodud ebavõrdsus ise oli Eestis esialgu siiski vähem probleemne kui sellega loodud mõju sugulussuhetele. Mõnel juhul tähendas kogu protsess seda, et tagastamist võis korraga taotleda väga palju sugulasi, nii et taotlemine, juhtimine ja edukas läbirääkimine kõigi osalistega oli praktiliselt võimatu. Võitlus maa ja omandi pärast hakkas paljudel juhtudel laastama isegi lähimaid sugulussuhteid.
Maa-Eesti staatuse langus
Teise iseseisvuse ajal on Eestit juhtinud ridamisi neoliberaalseid ja monetaristliku orientatsiooniga valitsusi. Seda suunda on riigi edenemise seisukohalt peetud esmatähtsaks. Üksikisiku ühtlustatud tulumaks aastast 1994 ja ettevõttesse reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus 2000. aastast on tähendanud maksudest tuleva sisemajanduse kogutoodangu osakaalu vähenemist 37,3 %-lt 1997. aastal 34,5 %-ni 2006. aastal23. Niisuguse poliitika abil jõudis Eesti 2000. aastal Wall Street Journali majandusvabaduse indeksis esikohale.
Eesti võeti kiiresti maailma juhtivate institutsioonide rüppe, nt Maailma Kaubandusorganisatsiooni, NATOsse ja 2004. aastal Euroopa Liitu. Pingutused, mis on tehtud suurepäraste saavutustega väikese riigi staatuse nimel, on toonud kiitust ja koguni järgimist mujal maailmas, mida omakorda on kasutatud muutuste tempo ja põhjalikkuse õigustamiseks kodumaal.
Selline pikaajaline pühendumine majandusreformidele sai võimalikuks seetõttu, et neoliberaalsetel-konservatiivsetel parteidel oli poliitilist ja, mis veel olulisem, sümboolset võimu, mida polnud sotsiaaldemokraatlikel parteidel, kellele suudeti edukalt heita kommunistidega sarnanemise häbistav vari. Võrdsusideoloogiat seostati tugevalt Nõukogude võimuga ning kritiseeriti ägedalt ja peaaegu segamatult kuni 21. sajandi esimese kümnendi alguseni. Eesti ametiühingud on suhteliselt nõrgad. Ükski otsesõnu vasakpoolne partei pole siiani saanud nimetamisväärse poliitilist toetuse osaliseks; tihti kujutatakse ebavõrdsust tänini kui hädavajalikku nähtust, mida rahvas peab aktsepteerima. Osalt võib põhjuseks pidada ka peamise opositsioonipartei Keskerakonna ebamäärast ideoloogiat ja parteijuhi vastuolulist mainet, mis on selle jõu üsna hambutuks muutnud. Hoiakute poolest ei paigutu suur osa elanikkonnast klassikalisel sotsiaalse õigluse mõistmise skaalal selgelt ühele või teisele poole (vt Plotnik 2008).
Muutuste sotsiaalsest hinnast on viimastel aastatel siiski veidi rohkem rääkima hakatud. Suhteliselt väikesest rahvaarvust (2003. aastal 1 356 000, kellest 74 % olid eestlased) ja äärmiselt madalast loomulikust iibest hoolimata on sotsiaalsed probleemid jäetud saatuse hooleks, ajaks, mil majanduslik kliima selleks soodsam on. Rahvastikukasvuga ongi esimesena tegelema hakatud, tunnistades, et majanduskliima ei pruugi selleks kunagi soodsaks muutuda, kuivõrd tööjõupuudust on migratsiooni abil hõlpsam lahendada kui sündivuse toetamisega. Rahvastikukasvu toetamine on orienteeritud edukamate klasside reproduktsioonile, mis on demograafia ülemaailmse õpikutõe – rikkuse ja laste arvu pöördvõrdelise seose – valguses väga huvitav praktika. Samal ajal on Eesti olemasolev inimkapital tõsiselt lagunenud. Gini koefitsient ja sissetulekute ebavõrdsus Eestis oli minu välitööperioodil üks suurimaid Euroopas, võisteldes vaid Portugali ja Türgiga (Heinlo 2005: 222). 1989. ja 2003. aasta vahel langes hõivatuse tase 76 %-lt 59 %-ni, s.o 200 000 inimese ehk 1/6 rahvastiku võrra. 2003. aastal elas 18 % elanikkonnast allpool vaesuspiiri24, 22 % neist olid töötavad vaesed (Tuvikene 2005: 85). 2008. aastal alanud kriisis – mis ei ole küll 2002–2004 tehtud uurimuse seisukohalt oluline, peegeldab ent siiski toimunud protsesside kaugeleulatuvaid tagajärgi – on uus töötuselaine vaid paariaastase vähenemise järel tabanud kõige rängemalt just vaesemaid rühmi (vt nt Eesti Inimarengu Aruanne 2009).
Maapiirkondades on niisugused jooned olnud eriti ilmsed ning maaelanikud on muutuste algusest peale kannatanud tunduvalt suurema tõenäosusega vaesuse käes. Tegu ei ole siiski mitte endise vaesuse ülekandumisega praegusaega. Vastupidi. Üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud25 põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses (vt joonis 1).
Joonis 1. Hõivatud, tuhandetes (1989–1999) (Rural … 2000)
Põllumajanduslikud subsiidiumid ja kaitsetollid kaotati varakult. Unwin (1999: 237) osutab, et „Eesti talunikud pahandavad, et nende valitsus on kõigist Ida-Euroopa ja endise NLi valitsustest kõige vähem huvitatud neile mis tahes toetuse pakkumisest”. Subsiidiumide protsent Eestis oli 7, mis OECD keskmise 36 %-ga võrreldes on erakordselt vähe. Selle tagajärjel langes tööhõive põllumajanduses 25 %-lt 1989. aastal 7 %-ni 2003. aastal, 170 000-lt inimeselt alla 40 000-ni (Vöörmann 2005: 74–76). Endistest NLi vabariikidest oli langus põllumajanduslikus tööjõus kõige rängem just Eestis; see oli 3,5 korda suurem kui Kasahstanis, mis hoiab selles järjestuses teist kohta ja on pealegi riik, kus Nõukogude võim rajas põllumajanduse maadele, kus seda kehva pinnase tõttu varem õieti polnudki (Lerman jt. 2002: 10). Samas sarnanesid Eestis toimunud protsessid olemuselt väga kiire versiooniga põllumajanduse kuhtumisest suuremas osas Lääne-Euroopas, millest NLi alad seni kõrvale olid jäänud (Abrahams 1996).
Enamik põllumajanduses töö kaotanuid ei läinud mitte teistesse sektoritesse üle, vaid jäid tööturult kõrvale (Vöörmann 2005: 74–76). Suur osa 1990ndaid vaadelnud uurimusi tõdeb, et eriti ränk on reformide mõju olnud just maapiirkondades (nt Wilder ja Viies 2001, Economist … 1999/2000; Eesti inimarengu … 1999, 2000, Alanen 1999, 2001, Abrahams 2002 jne). Maaelanikkonnale on ühtlasi saanud osaks väga ränk staatusemuutus, ja seda nii sotsiaalse kategooria kui majandusüksusena (vt ka Unwin 1998). Põllumajanduse allakäik ja maaelanikkonna uus kaotajastaatus avalikult edukultusele pühendunud riigis on tähendanud vabaduspüüetes nii kesksel kohal olnud maaelanikkonna ja maapiirkondade muutumist arengupaariaks. Neid kujutati 1990ndatel ja veel uue sajandi esimestel aastatel järjekindlalt seltskonnana, kes on takerdunud sovetlikku toetusmentaliteeti ega suuda ülejäänud riigiga sammu pidada. Sõjaeelse Eesti eduka taluniku või isegi Nõukogude ühismajandi töötaja kuvand, millel oli rahvuslikus enesekujutuses tähtis roll, kadus ja maaelanikkond minetas 1990ndateks ja 21. sajandi alguseks oma senise sotsiaalse ja majandusliku positsiooni. Sellisel kaotusel pole ajaloolist ekvivalenti.
Maaelu staatuse tõus ja langus
Oma väikese rahvaarvu ja territooriumi kohta on Eesti ajalugu ebamugavalt erinev ümbritsevatest riikidest ja ülejäänud Ida-Euroopast. Eestit on iseloomustanud sotsiaalse kihistumise vähesus ja lõhkumine iga kord, kui see kujunema on hakanud, aga ka kõrge kirjaoskuse tase, sealhulgas maaelanikkonna hulgas, ning viimase keskne positsioon rahvuslikus ärkamises (vrd ka Hroch 1985).
Eesti rahvuslus ja eliidi rahvusluse kujunemine oli ebatavaliselt tugevasti seotud maaelu ja talupoegadega. Talupojad said ka rahvusliku ärkamise ja selle ideoloogia keskmeks. Maaelu olulisus rahva eneserepresentatsioonides jätkus Nõukogude perioodil, mil põllumajanduslik edu tõstis Eesti NLis eriti selgelt esile ja panustas sellega üldisesse arengumeelsusesse, olles rahvusliku uhkuse ja vastupanuvõime aluseks.
Maaomandi küsimus mängis olulist rolli muutuste õigustamises ja väärtustamises, kui taastati Eesti Vabariiki. Maapiirkondade sotsiaalne eluolu on sellega seotud protsessides, nt maareformi ja majandite kaotamise käigus aga põhjalikult muutunud. Nende muutuste tagajärjel langes maapiirkondade tähtsus ja ideoloogilise tähelepanu kese liikus maalt linna.
Teodor Shanin (1973: 15) osutab, et „talupoegi on tavaliselt hoitud võimu sotsiaalsetest allikatest eemal”. Rääkides 19. sajandi lõpust, väidab Shanin (1973: 11), et Kesk- ja Ida-Euroopas sattusid kiirelt läänestuvad eliidid rinnutsi vaese, tagurliku ja arvukaima osaga oma rahvast: talupoegkonnaga. Nii põimus talupoegade teema tihedalt moderniseerumisideoloogiaga ja rahvusliku mina taasleidmisega Vene, Austria, Saksa ja Osmani impeeriumi ikke all elanud rahvaste seas.
Eestis osales maaelanikkond rahva kujundamises suhteliselt võrdsema ja moderniseerunuma partnerina, ja seda juba 19. sajandist peale, sealhulgas Nõukogude ajal, mil maainimeste elu diskrediteeritud
Kuivõrd raamat käsitleb protsesse eelmise kümnendi keskpaigas, püüan anda ka statistika just sellest perioodist, mitte hilisemast ajast, kui seda konteksti tajumiseks ilmtingimata vaja ei ole.
Absoluutse vaesuse piir oli 2003. aastal 1593 krooni.
Sh osa Eesti sotsiaalteadlaste hulgas ( nt Taru and Toomla (2004)).