Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
kvaliteeti. Eesti järgis teaduslikele alustele tuginevat Põhja-Euroopa põllumajandusühiskonna mudelit. Koopereerumises ehk ühistutesse liitumises oldi Eesti alal aktiivsemad koguni enamikust teistest Euroopa piirkondadest ja areneti Lääne-Euroopas üsna tundmatus, pigem Põhja-Euroopale iseloomulikus suunas. Teaduslik suunitlus andis siinsetele talunikele haritud, moodsa ja eduka osaleja rolli kohaliku elu edendamises. (Lillak 2003: 142–143, 194)
Üsna varakult mõistis ka keskvalitsus, et ühistud võiksid põllumajanduse arengule kasulikud olla. Ühistuloomise alased seadused ja toetus neile hõlbustas nende loomist (Lillak 2003: 138). Kaubandus-, piimatootmis-, kartulikasvatus- ja masinaühistute levik oli 20. sajandi algul väga kiire, kasvades kuuelt ühistult 1902. aastal 521-ni 1916. aastal (Lillak 2003: 143). Ühistuliikumine muutus Eesti vabariigis kõrgelt hinnatud moodsaks jooneks, mida peeti riigi majandusliku edu keskmeks. Ühistuliikumise tähtsus peegeldub järgmistes faktides: 52 % Eesti deposiitidest paiknes ühistupankades; 49 % kindlustustest kindlustuskooperatiivides; ühistute käes oli 25 % jaekaubanduse turuosast ja 98 % võist toodeti ühispiimatalitustes (Leetsar 2003: 74–75). 1939. aastaks hõlmasid ühistud peaaegu kolmandiku elanikkonnast: 280 000 inimest ligi 3000 ühistus.
Põllumajanduslike ja muude ühenduste eesmärk ei olnud siiski pelgalt kasumlik majandustegevus. Need olid pigem sotsiaalselt orienteeritud ja pidid paratamatult arvestama oma liikmetega, kes esindasid külaelanike või teiste ühiskonnasektorite vajadusi. See oli demokraatia arendamise viis, kuivõrd rohkesti inimesi sai ühistute kaudu osaleda otsusetegemises. Laiaulatuslik ühistuliikumine ning suur osalus kultuuri- ja muudes ühendustes moodustasid üheskoos tollase kodanikuühiskonna, mille peamine joon oli ametlikult korraldatud positiivse ja moodsa maaelu kogemus ja praktika (vt ka Ruutsoo 2002: 75).
Üks selliste liikumiste varaseid tähendusi oli Eesti rahvastiku enesehinnangu tõstmine, kujutades seda tsiviliseeritud moodsa rahvana, kes pole ehk suur arvult, kuid on suur vaimult. Esimesel iseseisvusajal omandas see arenguhierarhiates veel ühe funktsiooni, mis muutus eriti ilmseks, kui uue riigi territooriumile lisati Setomaa. Setode arendamise katsed näitlikustavad kahe kogukondliku korralduse järsku erinevust: ühel pool arusaam ametlikult organiseeritud seltsidest ja ühendustest, mis tõid vabaduse ja pakkusid majanduslikku, kultuurilist ja hariduslikku edu; teisalt külakogukonnad, mida üha enam kujutati kui tagurlikke.
KOGUKONDLIKU SETOMAA JOONI
Võrumaast märksa tasasema pinnamoega ajalooline Petserimaa, nüüdne Setomaa, asetseb kahel pool Eesti praegust idapiiri ning oli Venemaa osa 13. sajandist kuni 1920. aastani. Olgugi et pikaajaline ajalooline kuuluvus võinuks setod venelasteks muuta, hoidsid nad neist hoopis distantsi. Armas Otto Väisänen (1992: 5) viitab 1913. aastal, et venelaste ja setode abielusid oli väga vähe, kusjuures pigem ajas vene tüdruk taga seto meest, riietades end selle nimel, nagu Kallas (1895, Jäätsa 1998: 32 kaudu) osutab, seto tüdruku rõivile. E. Richter (1979) loetleb jooni, mis setosid venelastest eemal hoidsid: geograafiline lähedus Eestile, millega neil olid tihedad sotsiaalmajanduslikud suhted; talunikustaatus, mis eristas neid venelastest, kes töötasid sageli abitööjõuna ja olid seega tunduvalt vaesemad; setode teadlikkus nende kuuluvusest sama maarahva, vanade eestlaste hulka, ja keeleline lähedus eestlastele.
Teisalt oli rida jooni, mis eristas setosid eestlastest: ühelt poolt maa ühisomand, milles nad sarnanesid pigem venelaste külakorraldusega; õigeusk, napp kirjaoskus, etnilise identiteedi liikuvus, mis lubas neil end teatud olukorras lugeda venelasteks (nt religioosses kontekstis), vene kooliharidus ning kristluse-eelsete uskumuste ja kommete säilimine (Richter 1979; vt ka Grichin 2001).
Kogukondliku vaimu raamistamine sõjaeelses Eestis
Külämiis tull Vassot otsma. Küüsüs imält, õt koh tsura om.
Tuu vasta:
– Olõ-i kotoh.
– A kos sis om?
– Tii-äi. Nätä läts kirmaskihe – higosi kotoh jo väist.26
Setode pühendumist vene õigeusule ja ühise pidutsemise kultuuri kujutati ilmasõdade vahelise Eesti avalikkuses erinevana eestlaste töökast protestantlikust eetikast. Õigeusu pidustusi kirjeldatakse kui igal aastal ohtralt tööpäevi raisku laskvaid ettevõtmisi. Põldmäe (1938: 5) sedastab kerge irooniaga, et Setomaal oli nõnda palju pühasid, et vähesed teadsid neid kõiki, vaid kuulsid nende kohta teistelt. Siis
„visatakse töö otsekohe kõrvale ja hakatakse päeva väärikalt pühitsema. See kõik nõuab setult palju tulusat tööaega, eriti suvisel põllutöö-hooajal, kuid setu pole säästlik aja suhtes ega „väiklane” argitöö tähtsust ülehindama. Tihti näeb külades ilusal heinapäeval raugete nägudega inimesi „põdemas” pidude järelväsimust. See joon on eriti omane ka venelastele, kelle „praasnikapidamised” ongi setule suurel määral eeskujuks”.
Samasugust irooniat on täis ka Kalle Lõuna (Setu on kangekaelne, Lõuna 2003: 85 kaudu) illustratsioonide hulgas leiduv värvikas kirjeldus, mis sedastab, et
„visatakse töö otsekohe kõrvale ja hakatakse päeva väärikalt pühitsema. See kõik nõuab setult palju tulusat tööaega, eriti suvisel põllutöö-hooajal, kuid setu pole säästlik aja suhtes ega „väiklane” argitöö tähtsust ülehindama. Tihti näeb külades ilusal heinapäeval raugete nägudega inimesi „põdemas” pidude järelväsimust. See joon on eriti omane ka venelastele, kelle „praasnikapidamised” ongi setule suurel määral eeskujuks”.
Üldiselt keskendusid Eesti arendajate pingutused mitte niivõrd setode eestistamisele kui nende venestamise vältimisele. Samal ajal näidati nende huvitava kultuuri vastu sümpaatiat ja arvati, et see peegeldab mõnesid iidseid jooni, mille eestlased kaotanud on. Peamiselt setofiilidest eestlaste organiseeritud I Seto Kongress püüdis aidata setodel eemalduda vene mõjualast, stimuleerida nende majandus- ja kultuurielu, vähendada kirjaoskamatust, organiseerida „karskustööd”, asutada seto ajalehte ja organiseerida laulupidu; eesmärk oli ka avada eestlaste silmi seto küsimuses (Lõuna 2003: 67). Samal ajal jäid setod sellistes ettevõtmistes dekoratsiooniks ega algatanud neid ise (Lõuna 2003: 93).
Tsaariajal iseloomustasid setode külaelu küla ühismaad, mida jagati perede vahel teatud ajavahemike järel ümber. See süsteem oli väga sarnane Vene mir ’i süsteemile. Igal talul oli teatud arv maatükke, kuni 20 (Tammekann jt 1928: 46), ja nende ümberjagamine nõudis ühist otsusetegemist. 1920. aastatel teati, et põllumajandus kiratsevat just tsaariaegsete ühismaade kestva mõju pärast:
On ju üldiselt teada, et põllunduse, karjanduse ja üldse põllutulunduse tasuvus on hingemaal iseseisva majapidamisega võrreldes vähemalt kaks korda kehvem. Hoolimata kõigest elab veel praegugi ligi 20 % põllupidajaist hingemaad pidades. (Tammekann jt 1928: 63)
Sama kõrgelt hinnatud ülevaateteos Eesti maakondade demograafia, majandus- ja kultuurielu kohta 1920ndatel osutab ka tollasele arusaamale setode alaarengu põhjustest:
Juba Eesti Vabariigi alupäevist saadik algas Setumaal ümberkorraldamise ja uuenduste ajajärk, õieti iganenud harjumuste ja vene mõju ärakaotamise näol igal alal. Eriliselt tähelepandav on Setumaa praeguse tulundusliku elu uuenemine ja edenemine. Ühes hingemaapidamise süsteemi kadumisega laguneb ka külaelu ühes oma iganenud harjumustega ja kaob järk-järgult küla vaim ühes oma pahedega, mis juba märgatavalt tunduma hakkab eriti iseseisvaks kujunenud majapidamistes.
Hingemaasüsteemi ühismaapidamise või „nöörimaapidamise” üldiseks nähuks oli tulunduslik kiratsemine – üksteisele lootmise tõttu. (Tammekann jt 1928: 63)
Arengu puudumine ja tugevad venepärased kogukonnad Setomaal said tollastes arusaamades põhjusliku seose. Eeldatavasti individualismi alla suruvad kogukondlikud piirangud olid tagurlikkuse sümboliks, jäänukiks, mis halvas arenguvõime ja takistas setodel saavutada eestlastega võrreldavalt kõrget kirjaoskuse ja hariduse taset. Kogukondlikkust peeti venelikuks jooneks, mis muutis selle eriti põlgusväärseks. Traditsiooniline vene külakogukond oli teravas kontrastis moodsa ametlikult organiseeritud tegevusega, mida rõhutati tollases Eesti maaelus. Külakogukond
Külamees tuli Vasjot otsima. Küsis emalt, et kus poiss on. Too vastas: – Ei ole kodus. – Kus ta siis on? – Ei tea, aga küllap läks peole, ihus kodus juba nuga. (Tõlge seto keelde: Elvi Nassar)