Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
2002 (1942): 22).
Iseseisvus tõi kaasa ka raskusi, nt võlgu ja töötust, ega suutnud ületada mehhaniseerimise kehva taset. Sellised muutused olid aga üsna varased ega olnud veel viinud maaelanikkonna staatuse madaldumiseni. Ei demokraatia nõrgenemine 1930ndatel ega muud raskused ei olnud võrreldavad 1940. aastal alanud šokkidega ja nii jäi kadunud Eesti Vabariik rahvuslikus mälus ülistatuna püsima.
NÕUKOGUDE EESTI, 1940–1987
Eesti okupeeriti ja inkorporeeriti Nõukogude Liitu juunis 1940. Lubadus vaestele maad jagada kahvatus järgmisel aastal riiki tabanud repressioonidelaines, kui suvel 1941 deporteeriti 12 000 inimest. Selle kogemuse valguses võeti järgmisel suvel saabunud Saksa väed vastu kui kahest halvast parimad. 1944. aastal naasnud Nõukogude võimu eest põgenes läände ligikaudu 70 000 eestlast. Lootus, et lääneliitlased Eesti vabastavad, oli visa kaduma.18 Metsavennad tegutsesid sõja järel paljudes Eesti metsades, peegeldades tollaseid lootusi rahvusvahelisele õigusele ja külvates hirmu kommunistidega koostööd tegijaisse. Teiselt poolt kasutati neid vastupropagandas näitena tülgastavast kriminaalsusest, sellal kui Nõukogude inimesed uut elu üles ehitasid.
1944/45. a omandas naaberoblast Pihkva Vene NFSVs kaks kolmandikku Petseri maakonnast ehk Setomaast: 1135 km2 ja 40 709 elanikku, kellest 5898 olid eestlased (või setod) (Uuet 2002: 80). Eestlastel võimaldati neist piirkondadest Eesti NSVsse ümber asuda. Ülejäänud Petseri maakond sai Võru maakonna osaks. Piiri õgvendati veel ja veel kuni 1957. aastani, territoriaalselt iga kord Vene NFSV kasuks (vt ka Tannberg 2005: 260–261).
Nõukogude võimu järgmine tegu oli kogu maa riigistamine. Riigimõisatest oli juba 1940. aastal tehtud sovhoosid, Nõukogude riigifarmid. Sõja järel konfiskeeriti „kulakute” (üle 30-hektariste maatükkide omanike) maa, loomad ja masinad. Maata talupojad said 12–18-hektarised maatükid; lisamaad anti ka väikestele taludele (Põder 2001: 21). Selle näiva väiketalupidamiste toetamise kannul tuli 1947. aastal kollektiviseerimine, mille käigus pidid kõik maaomanikud senise maaomandi, loomad ja tootmisvahendid majanditele üle andma.
Talunike vastalisus tähendas, et 1949. aastaks oli kolhoosidega ühinenud vaid 8 % taludest. Et protsessi hoogustada, deporteeriti 20 000 inimest Siberisse19 ja ülejäänud erataludele kehtestati maksud, mis kolhoosidesse astumise tempot tublisti kiirendas. Kolhoosnikele jäeti 0,25–0,06-hektarised aiamaad, olenevalt sellest, kas inimene elas talus või korteris. Masinad ning enamik karjast ja töövahenditest muutus kolhoosi omandiks.
Sõjaeelse vabariigi tähtsus hakkas 1950ndatel taanduma, kui inimesed leppisid paratamatusega ja hakkasid omaks võtma „Nõukogude kultuuritüüpi” (Aarelaid 1998: 156). Eesti omandas siiski iseäraliku positsiooni. Eestist sai Nõukogude Liidu majandusreformide eksperimentaallabor (Saar ja Unt 2006), mis muutis ta juba esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel teistest Nõukogude vabariikidest majanduslikult edukamaks. Keeleline ja geograafiline lähedus Soomele andis eestlastele veidi parema juurdepääsu lääne mõtetele ja eluviisile. Kolme Balti riiki peeti nende piiriasendi, venekeelsest erineva tähestiku, suhtelise majandusliku edu20 ja hilise liitu inkorporeerimise tõttu Nõukogude lääneks, mille üle kohalikud haritlased teatavad sapist uhkust tundsid.
Elu majandites
Kolhoosid olid olemuselt põllumajanduskooperatiivid, kus talunikud partei heakskiidetud plaanide ja juhtide käe all said palka saagi suuruse järgi. Algul olid kolhoosid sovhoosidega võrreldes üsna vaesed. Sovhoosid olid riigi omandis riiklikult juhitud ettevõtted, kus töölised said palka riiklike palgamäärade alusel ega sõltunud seega põllumajanduslikust suutlikkusest. Aja jooksul liideti vaeseimad kolhoosid ja muudeti need lõpuks sovhoosideks.
Aegamisi muutus elu maapiirkondades rikkamaks kui linnas (vrd Creed 1998). Paremad olid nii palgad kui ka põllumajandustöötajate võimalused rahuldada igapäevavajadusi (korterid, autod); hõlpsam oli juurdepääs kultuurilistele vajadustele (seltsid, tuusikud); köögiviljade kasvatamine aiamaal vabastas maaelanikud linnades tuntud pidevast valikupuudusest, mis võimaldas maainimestel igasugust ülejääki ka üsna hõlpsasti maha müüa, suurendades nii omakorda maaelanike sissetulekut.21
1970ndateks oli kasvanud peale uus põlvkond, kel puudus varasem peretalus töötamise kogemus. Nende suhtumine töösse oli palgatöötaja oma. Vladimir Lenin oli öelnud, et töölise ja talupoja erinevus peab kaduma ja kõik peavad muutuma palgasaajateks (Lenin 1954: 91), ning selle linna ja maad võrdsustava eesmärgi esimesed viljad hakkasid nüüd küpsema. Nagu rida autoreid osutab (nt Terk ja Sepp s. a. , Jääts 2002), oli selle tagajärjeks iseseisvusperioodi iseloomustanud omanikutunde kadumine maaelanike hulgas.
Teisalt olid põllumajanduses võimalused isiklikku sissetulekut kasvatada paremad kui üheski teises majandusharus. Nagu ka teistes sotsialistlikes riikides, nt Ungaris (Lampland 1995), levis suuremates ettevõtetes korruptsioon, mida tugevdas pidev vajadus mitteametlike, n-ö letialuste suhete järele, et saada vajalikke materjale ja tehnilist varustust (nt Vahtre 2002: 54). Hoiak majandi omandi ja austusepuudus kehtiva korra suhtes viis laialt levinud pisisulitsemiseni, mis osalt oli ka avalikult teada (vrd nt Roth 1999 samasuguste hoiakute kohta sotsialistlikus Bulgaarias). See oli igati aktsepteeritav toimetulekustrateegia, mida teatud määral võib tõlgendada ka passiivse vastupanu avaldusena (vrd nt Scott 1987 analüüs sellistest protsessidest Aasias). Hirmsas hädas töökäte puudumise pärast kogu riigis (vt ka Tammaru 2001) pigistasid majandijuhid sellise tegevuse ees lihtsalt silma kinni, ajades pealegi ise asju samamoodi.
• Võrgustikuloojad, kurgimüüjad või dissidendid?
Aiamaad olid ainus eravalduses maa. Ametlikult ei olnud maa muidugi inimeste omandis, vaid nende kasutuses, kuid tegelikult andis inimeste õigus ise selle maatüki üle otsustada neile erilise staatuse ja pani seda nägema sarnasena eramaaga. Selle eest hoolitseti märksa pühendunumalt kui ühise majandimaa eest. Nende maalappide tootlikkus peegeldab seda pühendumist – ja ülejäänu majandamise kehvust – kujukalt: David Lane (1985) osutab, et 1980. aastaks moodustasid need maatükid 0,05 % Nõukogude Liidu haritavast maast. Ometi andsid need maatükid 49 % kartulitest, 15 % köögiviljadest, 14 % lihast, 6 % piimast ja 6 % munadest.
Aiamaad omandasid erilise tähenduse, luues ühtlasi tugevad sõltuvussuhted maaelanike, aga ka nende ja linnaelanikkonna vahele, kellega aiamaatalunikud toodangu kaudu suhtlesid. See muutus ka valdkonnaks, mis kujundas kompleksseid hoiakuid Nõukogude maaelu, aga ka vastupanu ja kollektiivsuse suhtes. Ühelt poolt tähendas eramaal töötamine seda, et inimesed pingutasid vähem majandi heaks, kasutades samal ajal majandstruktuure maksimaalselt oma erategevuse tarvis. Selles mõttes võiks tollast väikemaapidamist näha ühe Nõukogude võimu kirstunaelana, mis süsteemi õõnestas ja ekspluateeris. Teisalt oli väikemaapidamist hädasti vaja, eriti varastel aastatel, ja selles mõttes võiks hoopis väita, et tegu oli struktuuriga, mis Nõukogude süsteemi vee peal hoidis, leevendades veidigi teravat puudust.
Heiki Pärdi (2008: 555) eristab sovhoose ja kolhoose teatud mööndustega kui vastavalt „Vene värki” ja „Eesti asja”, ja viimast just talupoegliku iseseisvuse jälgede tõttu, milleks aiamaatükki võiks pidada. Siiski pruugiti aiamaaharijate kohta stereotüüpset halvustavat silti „kurgimüüjad”, mis viitas nende kahtlasele sahkerdamisele ja pisiettevõtlusele. Kuigi majandeid kirjeldati sageli Moskva, st ülejäänud Nõukogudemaa vajadusi rahuldavate üksustena, kus toodetust nägid kohalikud heal juhul vaid „kõrvu, kärssu ja sõrgu”, ei tähenda see sugugi, et aiapidamine oleks olnud Nõukogude Eesti tootjate ja tarbijate „rahvuslik” ettevõtmine. Tegelikult müüdi eriti Ida-Eestist pärit aiasaadusi Vene turgudel, sageli Leningradis ja Pihkvas. Osalt põhjustas just see põlastust „kurgimüüjate” vastu, teisalt aga kultiveeris põlastust ka sovetlik suhtumine ettevõtlusse, mille Nõukogude tingimustes elavad inimesed olid omaks võtnud (nt Verdery 1996). Erakätesse minev kasum oli miski, mida nähti iseka sehkendamise ja spekuleerimisena. Spekulant oli teiste tagant näppava ja iseka indiviidi sünonüüm. Pideva puuduse tingimustes ei olnud üksikute võime kasumit teenida tühjade lettide taga
1941. aasta Atlandi Harta lubas taastada kõik okupeeritud territooriumid sõjaeelsetes piirides.
Eesti ja Läti kaotasid sõja ja Nõukogude repressioonide aastakümne jooksul väga suure osa oma rahvastikust, võimalik et rohkem kui ükski teine sõjas osalenud riik. Vaid üle miljoni elanikuga Eesti kaotas hukkamiste, deporteerimise, vangistamise või põgenemise tõttu 25 % elanikest, suures osas mehed. Läti, mille elanikke oli alla 2 miljoni, kaotas 30 % elanikkonnast (Rahi-Tamm 2005, vt ka Skultans 1998). Eesti sõjaeelne rahvaarv ei ole siiani taastunud.
1987–1990 oli Eesti RKT inimese kohta 4646 dollarit, mis oli tunduvalt rohkem kõigist teistest Nõukogude liiduvabariikidest, v.a Lätist, mida Eesti edestas suhteliselt napilt (Läti RKT oli 4582 dollarit). 1983. aastal oli Eesti põllumajanduslik väljund 12 500 rubla töölise kohta, mis oli taas enam kõigist teistest liiduvabariikidest. (Lerman jt 2002: 4, 6)
Teisalt oli Nõukogude kontekstis probleemiks just puudus, mitte raha, ja juurdepääs suuremale hulgale poodidele oli väga oluline (vt ka Verdery 1996, Dzięgiel 1998).