Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
kuid pettunud oma Hollandi koolitajates, kuna need kasutasid õppetöös peamiselt näiteid, mille kohta õpetatavad põlastavalt ütlesid, et need pärinevad Kolmandast Maailmast – üsna tüüpiline praktika arengutegevuses. Otsides kedagi, kes mõistaks Eestis õpetada kvalitatiivseid meetodeid, sattusid nad minu peale, kuigi küllap ei vastanud minu pakutu oma akadeemilisema suuna tõttu päris nende vajadustele. Mulle oli aga nendega töötamise kogemus sedavõrd inspireeriv, et kasutasin seda väikese eeluurimusena arenguinitsiatiivide raames tekkivatest kultuurilistest vastuoludest. Kuna vestlesime koolitusel mitut puhku ka antropoloogiast, selle meetoditest ja huvidest, teadis asutuse kollektiiv mind juba kui antropoloogi, mis muutis nende suhtumise minu tegevusse äärmiselt mõistvaks. Nende suhtumine aitas mul edukalt läheneda nii programmile kui ka külaelanike rühmadele, keda firma oli programmi raames koolitanud, ja hõlmas mind koolitustesse ka koolitatavate silmis väga loomulikul moel.
Uurisin läbi kättesaadavad programmi dokumendid ja programmi üksuste trükised (juhtüksustelt, koolitusinstitutsioonidelt, rahvuslikelt komiteedelt, maakonnanõukogudelt jne), pöörates erilist tähelepanu sellele, kuidas need tekstid kajastavad protsesse kahes uuritavas külas ja vallas. Simone Abram ja Jacqueline Waldren (1998) ning Grillo ja Stirrat (1997) pakuvad sissevaateid diskursusanalüüsi kasutamisse arengu uurimisel. Michael Woost (1997a), Pottier (1997), Georgia Kaufmann (1997), Caspar Buil ja José Bergua (1998), Jeremy Bossevain ja Nadia Theuma (1998), Anne Larsen (1998) ja Waldren (1998) on saanud oma andmestiku arengu uurimiseks just dokumentidest, avades arenguplaanimise retoorika olemust arengupingutuste eri tasandeil.
Viibisin asjassepuutuvatel programmi kohtumistel ja üritustel nii kohalikul, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. See tähendas programmi esindajatega eri paikades kaasas käimist, kuivõrd programmi eesmärk oli mitte lähtuda ühest n-ö peakorterist, vaid tundma õppida regiooni eri nurki, korraldades kohtumisi üle kogu piirkonna. Paratamatutel ajalistel põhjustel piirasin oma välitöö Eesti pinnal toimunuga, kuigi kohtusin mõne programmi esindajaga ka Inglismaal.
Intervjueerisin eksperte ja rahastavate, administreerivate ja rahastamist vahendavate institutsioonide esindajaid, uurides nende arusaamu programmi ja selle protsesside, protseduuride ja ürituste kohta, aga püüdes ka jälile jõuda nende üldisematele seisukohtadele Eesti küla- ja kogukonnaelu ning maaelu arengu asjus. Peale selle käisin nendega lihtsalt kaasas, kasutades lahkesti pakutud võimalusi nende autoga eri ettevõtmistele ja paikadesse jõuda ning nende juures ööbida.
Konkreetsete sündmuste ja protsessidega seotud inimestega tegin lühemaid struktureeritud intervjuusid. Kogusin infot ametlike ja mitteametlike ürituste kohta ka tagantjärele, et teada saada, kuidas läksid kohtumised, milles mul ei õnnestunud osaleda. Sääraseid meetodeid kombineerides sain koostada arenguhierarhia ja – praktika toimimise kirjelduse, mis sarnaneb etnograafiatele eri organisatsioonides (nt Gellner ja Hirsch 2001), ja luua programmist pisut ebatäieliku „institutsioonilise etnograafia” (Smith 1987). Briti struktuuride kohta ammutasin materjali Eestisse jõudnud dokumentidest ning siin kohal käinud või töötanud osaliste kirjeldustest, mis niisiis kajastas enam-vähem sama ettekujutust, mis sai programmist tervikuna kujuneda teistel Eesti osalistel.
Programmi eesmärgiks seatud areng oli väga konkreetne arengutüüp: maakogukondade taaselustamine ja nende sotsiaalse kapitali suurendamine. Selline rõhuasetus ja nende teadlikkus osalusarengust – veidi antropoloogilise kaldega arenguteooriast ja – praktikast, mida eelmine peatükk põgusalt puudutas – võimaldas teha uuritavatele külaelu etnograafilise kirjelduse idee mõistetavamaks, kui see olnuks võimalik paljudes teistes arenguinstitutsioonides.
KÜLAD
Otsustanud kõnealuse arenguprogrammi kasuks, valisin põhiliseks välitööpaigaks kaks küla Põlva maakonnas, kus minu välitöö alguseks pidi tegevus juba alanud olema. Põlva maakonna selles osas, mis vanasti kuulus Võru maakonda, valisin esimeseks uuritavaks külaks Kureste8, kuna oletasin seda piirkonda sarnanevat rohkem endale tuttava maa-Eestiga ja pelgasin, et ei suuda iseärasusi piisavalt selgesti näha, kui alustan maakonna teisest servast, mulle märksa võõramalt Setomaalt9. Seal, Saadoja külas, veetsin teise poole oma välitööperioodist. Kui alustada „eksootilisemast”, võib see raskendada vaimse distantsi loomist, mida on tuttavama vaatluseks vaja.
Antropoloogid peavad tulevase välitööpaigaga kontakti luues olema üsna ettevaatlikud. Vale kanali kaudu suhtlust alustades võib end avastada kohalikesse võimusuhetesse haaratuna, mis looks antropoloogist mulje kui mõne institutsiooni esindajast ja takistaks juurdepääsu osale rühmadele. Mulle oli tähtis vältida enda seostamist programmiga, mille abiga küladesse saabudes loonuksin endast maine kui programmi esindajast. Nii kirjutasin hoopis Kureste kooli ja palusin abi majutuse leidmisel.
Välitööõpikud innustavad algajaid antropolooge ikka uuritavatega ühe katuse all majutuma ja kodukollet jagama. Algul oletasin ka mina, et ehk pakutakse mulle ööbimisvõimalust kellegi kodus. Eesti keskuskülaeluga vähe kokku puutununa ei tulnud ma selle pealegi, et küla kortermajad on täis tühje kortereid, mida mulle üüriks pakutakse. Võtsin ühe neist vastu, lootes ühelt poolt edaspidistele arengutele, tundes teisalt aga teatavat kergendust, et saan olla omaette.
Lootsin, et minu sisenemine külla (antropoloogiline väljend, mida tuleb mõista teatava infiltreerumisena) kujuneb sujuvaks ja märkamatuks, ent avastasin ehmatusega, et minu üürikorteri omanik elab kõige silmatorkavamas majas mäe otsas keset küla, ümbritsetud ühtaegu teatavast uusrikka aurast ja ka nõukogudeaegsest kolhoosiparafernaaliast. Püüdsin seepeale oma suhteid esimese aitajaga neutraliseerida, kes minu kergenduseks ei reklaaminud ka omalt poolt meie suhteid kuidagi. Ilmselt mängis siin rolli, nagu kuues peatükk ka selgitab, et hoolimata oma pealtnäha prominentsest positsioonist hoidis see perekond, nagu paljud teised edukamaks peetud perekonnad, külaelust üldiselt kõrvale. See keskuskülaelu iseärasus – kasin omavaheline seotus – paistis vähendavat ka inimeste huvi külapilti lisandunud uue näo vastu. Paar kuud hiljem kolisin teise korterisse, mille leidsin tänu sõprusele küla vaesuserikkuse skaala teises otsas oleva perekonna lastega. Need segadust tekitavad seosed külaelanikega aitasid mul suhelda väga erinevate rühmadega, ilma et mind oleks ühegagi liiga tugevalt seostatud.
Jäin kogu välitöö ajaks üsna sõltumatuks ja leidsin ise tee külas ja eri seltskondade vahel ning esimestel nädalatel lõin tutvusi lihtsalt jultunud pealetungiga, helistades võhivõõrastele, astudes sisse asutustesse ja trügides üritustele. See oli üpris väsitav ja üksildane ettevõtmine, ometi õnnestus mul leida sõpru ja tänu neile ning veidi pealiskaudsematele tutvustele sain oma haaret külas üha laiendada.
Saadoja külla sisenesin kõhklustest hoolimata siiski programmi kaudu. Põhjuseks oli see, et olin mitut küla esindajat kohanud juba programmiga seotud üritustel, mida külastasin Kurestel elades. Otsisin elukohta kolme naise kaudu, kes osalesid programmis eri tasandeil, omavahel aga kuigi hästi läbi ei saanud – mida ma alguses muidugi ei teadnud. Üks neist tegi mulle esmapilgul kõige neutraalsemana tundunud pakkumise asuda elama korterisse küla keskel, kus ta pere elas pigem jahedamal ajal, viibides suvel hoopis kilomeetri kaugusel asetsevas „maakodus”. Erinevalt Kurestest tutvustas mu üürilevõtja mind juba esimesel päeval külaelanikele. Tema innukus võimaldas mul ühelt poolt kiiresti tutvusi sobitada, teisalt paigutas see mind tema ja ta pere „reviiri”. Tema kuuluvus kohalikku poliitilisse opositsiooni muutis selles poliitiliselt äärmiselt laetud külas minu juurdepääsu koalitsiooni kuulunud vallaesindajatele äärmiselt keeruliseks.
Veetsin väga palju aega vallakabinettides. Kurestel paigutusin kärbsena sekretärideruumi seinale, tuhnides vallastatistikas ja lobisedes töötajatega aja möödudes üha enam süvitsi minevatel ja isiklikumatel teemadel. Tänu lahkele vastuvõtule ja usalduslikkusele, millega mind koheldi, sain suurepärase sissevaate valla kui institutsiooni toimimisse. Inimesed kiirustasid sisse ja välja, avades ühelt poolt oma suhteid ja suhtumisi nende üle valitsevasse institutsiooni, teisalt ka institutsiooni suhteid inimestesse ja institutsioonilistest rollidest vabanemise võimatust väikeses külas.
Saadojal olid kabinetid paigutatud tunduvalt individuaalsema skeemi alusel kui Kurestel: enamik töötajaid pesitses oma pisikestes
Külade nimed on siin ja edaspidi muudetud.
Kasutan just setokeelset vormi nii maa kui ka rahva kohta, sest eestikeelses