Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
need kaks kontseptsiooni hõlpsasti ühte. Arengupingutuste esmaseks eesmärgiks on muuta ajaloolist uperpalli, sunnitud „väärarengu” tekitatud mentaliteeti, luues sisemise toetuse „õigele” arengule (vt nt Crush 1995, Shore 1997, Mandel 2002). Enne muutuste algust oli Ida-Euroopas soov minevik hüljata ja (taas)omandada lääne mentaliteet erakordselt intensiivne. Sõltumatuse saavutanud uued eliidid kirjeldasid elu Nõukogude tingimustes sageli kui teist või siis kui ennast , mida okupatsioon oli deformeerinud. Et selle perioodi korrumpeerivast mõjust üle saada, heidetakse okupatsiooniaastad kui ebaseaduslik sekkumine progressi edenemisse ja teleoloogiat väärav värdnähtus kõrvale. Lääs on sellistes kirjeldustes tõelise enda kehastus, miski, milleks rahvas pidanuks saama, kui pool sajandit okupatsiooni poleks seda takistanud. Ida-Euroopa riigid on olnud lääne haridus-, teadus- ja arengusüsteemi osad. Läänelikud arusaamad arengust olid olemas enne Nõukogude võimu, ent samavõrd olid need olemas ka Nõukogude ideoloogias ja moderniseerumispraktikates endas, mille üheks lihtsaks väljenduseks on arengu mõistmine makromajanduslikes terminites. See sümboolne sugulus kujundab arengu keskme ka postsotsialistlikus maailmas.
Lääne seoste raamistik on olnud Ida-Euroopa muutuse tunnetamises ja uurimises, mida üldiselt nähakse kui läände naasmist, oluline (nt Lauristin ja Vihalemm 1997). Isegi kui muutuse tegelikud tulemused on olnud ebaselged, on selle ideaalsed tulemused rangelt ette määratud. Vaidlustamata eesmärkide poole liikumine on neis riikides tähendanud erakordselt kiireid majanduslikke ja poliitilisi muutusi, seda nii „lääne heategijate” kui Ida-Euroopa eliitide silmis, kuid vähemalt viimase ajani on see olnud ka siinsete elanike üldine seisukoht (vt nt ptk 6, Eesti inimarengu aruanne 2008).
Ometi on nende riikide näiv läänelikkus ja edu loonud vastuolu rahvusvahelise abi praktikatega. Ehkki need riigid paigutavad end maailma arenguhierarhias kõrgemale positsioonile, on sealsete arengusekkumiste praktilised mudelid ja rakendused välja töötatud ja läbi proovitud arenguliselt madalamaks peetavas enamusmaailmas. Selliste arenguliste maineerinevuste tõttu, mis endistes sotsialismimaades hästi teada, on see esile kutsunud kohaliku vastupanu või isegi pahameele niisuguste sekkumiste vastu, mida kogetakse ignoreerivat sotsialismijärgsete ühiskondade endi arusaama oma arengutasemest. Samal ajal on välisabi keskendunud pikka aega peamiselt väljaõppele ja ideoloogilisele mõjutamisele, mitte praktilistele käegakatsutavatele saavutustele. See on loonud suhteliselt uurimata dünaamika nende, keda sellised muutused otseselt mõjutavad, ja ülejäänute vahel, kes pole kogu protsessist üldse mingit kasu saanud.
Märkimisväärsele osale Ida-Euroopa rahvastikust on muutuseprotsessid tähendanud sotsiaal-majanduslike olude halvenemist. Selle tagajärjel on paljudes Ida-Euroopa riikides aktiveerunud soov naasta minevikku, mitte läände. Sue Bridgeri ja Frances Pine’i (1998) toimetatud kogumiku autorid joonivad alla just kaotuse olulisuse, millel on silmatorkav võime minevikku uuesti defineerida. Ka Daphne Berdahl (1999) dokumenteerib nostalgiat, mida paljud idaeurooplased tajuvad ootamatu vaesuse ja äkiliselt tekkinud ebavõrdsuskogemuse tagajärjel. Paljud autorid (nt Creed 1995, Hann 1996a) juhivad tähelepanu põhjustele, miks on kohalikud muutuse vastu allergiliseks muutunud. Kui muutuseprotsess on autorita ja kavandamata, tähendab pettumus uues ajastus vajadust leida süüdlased. Selle tagajärjeks on poliitiline või sotsiaalne vastupanu (Creed 1999, Zbierski-Salameh 1999), mis võib kätkeda väga mitmekesiseid väljundeid.
Võimustamine ja kodanikuühiskond
Säärased mured on suuresti mõjutanud arenguidee tähenduse ja vastuvõtu muutumist endistes sotsialismimaades. Vahendist, mida oli vaja läände naasmiseks, on saanud praktika, mis tegeleb muutustele jalgu jäänutega. Selle poolest ei erine Ida-Euroopa muust maailmast, kus kolonialismile vahetult järgnenud protsessid olid kavandatud aitama riike läänele järele, nüüd domineerivad ent arengupraktikad, mis tegelevad vaesuse, haiguste, harimatuse jms inimhädadega. Postsotsialismi antropoloogias on aga nendest protsessidest võrreldes muu maailmaga seni tunduvalt kehvem ülevaade.
Kuna areng on kontseptualiseeritav kui teatud tüüpi muutus, millel on autorid ja eesmärgipärane plaanimine, saab arengu kaudu vaadeldes paremini uurida ka muutuseprotsessides peituvaid võimusuhteid. Nagu eelnev ülevaade osutas, on antropoloogiliste arengukriitikate fookuses olnud just võimuteemad, mille eesmärk on muuta arengutööstuse žargooni või diskursust nähtavamaks. Ida-Euroopas pole aga muutustele sellest nurgast sugugi lähenetud, olgugi et regioon pakub põnevaid näiteid muutuvatest võimusuhetest, eriti võimu kaotamisest või ümberkorraldamisest ning kohalike tegelikust või illusoorsest võimustamisest.
Ilma erilise rõhuta võimuküsimustele tegeleb Ida-Euroopale pühendatud muutuseuurimuste põhimass pigem kodanikuühiskonna kujunemisega. Eriti muutuste alguses käsitleti majanduslikku ja poliitilist vabanemist sageli nii, nagu poleks need üldse eristatavad, osutavad mitmed autorid (Stirrat 1992: 204; vt ka Hann 1996a, kuigi tollest ajast on vastupidiseidki näiteid, nt Linz ja Stepan 1996).
1990ndate kodanikuühiskonna arengut kujutati võimena võtta turumajandus omaks ja kohaneda selle survega; just selle nähtuse areng oli ühiskonna vastutusvõime ja toimivuse lakmuspaberiks. Antropoloogia on suutnud koos teiste sotsiaalteadustega seda abstraktseks kippuvat teemat käsitleda konkreetselt ja empiiriliselt ning samal ajal globaalsel taustal (Hann ja Dunn 1996, Glasius, Lewis ja Seckinelgin 2004). Eestis on kodanikuühiskonda põhjalikumalt uurinud sotsioloogid, nt Mikko Lagerspetz jt (2003), Erle Rikmann (2007); kvalitatiivset, kodanikuühiskonna kohalikku tähendust mõista püüdvat analüüsi on siin aga vähe leida. Ka ei ole seda temaatikat Eestis vaadeldud üldisema arendamisprotsessi spetsiifilise osana. Arenguantropoloogilise ekspertiisi lisamine arutellu võimaldab vaadelda kodanikuühiskonda kui arendatavat keskkonda, kus kohtuvad globaalne ja sotsialismijärgne kontekst. Niisuguse tausta üksikasjalik kvalitatiivne käsitlus lubab süvendada analüüsi võimu paiknemisest kodanikuühiskonna ideoloogias ja diskursuses ning selle tähendust, versioone ja võimet vastata muutuvatele sotsialismijärgsetele tingimustele.
Kogukond Ida-Euroopa uuringutes
Ida-Euroopa antropoloogilised uurimused on plaanimata ja autorita muutuseprotsessi uurinud peamiselt eri n-ö kogukondade – töökollektiivide, külade, linnade, etniliste rühmade – kaudu. Antropoloogid on kogukonna termini kasutamisel muutunud üsna ettevaatlikuks. Sellest annavad tunnistust näiteks nii Anthony Cohen (1985: 1), kes nendib, et igapäevakõnes julgelt kasutatav termin tekitab sotsiaalteaduslikku diskursusesse impordituna tõsiseid tõrkeid, kui ka Vered Amiti ja Nigel Rapporti kogumiku (2002) pealkiri „The trouble with community” või Amiti (2002) kogumik „Conceptualising community”. Kõik need teosed problemiseerivad kogukonna kui termini salakavalat epistemoloogilist paljutõotavust, mida usaldades on põlvkondade viisi antropolooge teinud välitöid külades ja kogukonnana defineeritud inimrühmades.
Kui antropoloogia üldisemalt on hakanud kogukonna mõistesse suhtuma kahtlustavalt, siis Ida-Euroopa uuringutes on sotsialismijärgne kogukond jäänud praeguseni huvi keskmesse ja selle all peetakse silmas tihedalt seotud sotsiaalseid rühmi. Ilmselt on püsiva huvi põhjuseks üks omapära, mis selle regiooni uurimist on iseloomustanud: muutuse ja ebakindluse terav teadvustamine. Bunce ja Csanádi (1993) leiavad, et regionaalsed uuringud peaksid keskenduma sellele, kuidas raputavate muutuste keskel elavad inimesed vastavad koondumisega muutustele ja uuele olukorrale, muutuste laiematele mõjudele ja tagajärgedele, eriti uue ühiskondliku struktuuri, kultuuri ja stabiilsuse kujunemisele. Burawoy ja Verdery (1999) kogumik rõhutab regioonis toimunud muutuste etteaimamatust; Bridgeri ja Pine’i (1998) kogumiku autorid vaatlevad mitmesuguseid toimetulekustrateegiaid sotsialismijärgse ebakindluse kontekstis, arvestades hoolikalt nii kohaliku ajaloo, kogemuse kui ka mäluga (Pine ja Bridger 1998: 2), mida paljud teised muutusest kõnelevad suured narratiivid ei oska arvesse võtta.
Selline rõhuasetus ebakindlusele ja muutusele toob esiplaanile kogukonna kui aktiivse tegutsejata muutustele reageeriva ja sotsiaalset elu ümber organiseeriva üksuse. Selline ühik aitab luua ka etnograafilist reaalsust tingimustes, kus uuritav objekt kipub pidevalt muutuvates tingimustes käest libisema. Kogukonna mõiste on niisiis toetuspinnaks nii uurijale kui ka uuritavatele, aidates neid läbi muutusteperioodi. Paindlik homo soveticus (Morawska 1999) või pigem homo postsoveticus paigutub säärastes käsitlustes veelgi paindlikumatesse kogukondadesse, mida saab tarvitada