Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
mõjutatud suunda, osalusarengut) kui eestlastele külades ja programmi eri lülides. Loodetavasti võimaldas selline iseäralik kaksikpositsioon mul märgata neid veidrusi uurimisobjektides, mida antropoloog oma irrutatuse tõttu uuritavast ühiskonnast ehk selle teisesuse tõttu paremini märkab, ja teisalt lubas mõista kultuuri ja mentaliteedi pisidetaile, mis võõrantropoloogile mõistetamatuks või koguni märkamatuks kipuvad jääma.
Koduantropoloogia Eestis ja eriti arengustruktuurides nõuab ka selget teadlikkust „kohalikest”, „pärismaistest lugejatest” (nt Brettell 1993). „Kui nemad loevad, mida meie kirjutame” (Brettell 1993), võib see kaasa tuua uuritud külaelanike, uurijate ja kohalike akadeemiliste sotsiaalteaduslike ringkondade raskesti ette aimatavaid reaktsioone. Siiani on olnud vähe selliseid vastuseid uuritud nähtusele. Olen osa oma järeldusi tutvustanud arenguprogrammi esindajaile (nt Annist 2005), kes on nendega suurel määral nõus olnud. Kohalike programmi esindajate ja osa välisesindajate valmisolek kvalitatiivsest uurimusest midagi õppida on olnud järjepidev ja sümpaatne ja ma võin ainult kahetsust tunda, et mul polnud võimalik analüüsi pakkuda sellal, kui programm veel kestis. Loodetavasti on käesolevast uurimusest siiski ka veel mitu aastat pärast programmi lõppu mingit kasu samasuguste programmide korraldamiseks.
ANONÜÜMSUSEST
Paljudes nüüdisaegsetes etnoloogilistes uurimustes, mis ehk ka Eesti lugejatele tuttavad, esinevad uuritavad sageli omaenda nime all. Sellistel puhkudel on enamasti tegu elulooliste kirjeldustega. Need esitatakse sageli ajaloolises kontekstis ja analüüsitakse enesekesksena, st seda seotakse harva otseselt teiste uuritavate samasuguste kirjelduste või konkreetsete sotsiaalsete suhetega. Sellisena ei nõua eluloolised kirjeldused enamasti anonüümseks muutmist. Antropoloogiliste uurimuste puhul on aga ka kõige teadlikumal vastajal raske aimata, missugusesse tervikkonteksti tema panus paigutub ja sestap ka seda, missuguseid konnotatsioone see võib kaasa tuua. Seega on informandi – küsimustele vastanu, antropoloogiga vestelnu – kontroll tema panuse üle enamasti piiratud. Seetõttu on oma isiklikke seisukohti avaldanud informantide identiteet järgmistel lehekülgedel varjatud, sõltumata sellest, kas nad rääkisid minuga eraviisiliselt või rühmas, sõltumata sellest, kas nad olnuks nõus oma nime avaldamisega. Samas oli osa inimeste tegevus avalik ja üldteada ning seetõttu polnuks nende identiteedi varjamine olukordades, kus nad avalikult üles astusid, lõpuni võimalik. Seetõttu olen hoidnud avalike ülesastumiste kirjeldusi ja seisukohavõtte lahus eraviisiliselt väljendatud seisukohtadest, andes samadele inimestele erinevad pseudonüümid. Olen abstraheerinud organisatsioonide nimed, et kaitsta nendes tegutsevate isikute identiteeti; külade nimed on asendatud väljamõeldutega nagu paljudes etnograafiates kombeks. Täpselt nagu intervjuusid andnud kohalike nimed on muudetud ja neile ei ole kusagil viidatud, nii olen ka programmiga seotud dokumente kohelnud allikatena, mille avaldamine ohustab uuritute anonüümsust, ja nii olen osutanud ainult allika sisulisele funktsioonile, mitte selle pealkirjale.
Töös kirjeldatud protsesside mõistmiseks olen andnud piisava hulga sotsiaal-majanduslikku taustainfot, mistap peaks puuduma ka vajadus mingil muul põhjusel peale üleliigse uudishimu paikade tegelikke nimesid välja uurida.
VÄLITÖÖ JA UURIJA
Välitöö on oma ühelt poolt üksildases, teisalt pealetükkivas ning mingil määral antropoloogi külaelu huviobjektiks muutvas olemuses kaunis kurnav. Iseenese muutumine uurimisvahendiks on nii füüsiline kui ka vaimne katsumus. Nagu Pierre Bourdieu (1999: 135) ütleb, muutub uurija ise kogemuse asupaigaks, astudes suhtesse „kehastunud teadmise[ga] , mis võimaldab maailma praktilist mõistmist ja mis erineb oluliselt teadlikust dekodeerimisest, mida tavaliselt mõistmise all silmas peetakse”. Füüsiline pingutus seisnes ühelt poolt üksi toimetulemises võõras igapäevas. See väljendus näiteks 2002/2003. aasta lõputul talvel napilt köetud toas elamises, kuna lahkusin kodust hommikul, pikkade intervjuude tõttu aga jõudsin tagasi hilistel õhtutundidel. Jääkülm duširuum ja jäist haisu õhkav teise korruse kuivkäimla olid veidrused, milleks ma kodumaistes tingimustes päris valmis ei olnud ja mis ilmselt ei peegeldanud ka enamiku kohalike tavapärast elu, kes suutsid oma kodu soojana hoida. Tegu oli lihtsalt veidi hädas antropoloogi paratamatu olukorraga üksi elades.
Teisalt oli väsitav ka pidev reisimine mööda Põlva maakonda ja Kagu-Eestit, mille tingis vajadus jälgida nii külaelu kui ka programmi tegevust. Kolmas antropoloogi ametiga kaasnev vaev seisnes pidevas võidujooksus kogutud andmetega. Pärast 8–10-tunnist andmekogumist – vaatlusi ja intervjuusid – tuli ülejäänud tunnid veeta andmeid kontekstualiseerides, välitööpäevikut kirjutades, intervjuusid transkribeerides, dokumente lugedes. 2003. aasta kevadeks, mil Saadojale saabusin, oli mu võhm antropoloogina üsna otsakorral ja minu suhted sealsetega kujunesid ka seetõttu pisut teistsuguseks kui Kurestel, kus iseendalegi üllatuseks jäin pingsalt tähelepanelikuks antropoloogiks praktiliselt kogu välitöö jooksul.
Teha välitööd tähendab teatud määral enda kui isiksuse allasurumist, oma arvamuse vaka all hoidmist, oma hoiakute ja suhtumise vahetpidamatut analüüsi ja mõtestamist. Kuni antropoloogiline korsett ümber uurija on tugev ja meetodite tehnilised küljed uudsed, jaksab uurija igale uuele päevale vastu minna, pastakas püsti peos ja huvitatud nägu ees. Kui aga meetod on igapäevasest kasutusest juba nii kulunud ja tuttav, et see enam vähimatki elevust ei tekita ja antropoloogiks olemine pisut rõhuvaks ja vaevaliseks muutub, kujuneb mingi osa uuritavatega suhtlemisest ilmselt antropoloogiaväliseks, normaalseks inimsuhtluseks, kus kõike enam tähele panna ei jaksa. See ei tähenda, nagu poleks ma Setomaal välitööd teinud. Minu eeldus selle kandi teistsugususest ja välitööpaikade järjekorra valik osutus selles mõttes piisavalt õigeks, et lubada mul endiselt hämmastuda ja valveseisangus märkmeid teha, intervjueerida sama intensiivselt ning jälgida üritusi niisama põhjalikult ja öhekalduvalt kui Kurestel. Ent „mina ise” tungis üha enam pinnale, pannes mind küsimise ja noogutamise kõrval ka vaidlustama ja ägedalt arvamust avaldama – või ehk olin ma ise välitöö käigus muutunud?
Kuid kuna 21. sajandi esimesel kümnendil ei tegele antropoloogid enam nii palju isikliku nabaga kui 25 aastat tagasi, siis jääb mina järgnevas siiski teiste varju, kellest igaüks mind mingil määral mõjutas, suunda näitas ja valgustas ning võimaldas tõeks saada antropoloogilise välitöö ja metodoloogilise lähenemise lubadusel leida seda, mida uurija poleks osanud ette näha ei varasemate teooriate abil ega püstitades hüpoteese, mis reaalsust ja selle nägemist korraldavad (vt ka Willis ja Trondman 2002). Andmete kogumine, nende rühmitamine ja tõlgendamine ning põhjuste otsimine konkreetsete uuritavate nähtuste mõistmiseks nõuab ühtlasi teatavat võrdlemisprotsessi, mis samas ei unustaks nähtuste kontekstispetsiifilist olemust. Kui hoida aina silme ees arengutööstuse eri raamistikke, regionaalseid ja muid kontekste ning neid teoorias võrrelda, on võimalik erinevustele seletusi otsides esile tõsta uuritava konteksti olulisemaid iseärasusi, sarnasuste tabamine aga aitab üldisemat teooriat lihvida, täpsustada või ümber lükata.
Raamatu ülevaade
Raamatu esimene osa kirjeldab Eesti maapiirkondade ajaloolist ja sotsiaal-majanduslikku tausta ning asustust ja maapiirkondade positsiooni nüüdses Eestis. Esimeses peatükis annan ülevaate mõnedest iseäralikest ajaloolistest joontest, mis iseloomustasid Eestit 20. sajandi esimeste aastakümneteni. Kirjeldan 20. sajandi poliitilisi mullistusi ja Nõukogude maaelu iseärasusi, millel on praeguse ruraalsuse kujunemisel tähtis roll. See põgus sotsiaal-majanduslik ülevaade Eesti maapiirkondadest maalib pildi rahvast, kel oli paljude põlvkondade vältel üsna vähe kihistumiskogemust ning kelle maaelanikkond oli suhteliselt kõrge staatusega. Selles kontekstis ilmneb, et sotsialismijärgsed muutused tekitasid ühelt poolt kiire kihistumise ja teisalt andsid maaelule uue, tunduvalt madalama väärtusega tähenduse. See kehtib eriti selgelt keskuskülade kohta, mis olid varem majandielu keskmes.
Teine peatükk kirjeldab Eesti kogukondlikku ajalugu, muutusi ja arenguid. Eesti ja seto külade erinevuste kirjeldusele järgneb ülevaade Setomaale omistatud madalamast arengustaatusest Eesti eliidi silmis pärast Setomaa ühendamist Eestiga. Ametlikke sotsiaalse elu väljendusi (nt ühisused ja kooperatiivid) nähti väärtuslike arenguavaldustena, mis tõstsid Eesti moodsa riigina esile juba tsaariajal; seto külade kogukondlikkust peeti