Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
ent kultuurilise kapitali poolest vaeseks ja võimetuks oma rahaga arukalt ringi käima. Nende töökust ja oskusi hinnati üsna madalalt ja lood poe ees jõlkuvatest joodikutest, kes töötunde surnuks lõid, olid üldlevinud. Avalikult oli põllumajandus siiski au sees ja massimeedia pühendas suurt tähelepanu nii saagikoristusele kui ka muudele põllumajanduse tahkudele.
• Hierarhiad
Nõukogude majand oli suhteliselt vähe kihistunud sotsiaalne süsteem suhteliselt väheste piiride ja erinevustega tööde ja nendes peituvate võimaluste poolest (Jääts 2002: 31). Siiski leidus üks kõrgem kiht: spetsialistid. Need olid nii peaagronoomid, pearaamatupidajad, peainsenerid jms ja kõrgematel halduspositsioonidel olijad, sh kõrgemad parteilased. Sovhoosidirektor määrati ministeeriumide tasandil. See oli enamasti mõni pika töökogemusega tegelane. Sellised positsioonid avasid juurdepääsu defitsiitsetele kaupadele. Majandijuhtide otsuseõigus ja mõju varjutas külanõukogu esimehe ja teised poliitilised ametnikud, kes pealegi ei olnudki ametlikult majandiga seotud, vaid järgisid partei liini (vt ka Alanen jt 2001).
Hoolimata paremast juurdepääsust defitsiitsele kaubale, autodele ja isegi ehitusmaterjalidele eramajade ehitamiseks ei saa seda kihti pidada siiski päris klassiks, kel olnuks nii kultuuriline, majanduslik kui ka sotsiaalne võim (vt ka Humphrey 1983). Tõtt-öelda oligi selle kihi võim mitmes kohas murtud: peaspetsialistid said küll suhteliselt paremat palka, ent sissetulekud olid siiski sageli väiksemad kui alluvatel, kel oli rohkem aega omaenda lihaloomi kasvatada ja aiamaaga tegeleda. Sotsiaalne võim peitus sageli pigem nende hulgas, kel oli otsene teave defitsiitkaupade kohta, st kaubandustöötajate seas. Kultuuriline võim oli aga tugevalt seotud just akadeemilise ja kunstilise, mitte rakendusliku haridusega.
Muutuste algus
Hilistel 1970ndatel ja varastel 1980ndatel oli elu maal edenenud nii teenuste kui ka korterite ja transpordi poolest. Tervikuna jõudis aga stagneerunud Nõukogude Liit, mis globaliseeruvas maailmamajanduses üha armetumasse positsiooni jäi, majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse degeneratsiooni perioodi. See oli eriti ilmne linnades, mis vaevlesid aina teravamas igapäevakaupade puuduses.
Gorbatšovi ajal ilmnes riigisotsialismi erosioon esmalt rentimiseksperimentides ja katsetes rajada uusi kooperatiive. Üsna pea hakati arutlema väiketalude efektiivsuse üle ja järgmise sammuna juba eratalupidamise taastamise üle (Tamm 2001: 411). Ometi oli inimesi, kes talupidamist eluviisina ihaldanuks, üsna vähe, mis takistas talupidamise kui ettevõtlusviisi levikut ka siis, kui see 1989. aastal seaduslikuks muudeti. Kuigi 30 % maaperedest avaldas algul huvi soodsate tingimuste korral talu pidada, oli lõplik protsent palju väiksem. Suur osa populatsioonist ei ihaldanud uut ametit. Nagu Tamm (2001) osutab, aimasid ka majandijuhid, et isikliku vastutuse määr, ränk töö ja kahtlused väiketalupidamise efektiivsuses ei muuda seda ahvatlevaks perspektiiviks.
TEINE ISESEISVUSAEG: MINEVIKU ÜLETAMINE
1988. aastal alanud laulev revolutsioon ammutas nii ideoloogia kui ka väljendused 19. sajandi rahvusliku ärkamise perioodist. 1918.– 1940. aasta iseseisvuse taastamisest sai peatselt selge eesmärk. Esimene iseseisvus oli olnud oluline nii Nõukogude aastate dissidentluse ja igapäevavastupanu seisukohalt kui ka vabariigi taastamiseks.
Vabariigi taastamisele 1991. aastal järgnesid drastilised majanduslikud muutused nii nõudmises kui ka pakkumises. Tõsised raskused, talongid jms võeti aga esiti vastu suhteliselt rahulikult ja iseseisvuse nimel oldi valmis raskusi ületama.
Esimeste sõltumatute valimiste järel septembris 1992 tulid võimule poliitikud, kelle üks hämmastav joon oli paljude harukordne noorus (20–30 aastat). See tähendas, et nad olid punasest minevikutaagast määrimata, mis andis neile ühtlasi diskursiivsed relvad endiste liidrite häbimärgistamiseks. Nende esimene orientiir oli puhastada riik kommunistidest. Loosungiga „Plats puhtaks!” võimule tulnud Rahvuslikul Koonderakonnal Isamaa olid vabaturumajanduslikud põhimõtted. Valitsuse eesmärk oli avada turud ja vähendada makse. Kohaliku eliidi uhkuseks kujunes Eestist IMFi ja Maailmapanga silmis eeskujulik reformiriik.
Hilistel 1980ndatel ja varastel 1990ndatel taastati Eesti iseseisvuse sümboleid nii linnas kui ka maal, kus ühe sihina oli sõnastatud eesmärk taastada 140 000 sõjaeelset talu.
Setomaal tõusis riigi ülesehitamisega seoses veel üks eesmärk: Tartu rahuga määratud piiride taastamine ja sellega Setomaa ühendamine. Poliitiline eliit aktsepteeris siiski aja jooksul 1957. aasta piire. Paljudele setodele on see teema siiani valus okas hinges, mida väljendatakse nii üldistes hoiakutes, poliitilistes institutsioonides kui ka lauludes, mis räägivad pooleks rebitud rahvast, kelle kodud, juured ja esivanemate hauad on teisel pool piiri. Runnel (2002: 51) väidab, et just see lõhkirebituse metafoor on edendanud setode jõudmist avalikule areenile ja mobiliseerinud seto eliidi, mida muidu ei oleks toimunud.
Maareform ja majandite laialisaatmine
Esimene üleminekuvalitsus plaanis anda tootmisressursid põllumajandustootmisega tegelejatele ehk „anda maad kündjatele”. Muutuvates poliitilistes oludes sai aga domineerivaks restitutsionistlik poliitika, mille eesmärgiks oli tagastada maa endistele omanikele ja nende järeltulijaile. Endised majandijuhid kuulusid ajaloo prügikasti. Värskel poliitilisel eliidil oli kerge näidata majandite väärtust väiksena, olgu neid kommunistide juhituna kujutades või takistusena erastamisprotsessis või ka osutades neile kui 1949. aasta küüditamise olulisele põhjusele. Säärane ajalugu tähendas väga tugevat ideoloogilist valmidust erastada majandite varad; põllumajanduse kollektiviseerimine 1940ndatel kuulutati seadusevastaseks teoks.
Ometi, nagu võis juba märgata talude taastamise juures ilmnenud praktilistest arvestustest, ei olnud poliitiline soov majandid kaotada maaelanikkonna hulgas sugugi nii populaarne; enamik majandijuhte ei pidanud eratalupidamist üldse suurmajandite alternatiiviks (Terk ja Sepp, s. a. , 127). Ka enamik maaelanikkonda (55–60 %) toetas suurtootmise säilitamist (Pajo jt 1994: 10, 13, Eesti inimarengu … 1999 kaudu; vt ka Abrahams 2002). Sellest, nagu ka „kolhoosnikumentaliteediga” põhjendatud soovimatusest osaleda hoogsalt eratalupidamises, sai alguse maaelanikkonna kõrvalejätmine rahvuslikust arenguprojektist.
Kuigi suur osa tollastest arutelust tiirles maateemade ümber, tähendas 1992. aasta põllumajandusreformi seadus maa-Eesti olulisuse lõpu algust. Linlik rahvuslik nostalgia kohtles viitkümmend aastat ajalugu millenagi, mis tuleb unustada ja kalevi alla panna, mille näiteks oli ka massiline eratalude taastamise kava. Maapiirkondade pragmaatiline vastus sellele plaanile oli ettevaatlik või lausa tõrjuv: 2004. aastal oli 140 000 talu asemel alla 30 000 põllumajandusliku majapidamise. Ajastu vaim toetas siiski just poliitilist nostalgiat ja pikkamisi hakkas talude taastamine hoogu sisse saama (vt ka Abrahams ja Kahk 1994).
Maareformi seaduse 1993. aasta muudatustega pidi maa minema erakätesse, kasutades pärimisliine, mis kindlustaks, et võimalikult suur osa maast läheks sõjaeelsetele omanikele või nende järeltulijatele. Muudatus ei täpsustanud kohustust maad ratsionaalselt kasutada või harida (Terk ja Sepp s. a. , 131–32).22 See oli restitutsiooniideoloogia võit ja erakordne saavutus ka rahvusvahelises kontekstis, kuivõrd maareformide vähemalt ideeline eesmärk on enamasti anda maa selle harijatele.
Erastamis- ja detsentraliseerimiseprotsessidel oli maaelule tuntav mõju. Ühelt poolt lõi erastamine uue omanikerühma, inimesed, kes vältimatult tundsid, et neil on teatud maatükile õigus. Pärijate kontseptsiooni laiendati asja käigus nii, et uuteks omanikeks võisid saada ka omaniku venna- ja õelapsed. Sugulusantropoloogia seisukohalt oli tegu huvitava nähtusega, mis garanteeris riigi tunnustuse teatud tüüpi veresugulastele sõltumata kadunud omaniku ja sugulasrühma tegelikest suhetest. See aktiveeris ühtlasi elus olevate sugulaste suhtluse, mis tähendas nii negatiivsete kui ka positiivsete suhete loomist ning pettumust ja suhtluse lõpetamist, kui tegelikud ja ametlikult põhistatud suhted sugugi ei sobitunud. Deema Kaneff (1998) on osutanud sellele asjade käigule kui positiivsele protsessile, mis muudab suguluse oluliseks; Katherine Verdery (1994, 2003) viitab selle tagajärjel kujunenud probleemidele, sh ebavõrdsuse loomise temporaalsetele aspektidele – sellele, et restitutiivne lähenemine ajale kaldub toimima endiste sotsiaalse ja poliitilise kapitali omanike kasuks, luues uue omanikeklassi vanadele
Vrd Nigel Swain (1996), kes pakub võrdlevat ülevaadet maa saamisest Kesk- Euroopas.